19 jaan.

Damien Hirst (1965–2012): In Memoriam

Damien Steven Hirst, üks maailma rikkamaid kunstnikke, täisajaga ärimees, kunstikoguja ning üks kuulsamaid kunstnikke ühenduses YBA (Young British Artists) suri eelmisel neljapäeval 12. jaanuaril 2012 New Yorgis, olles vaid 46 aastane – tõsi või suurim bluff moodsas kunstis?  Ilmselt hea ärinipp näituse promomiseks. Täpimaalide müük suurenes märgatavalt antud ürituse raames:)

Viimastel aastatel oli ta haaratud valgest lõuendist ning sadadest võib olla isegi tuhandetest värvitäppidest sellel… värvid värvid värvid …kuidas keegi neid kogeb, millega saab kuulsaks, mida müüb…

“I was always a colorist, I’ve always had a phenomenal love of color… I mean, I just move color around on its own. So that’s where the spot paintings came from—to create that structure to do those colors, and do nothing. I suddenly got what I wanted. It was just a way of pinning down the joy of color. “
—Damien Hirst

On ikka mastaapne tööstuslik ettevõtmine: avada 11 Gagosiani galeriis korraga Hirsti brändi täpimaalide näitused – üle 300 täpitöö korraga, assistentide armee on kõvasti rabanud. Nali või kurb tegelikkus?

Gagosian Gallery DAMIEN HIRST – THE COMPLETE SPOT PAINTINGS 1986-2911 – näitus avatud 12. jaanuarist kuni 18. veebruarini 2012.

Tagasi üles

18 jaan.

Kiljumine kunsti ümber…

“Kogu see kiljumine kultuuri/kunsti ümber, poolt ja vastu on võimalik üksnes seetõttu, et keegi ei adu enam, millest jutt käib. Tänapäeval võib ja saab absoluutselt kõike kunstina defineerida – ole ainult sõnaseadja, aseta vaid konteksti, rõhu kontseptsioonile!” Mats Õun

Tagasi üles

17 jaan.

Tähelepanu! Valmis olla! Looma!

„Tõeline kunst ei tegele inimese emotsioonidega, vaid mõjub tema intellektile, samal ajal kui emotsionaalsete vajaduste, tungide, ihade, ka emotsionaalse lõtvuse rahuldamiseks on madal ja ajaviiteline,” vahendab Tõnis Kahu Eesti Päevalehele antud intervjuus modernismiaegseid kultuuritarbimise kontseptsioone. (Priit Simson: „Tõnis Kahu: Halba maitset ei saa maksustada”, 12.11.11).

Tänane Eesti Päevaleht, Andres Maimik kirjutab:

“Oleme sunnitud mõrult tõdema, et kaasajaks on ka kõige elitaarsem kultuur, juhul muidugi, kui ta tahab olla märgatud ja arvestatud, koha sisse võtnud Keskturu lettide taga.”

“Kui sa tahad olla kommunikatiivne, pead oskama oma sõnumeid pakendada, turundada, reklaamida. Iga asi on seda palju väärt, kui palju resonantsi ta tekitab.”

“…igas sekundis kultuurigalaktika aina paisub, nii et lihttarbijal on ammu juba järg käest kadunud.”

“Analüütiline tekst tõmbub kokku üheminutiretsensiooniks, üheminutiretsensioon aga asendub tärniga.”

“Loojad on muutunud sportlasteks , kelle väärtus sõltub ainult resultatiivsusest. Tulemused tabelis otsustavad kõik.”

“Et kunstiteos üldse laiemaid rahvahulki üldse erutaks, tuleb millegagi ületada uudiskünnist.”

“Aga ikkagi – kui tahan saada reaalset elamust, näha asju uues perspektiivis, tajuda klompi kurgus ning kannatada naeruspasmide käes – ei siirdu ma Solarise keskuse Nokia saali pompoossetele galadele, vaid potsatan kuhugi väikese teatri ebamugavatesse klapptoolidesse või kopitushaisusesse kinosaali.”

Mõtlemapanev.

Tagasi üles

15 jaan.

Materiaalsus kunstis – mida me loome mateerias?

