Sügiseti kolib maalikooli sõber kangadisainer Liivi oma imelise bougenvillea terassilt tuppa talvituma… õied maas, aga kevadel puhkevad uued… jääme siis koos bougenvilleaga kevadet ootama:)
Aiandushuvilistele – kuidas kasvatada Bougenvilleat:)
1940 – 50 -ndatel aastatel kogusid etnograafid sadu ja sadu Lusona jooniseid, et päästa neid unustuse hõlma vajumast. Kogutud joonistest 54% olid tehtud kasutades ühte ainsat joont, ning 77% sisaldasid endas mingit sorti sümmeetriat. Enamasti oli kasutusel peegelsümmeetria, mis muutus teisel pool telge, kuid oli kasutatud ka rotaarset ehk ringis ümber keskpunkti liikuvat sümmeetriat.
Kunstiline osa: Mäng sümmeetriaga.
“Those who do not want to imitate anything, produce nothing.” Salvador Dali
Harjutasime laseerimist akvarellidega.
“If I could say it in words there would be no reason to paint.” Edward Hopper
Ja ikka maalime, maalime, maalime:)
Punakuldne maailm me ümber särab hommikustes päikesekiirtes… eile koolituselt tulles hingasin sisse eesti maastike sügisest ilu ja sära… autoakendest vilksasid mööda sügavrohelised tumedad kuused… kuldsed kased… punased vahtrad…. Eestimaa kodusid ümbritsevad leegitsevad arooniahekid… pilved sõudsid taevas nagu Rousseau maalidel: alt servast tumehallid ja rasked… pealt valged, kerged ja puhvis… kaunis sügiseselt sinises taevajões ujusid nad aeglaselt üle taevavõlvi meile vastu… kuu oli kaunis kumer sirp ja tervitas meid, kui lõpuks Tallinna jõudsime. Imeline aeg, imelised värvid.
Ka maalikoolis on meil Nastjaga igatsus sügisese koloriidi järgi ja eks oleme sellega nakatanud ka teisi. Kõik värvid on väljas ja kasutuses, mis meil maalikoolis üldse olemas on. Ostsin juurde Stockmari täiendvärvikomplekti – 6 värvitooni, mille hulgas on ka valge ja põnev indigo tintmust. Maalime, maalime ja maalime ning tunneme värvidest rõõmu… Teisipäevast hakkan ka lastega taas maalima… naudime sügist sajaga kuni veel saab.
Kodus käib kass Nafta kikivarvul mööda kastemärga rohtu ja nuusutab sügisesi lõhnu, õunad on korjatud, lilleherned ent õitsevad veel südamest – heleroosad, tumeroosad, tumelillad, hostad on oma kollased lehed maad ligi painutanud… sügis, mis muud. Lihtsalt sügis:) Armastan sügist!
eh… ma olen ikka kukkumise maailmameister… lihtsalt lambist kadus tasakaal… kergelt nagu parema jalaga komistasin ka millegi taha.. kivike? ma ei tea… kukkusin nagu kaskadöör aeg luubis.. jõudsin vaid mõelda, et vasakule põlvele ei tohi ja end pooleldi õhus ringi keerates maandusin paremale küljele… see oli alles trikk… alguses olin suht shokis… aga no imede-ime vana kolleeg Sven oli just teel kooli (puhas juhus… nagu kaitseingel) ja ta aitas mind siis üles… ja tassis mu raamatukotti kuni rongi perroonini ja ma sain tema käsivarrele toetuda… mul oli see imetabane kokkupandav kepp ka igaks juhuks kotis kaasas… nu ja koolist tagasitulles oli mul seda vaja… kui selle Keilas perroonil Nõmme rongi oodates klõbinal kokku panin ja kotti pistsin – jäi kamp noori mind suu ammuli vahtima… naeratasin siis kenasti ja astusin rongi peale… koju tulin ettevaatlikult nagu tigu… nüüd on jääkotid põlvede peal… söön rosinaid ja mett (tänane kingitus õpilaste ja kolleegide poolt) ja toibun…. ma ei mõista… see on juba teine selline komistamine uue jalaga… ja ausõna, ma püüan olla ettevaatlik ja keskendunud… ei vahi pilvi ega oravaid…. vaatan ikka jalge ette… njah… ikka natsa valutab parem külg, käsi ja puus… ei tea kuidas homme on… öösel alles hakkab lõhkuma? olen natsa õnnetu, et minuga täna nii juhtus… aga vaim on virge… ma saan hakkama, pean kuulda võtma oma lemmik taksojuhti Rudolfit, kes mulle kogu aeg kordab: “Aa, sa ära kiirusta, ära torma, ne spishii!!”
Siit moraal – rutta aeglaselt:)
Maalikoolis töö vaikselt käib, otsime sügise jalajälgi ja katsetame laseerimisega. Tilluke galerii meie tegemistest, mille pildistas üles Mari-Liis. Suured tänud talle fotode eest.