Kui me midagi reaalselt loome, anname oma vaimsele ideele materiaalse kuju. Materiaalsus kunstis kannab endas vaimset mõõdet. Meie pilt või kuju on elu ahertüüp. Pilt kreeke keeles on ‘eikon‘ ikoon. Ikoon on millegi algkuju. Kui sa midagi kujutad või lood, siis sa hingestad mateeria ning see mateeria hakkab seda kandma. Kui tahvelmaal osadeks võtta, siis sisaldab ta endas puitplaati, veidikest sideainet, veidike värvipigmente – see on materiaalne pool. Kui see mateeria on muudetud pildiks on sellele lisatud tunnetuse tasand, mille põhjal meie vaatajana saame pilti sisuliselt analüüsida, tunnetada.

Tahvelmaal omas ajas oli väga peen töö. Pildipind pidi olema täielikult sile, värvikihid imeõhukesed. Kuna maaliti erinevate värvipigmentidega, siis teatud pruuni tooni saamiseks pidi teadja meister plaadile kandma imeõhukese kihi õiget punast pigmenti ning katma selle siis sama õhukese õige rohelise kihiga. Värvikihid pidid olema nii õhukesed, et neid ei oleks materiaalselt tunda ja need kihid kumasid läbi nagu klaaskompvekid. Nii on maalitud Robert Campini “Naise portree” u 1430.

Kristlikus kultuuriruumis võrdub pilt tõega. Pilt kajastab tõde antud ruumis. Algkristlikul ajal oli tõde kujutamatu – ei loodud ei kujutisi ega pilte. Tänapäeval luuakse tihti lihtsalt seda, mis pähe tuleb ning kaugemale ei mõelda.

Alguses oli sõna. Milline võis olla esimene pilt? Jeesus ja kuningas, kuningas haigestus ja oli teada, et Jeesus on kusagil lähikonnas, kuningas soovis, et Jeesus ta terveks teeks. Saadeti käskjalad, kes leidsid Jeesuse silmi pesemast ning andsid edasi kuninga palve. Jeesus võttis rätiku, kuivatas sellega oma näo ning ulatas rätiku saadikutele kuningale viimiseks. Rätik viidi kuningale ja kui kuningas rätiku lahti voltis – oli seal Jeesuse näo kujutis (esimene pilt), kuningas vaatas seda ja tervenes. Kristlikus kultuuriruumis oli Jeesus jumala materialiseerumine maa peal ja kui maaliti, kujutatigi teda. Hiljem tahvelmaali kujunemise ajal – pühade piltide maalimine puidule, mis oli samas ka Jeesuse ristipuu sümboliks.

Maale on palju ja erinevaid, klassikaks on saanud Jeesuse sündimise lugu. Seda on palju kujutatud, sellel on kindel kompositsioon ja kindlad tegelased. Keskel tavaliselt jumalaema laps põlvedel, vasakul karjased osutamas tähele taevas, paremal kolm kuningat. Karjased sümboliseerivad lihtsaid inimesi, kes näevad tõde säravas tähes ja usuvad seda tõde ilma vajaduseta seda kuidagi uurida või tõestada. Need on inimesed, kellele on antud loomulikult tõde tajuda. Kuningad seevastu on õppinud, uurinud, pühendunud tõeotsijad. Teele asus ju kümme kuningat, kohale jõudis kolm. Kes eksis teelt, kes kaldus sihist kõrvale. Teed tõeni on mitmesugused, aga kristlikus kultuuriruumis on üks tõde.

Aga tõde kunstis?

Tõde kunstis on teatav harmoonia, mida me kõik otsime. Me oleme harmooniale programmeeritud. Erinevatel aegadel on erinevad väljendusvahendid, mida erinevad kunstnikud oma töödes kasutavad. Pildi ja kujundikeel muutub pidevalt. Aga igale kultuurile on olnud omane mingi spetsiifiline kujundikeel teatava perioodi jooksul. See on olnud sellel ajalooperioodil universaalne keel mõistetav kõigile sel perioodil elanud inimestele. Milline on tänapäevane kujundikeel? Et neis kujundeis ja slängides orienteeruda oleks ilmselt vaja mitut elu. Sellest tuleneb  ka ilmselt kunsti mõistmine või ka mõistetamatus. Kas ongi vaja kõike mõista?

Väga varasel ajal Egiptuses oli see keel samuti spetsiifiline ja ajastule vastav. Ent seal polnud rõhk sellel, mida nähti ja usuti, vaid pigem sellel, mida teati. Näiteks fragment vaarao hauakambri seinamaalist, millel on kujutatud tiiki kalade, partide, kõrkjate ning tiiki ümbritsevate taimede ja puudega.

Kogu kujutatu on liigiti loetletud, on võimalik tajuda palju midagi on. See on kujutis sellest, mis on teada. Väga täpne, selge, lihtne ja loogiline. Kõik vajalik on kujutatud, peenelt toonitud ja koloreeritud. Puhas ja selge ning harmooniline pilt olemasolevast. Kõik, mis on liigne on ära jäetud. Võimalik, et kujutatu on vaarao olemasolevast aiast, võimalik et aiast, mis vaaraole teistpoolsusesse kaasa pandi.

Kuidas seda kõike on kujutatud? On kasutatud kontrasti, rütmi ja värvi. Kontrast ongi tasakaal. Kontrast ongi harmoonia. Kontrastvärvid ehk täiendvärvid, kõik täiendab vajalikul moel teineteist. Nende ühisest kooselust tekib harmoonia, tekib täiuslikkus.

Maalitehnoloogia on igal ajastul seotud tihedalt selle ajastu filosoofiaga ning ümbritseva keskkonnaga, samas on ta suunatud harmooniale. Vaimsele harmooniale materiaalses teoses.

Milline on sinu filosoofia ja mõttemaailm?

Milline on sinu keskkond?

Millele suunad sa oma harmooniaotsingud?

Mida lood materiaalsesse vormi?

Tagasi üles

12 jaan.

Joonistamine

Joonistamine kui meedium püsib siis elus, kui seda laiendatakse, lakkamatult piire kombatakse. Selles on tohutul hulgal potentsiaali rääkida suurtest asjadest, väikestest asjadest. Asjadest, mis lähevad meile korda täna, siin ja praegu.

Lisan huvitavat lugemist:

JOONISTAMISE ROLL TÄNAPÄEVAKUNSTIS

Anu Juurak ja Tiit Pääsuke (lühendatult ajalehest “Sirp” Joonistus läheb jälle moodi!             1. sept. 2006)

Anu Juurak: Joonistuste tähendus ja roll teiste kunstiliikide seas on viimasel ajal järsult kasvanud. Eriti Ameerika Ühendriikides on olukord pööratud ülekaalukalt joonistuse kasuks. 2004. aastal keskendusid nii Whitney kui Carnegie’ biennaal joonistustele. 2005. aasta sügisel korraldasid Humboldti ülikool ja Berliini kunstide akadeemia laiaulatusliku sümpoosioni “Topos. Raum”, kus kõneldi virtuaalsest pildiruumist ja mida saatsid joonistuste näitused. Kui joonistus esimest korda suurnäitustel autonoomselt nähtavale ilmus (umbes 1996), siis oli ta ka selles mõttes perfektne meedium, et vastandus eelnenuga. Joonistamine sai hoogu juurde, kui sellised kunstnikud nagu Raymond Bettibon, Toba Khedoori ja Paul Noble valisid joonistamise oma põhimeediumiks. Samal ajal tõid maalikunstnikud John Currin, Marlene Dumas ja Michael Borremans esile joonistamise tähtsuse oma loomingus. Keegi ei väitnud küll, et joonistamine on surnud, sest kunstnikud, kriitikud ja kuraatorid tegelesid maaliga. Joonistamise comeback tuli ilma kärata.

Joonistamine on pretensioonitu abimehena olnud alati suurte meediate teenistuses, töötanud halli hiirena elevantide toas. Joonistamine kui meedium on olnud kunstiajaloos represseeritud, nii väidab Emma Dexter, Londoni Tate Moderni kuraator. Joonistamise üle pole kunagi laialt teoretiseeritud ja see on andnud kunstnikele suurema vabaduse.
Võib-olla sellepärast, et joonistamisel on puudunud tugev teoreetiline alus, ongi see praegu nii suur avastus. Selle juured arvati olevat liiga arhailised ja ebausaldusväärsed, et luua sidet tänapäeva maailmaga/kunstiga. Nüüd on avastatud, et see pole nii. Niisiis on joonistus tagasi rahvusvahelisel areenil suveräänse meediumina, teist korda üldse kunstiajaloos pärast koopajoonistusi.
Tiit Pääsuke: Küsitlesin kord kunstnikke, disainereid ja arhitekte, kuidas keegi alustab, kuidas tekib looming? Loomulikult (üldjuhul) on alguses mõte, idee – see on selge. Aga mis tuleb siis, missugune on mõtlemise esimene nähtav jälg, mis tehnikas on esimene vihje või märk?

Tuntud arhitekt vastas, et alustab sodimist jämeda grafiitpulgaga, see välistab detailid ja annab edasi kõige olulisema. Mööblidisainer: võtab taskust pastaka ja visandab kohvikus sigaretipakile oma esimese visiooni kui tellijale erialasõnadest tiine jutt segaseks jääb. Illustraator-kujundaja: joonistab digilaual kohe arvutisse, aga kui mõte on ikka väga toores, on (praegu veel) mugavam ja kiirem kasutada päris alguses paberit ja pliiatsit. Noor arhitekt: temal olevat joonistusplokk alati kaasas, mitmes juba. Öösel, kui idee tuleb, võtvat voodi serva alt ploki ja pliiatsi ning mobiiltelefoni valgel, et voodikaaslast mitte äratada, joonistab kohe üles. Hommikul, ukse taga, võib juba hilja olla. Ehtekunstnik, sepp, moedisainer, isegi tekstiilikunstnik – ikka algab kõik joonistamisest. Maalija joonistab värviga.

Kunstnik, kes ei oska joonistada – see kõlab minu jaoks pisut veidralt. Aga ega sellepärast igaüks, kes joonistada oskab, kunstnik ei pea olema. Ja ega joonistamisoskus ei ole vaid jäljendamisoskus.

Arvan, et joonistamine on kõige alus, joon on kujundliku mõtlemise instrument. Ja esimene samm teel kunstini, sest tegelikkuses pole ju joont olemas, see on puhas abstraktsioon. Võib-olla sobib siinkohal öelda, et kogu kunst on “tehnikasse viidud” joonistus.
Kokkuvõtteks: joonistamine on üks kunstitegemise tehnika või viis või liik. Joonistus ise võib olla kunstiteos. Aga joonistus võib olla ka kunstiteose loomise vahend, nii et ta ise teose sees või all nii peidus on, et teda nähagi pole.

Anu Juurak: Ajalooliselt on lääne kunstis joonistamine olnud kunstiõpetuse põhialus ja nurgakivi nii skulptuuri- kui ka maaliõpingutes. Joonistamine on olnud peamine kavandamise vahend. Joonistamise kui meediumi staatus on aga olnud küsitav, kuna teenis maalikunstnikke ja skulptoreid, seostus see rohkem kavandamisega ja lõpetamatusega. Enamik renessansi kunstnikke küll hindas joonistamist, aga vastandas selle ometi õilsale maalile ja skulptuurile. XVI sajandist hakati koostama joonistamise käsiraamatuid, selgitati, kuidas õpetada anatoomiat, proportsioone ja geomeetriat. Need doktriinid jäid paika ja neid kasutati lääne kunstikoolides XIX sajandini. XX sajandi keskpaigas sai kunstiteose kavandamise, täidesaatmise ja lõpetamise paatoslik diskursus läbi. Kunstnikud hindasid kõrgelt joonistamises seda, et joonistus pole kunagi valmis ja et see väljendab üheselt tegemise protsessi ennast. Joonistamine ise pakkus eeskuju ja inspireeris oma olemusega kunstnikke tegutsema ja otsima. Näitas teed, kuidas kunst võiks olla juhitud, võiks edasi areneda. Joonistamist/joonistust defineeriti filosoofilises mõttes minimalistliku skulptuuri ja protsessikunstina.

1966. aastal korraldas Mel Bochner New Yorgi visuaalsete kunstide koolis näituse “Tööjoonised ja muud nähtavad asjad paberil, mis kindlasti pole mõeldud vaatamiseks kunstina”. Selle näituse jaoks laenas ta rohkelt kokku nii-öelda kunstivälist materjali: LeWitti tööjooniseid, tasutud arveid varustajalt Donald Juddilt, John Cage’i partituuri ja lehekülje Scientific Americanist. Bochner tegi neist esemetest fotokoopiad paberile ja eksponeeris neid voldikutena skulptuurialustel. Näituse külastajad pidid arutlema selle üle, mis seal oli kunst ja mis mitte. Kas kunst saab olla mitteautentne joonistuse koopia? Näitust on peetud kontseptualismi esimeseks näituseks üldse. See on ka hetk, kui joonistus võttis ready-made kuju. See esindab ka momenti, kus tehnoloogia (fotokoopia) lubas joonistusel kergel moel kaotada/vabaneda kunstiteose autentsuse koormast.

Tänapäevasel joonistamise revolutsioonil on hingesugulus romantismiga. Joonistaja on vaba ja suveräänne seikleja, kes vastandab end institutsioonidega, võtab osa ühiskondlikust diskursusest, polemiseerib, lubab endale eriarvamust. Praeguse aja joonistus hindab privaatset ja subjektiivset, miksib ja sünteesib erinevaid tehnikaid ja meediume. On erakordselt mitmekesine ja analüütiline, eksperimenteeriv ja elus.

Joonistused saavad alguse mälust, fotograafiast, kunstiajaloost, elust ja üliaktiivsest kujutlusvõimest. Teisaldatakse ühest sotsiaalsest vaatepunktist teise, ühest materjalist teise, ühelt inimeselt teisele – ja keskendutakse asjadele, mis võivad protsessi käigus kaotsi minna. Uuritakse, mis on peidus ikooniliste imidžite taga, kommenteeritakse otseselt poliitilisi meediasündmusi. Mõjutajad on pungikultuur, mustvalge film, koomiks, tattoo, grafiti, maagia, mis pole tegelikult üldse maagia, aga sellele piisavalt sarnane, et panna meid oma mõistuses kahtlema.

Tiit Pääsuke: Kui joonistamise ajalugu algab paleoliitikumi koopajoonistega, siis on iseenesest mõistetav, et selle pika aja jooksul on joonistamine läbi teinud samad muutused, mis kogu kunstki. Sealtmaalt, kus me saame kunstist rääkida tänapäeva mõistes.

Aga huvitavam on vaadata lähemale, kas või kunstiakadeemia joonistamise arhiivis. Möödunud sajandi viiekümnendad. Venemaalt imporditud akademismi eesti variandid: jäljendavad, ilustavad, viimase piirini viimistletud. Praegused I kursuse üliõpilased arvasid joonistusi vaadates, et arvutis tehtud! Et inimkäsi polevat selleks võimeline. Aga oli. 1960ndad: Joonistustes domineerivad vormiotsingud, stiliseerimine ja kontuuri rõhutamine. See viib ekspressiivsuse kasvule ja vormi deformeerimisele. 1980ndad lisavad popilikkust, üha tähtsamaks muutub sisu. 90ndad rõhutavad individuaalsust ja kontseptsiooni.

Praeguse aja joonistamist on raske lühidalt iseloomustada. Oleme ise veel liiga selle sees. Joonistamist kui meediumi mõistetakse väga laialt ning tunda on selle tähtsuse kasvu kaasaegses kunstis, see on kindel.

Joonistamine kui meedium püsib siis elus, kui seda laiendatakse, lakkamatult piire kombatakse. Selles on tohutul hulgal potentsiaali rääkida suurtest asjadest, väikestest asjadest. Asjadest, mis lähevad meile korda täna, siin ja praegu.

Tagasi üles

10 jaan.

Kolm sammu inspiratsioonile lähemale

Niisiis kolm sammu inspiratsioonile lähemale. Esimese sammuna tuleb sul  koostada  iseenda jaoks reaalne plaan. Mõtle rahulikult järgi ning otsusta, kas sa saad maalimisele – maalimaõppimisele kulutada 4 tundi päevas, 4 tundi nädalas, 4 tundi kuus. See ajakava, mille koostad, on eelkõige lähtepositsiooniks sulle endale.

Saab selleks ajavahemik milline tahes, arenguks on sul vaja plaani – sinu plaani! Sa oled ise oma plaani koostaja ja ka selle elluviija. Kui oled otsustanud teekonda alustada, siis leiad siit omale teekaaslase ja toetaja.

Kui teed iga kuu kas või väikese edusammu, siis aja jooksul sinu oskused paranevad veelgi ning mingil hetkel oledki sa valmis nautima kõike seda, mida maalimine pakub.  Niisiis: esimene samm on koostada plaan.

Teine, samuti väga oluline samm, on ehitada endale baasoskustest tugev vundament. Ilma selle vundamendita pikemas perspektiivis sinu plaan sind edasi ei kanna. Mis on baasoskused? Esiteks kuulub baasoskuste alla oskus valida õigeid töövahendeid. Ka lihtsamad töövõtted ning tehnikad ning nende järjekindel harjutamine tugevdavad sinu maalimisoskusi. Teiseks baasoskuseks on väljakutse – reaalne kujutamine. Kuidas luua illusiooni maastikust, vaikelust, inimesest… Isegi abstraktset stiili viljelevad kunstnikud on need baasoskused omandanud. Looduse reaalsus on aluseks igasugusele abstraktsele kujutamisele.  Näiteks huvitavad kunstnikud Matisse, Picasso ja  Cezanne – ka nemad omandasid baasoskused enne oma abstraktset laadi loomingu kallale asumist.

Henri Matisse (1869 – 1954) oli prantsuse maalikunstnik, fovismi esindaja. Ta oli arvamusel, et kunstnikul pole vaja loodust otseselt  “kopeerida”, vaid tuleb lasta  tegelikkusel ennast mõjutada ja püüda mõju tulemusel tekkinud meeleolu väljendada. Seega värvid ja jooned lõuendil ei sõltu otseselt loodusest, vaid kunstniku meeleolust ja teistest värvidest lõuendil. Kogu kompositsioon on väljendav: modelli või esemete asend lõuendil, neid ümbritsevad tühjad alad, suhted jne. Matisse´i tööd on harmoonilised ja dekoratiivselt kaunid. Matisse arvas, et kunsti põhimeeleolu peab olema rahulik rõõm, et väsinud inimene suudaks seda vaadates lõõgastuda.

Pablo Ruiz Picasso ( 1881 – 1973) hispaania kunstnik ja kubismi rajaja, kes  tegeles peamiselt maalikunstiga, kuid tegi ka lavakujundusi ning illustreeris raamatuid. Picasso töid on sageli kategoriseeritud erinevatesse perioodesse: sinine periood, roosa periood, Aafrika mõjutustega periood ning analüütilise ja sünteetilise kubismi perioodid. Samas hariduselt ja kogemustelt oli Picasso väga rikas – tema isa oli kunstiteadlane ning lapsepõlves külastas Picasso mitmeid kunstikoole, kus tema isa tunde andis.

ja lõpuks Paul Cézanne ( 1839 – 1906) prantsuse postimpressionistlik kunstnik, kelle loomingut peetakse sillaks impressionismi ning kubismi vahel. Üksiku ja tundmatuna töötas ta Lõuna-Prantsusmaal oma sünnilinnas Aixis. Ta lõi maastikke, natüürmorte, portreesid. Seejuures tahtis ta luua “õigemat” kunsti kui impressionistid. Esemete muutliku pealispinna alt tahtis ta tabada nende muutumatuna püsivat ehitust. Looduses nähtavad esemed meenutasid talle geomeetrilisi kujundeid (kera, silindrit, koonust jne.). Niimoodi, soovides võimalikult täpselt loodust edasi anda, moonutas Cezanne seda siiski.

Nende kunstnike tööd jagavad palju inspiratsiooni – loodust võib jäljendada, samas saab seda teha oma pilgu läbi ning isikupärase käekirjaga – st maalikirjaga. Baasoskused tulevad selle käekirja otsingutel igati kasuks.

Sa võid vaadata videot, kuidas maalida puud ja selle video järgi täpselt maalida ning teha seda hästi. Kuid kui sa püüad ise hiljem midagi muud maalida, siis ei tule see välja, sest baasoskused puuduvad. Ei ole oluline, mida kujutada. Pole oluline, kas kujutamisobjektiks on puu, pilv või jõgi – põhiprintsiibid ehk baasoskused on ikka samad.

Baasoskused on need, mis aitavad sul oma töödesse lisada muusikat ja poeesiat. Maali muusikaline kooskõla on nähtav, kui sa keerad oma pildi korraks tagurpidi ning vaatad seda veidi kaugemalt, teisest ruumi otsast. Nagu heas muusikas on rütm ja harmoonia, nii ka heas maalis on värvikooskõlad, huvitavad mustrid ja kujundid ning sellel kõigel ei ole kujutatuga mingit pistmist – see on see abstraktne jõud, see miski, mille sellesse töösse on pannud kunstnik oma pintslitõmmetega. Kui see pintslitöö ja kunstniku maalikiri on huvitav ja eriline – jäävad inimesed selle töö ees seisma ja oluline ei ole see, mida on maalil kujutatud – põhiküsimus on: kuidas on seda tehtud.

Oluline on just see, kuidas panna tunnet ja emotsiooni oma töösse. Sinu teos peab vaatajat kuidagi kõnetama, peab jutustama loo, looma mingi tunde, või näitama seda, kuidas vaadata maailmas olevat ilu uue nurga alt.

Niisiis: teine samm on omandada baasoskused.

Kolmas ja viimane samm on leida omale õiged eeskujud. Eeskujud tuleb valida hoolikalt, et mitte omandada valesid harjumusi.

Et teele asuda tuleb sul siis:

1. Koostada omale jõukohane plaan

2. Omandada baasoskused

3. Leida eeskujuks õiged meistrid.

Kui julgus on kokku võetud ja kolm sammu läbi kaalutud – tuleb vaid teele asuda:)