27 okt.

Kunst ja matemaatika… SONA – liivale tehtud joonistused Aafrikast

Matemaatiline osa: Lusona joonised pärinevad Aafrikast – Zambiast, Zairist ning Angoolast. Nad sisaldavad endas samaaegselt nii mängu, kunsti kui ka matemaatikat. Traditsiooniliselt pärandati Sona joonistamisoskust põlvest põlve isalt pojale ning iga Sona juurde kuulus ka kindel lugu kas loomadest või lindudest või ka jahimehest. Sona joon moodustatakse ümber sümmeetriliselt asetatud punktide. Traditsiooniliselt joonistati neid kujundeid liivale. Vaata Sona jooniseid, esmasel pilgul on nad väga sarnased. Ent üks neist on tehtud ühe ja teine hoopis kahe joonega. Sümmeetrias võib sisalduda väga palju mängulisust, mis ei välista täpset matemaatikat ja loogikat. Matemaatik Paulus Gerdes, kes kuulub etnomatemaatikute rahvusvahelisse uurimisrühma, on antud teemal kirjutanud mitmeid raamatuid. Matemaatikud on Sonasid nimetanud ka aafrika fraktaalideks.
sona 1

1940 – 50 -ndatel aastatel kogusid etnograafid sadu ja sadu Lusona jooniseid, et päästa neid unustuse hõlma vajumast. Kogutud joonistest 54% olid tehtud kasutades ühte ainsat joont, ning 77% sisaldasid endas mingit sorti sümmeetriat. Enamasti oli kasutusel peegelsümmeetria, mis muutus teisel pool telge, kuid oli kasutatud ka rotaarset ehk ringis ümber keskpunkti liikuvat sümmeetriat.

Motivos_Tchokwe

Kunstiline osa:  Mäng sümmeetriaga.

  • Valmista omale 9 või ka enam (12, 16 jne) ruutu 6×6 cm või 8×8 cm.
  • Joonista ühele ruudule vabakäeline muster 3-4 joonest, korda mustrit kas kopeerpaberi või kalka abil täpselt igas oma ruudus.
  • Värvi ruudud – kasutades sulle sobivat toonide segamise loogikat.
  • Kui ruudud on valmis, paiguta nad kokku üheks tasapinnaks leides oma tööle sobiv sümmeetria.
13 okt.

Punakuldne maailm me ümber…

Punakuldne maailm me ümber särab hommikustes päikesekiirtes… eile koolituselt tulles hingasin sisse eesti maastike sügisest ilu ja sära… autoakendest vilksasid mööda sügavrohelised tumedad kuused… kuldsed kased… punased vahtrad…. Eestimaa kodusid ümbritsevad leegitsevad arooniahekid… pilved sõudsid taevas nagu Rousseau maalidel: alt servast tumehallid ja rasked… pealt valged, kerged ja puhvis… kaunis sügiseselt sinises taevajões ujusid nad aeglaselt üle taevavõlvi meile vastu… kuu oli kaunis kumer sirp ja tervitas meid, kui lõpuks Tallinna jõudsime. Imeline aeg, imelised värvid.

Ka maalikoolis on meil Nastjaga igatsus sügisese koloriidi järgi ja eks oleme sellega nakatanud ka teisi. Kõik värvid on väljas ja kasutuses, mis meil maalikoolis üldse olemas on. Ostsin juurde Stockmari täiendvärvikomplekti – 6 värvitooni, mille hulgas on ka valge ja põnev indigo tintmust. Maalime, maalime ja maalime ning tunneme värvidest rõõmu… Teisipäevast hakkan ka lastega taas maalima… naudime sügist sajaga kuni veel saab.

Kodus käib kass Nafta kikivarvul mööda kastemärga rohtu ja nuusutab sügisesi lõhnu, õunad on korjatud, lilleherned ent õitsevad veel südamest – heleroosad, tumeroosad, tumelillad, hostad on oma kollased lehed maad ligi painutanud… sügis, mis muud. Lihtsalt sügis:) Armastan sügist!

Tagasi üles

07 okt.

Kukkumise maailmameister…

eh… ma olen ikka kukkumise maailmameister… lihtsalt lambist kadus tasakaal… kergelt nagu parema jalaga komistasin ka millegi taha.. kivike? ma ei tea… kukkusin nagu kaskadöör aeg luubis.. jõudsin vaid mõelda, et vasakule põlvele ei tohi ja end pooleldi õhus ringi keerates maandusin paremale küljele… see oli alles trikk… alguses olin suht shokis… aga no imede-ime vana kolleeg Sven oli just teel kooli (puhas juhus… nagu kaitseingel) ja ta aitas mind siis üles… ja tassis mu raamatukotti kuni rongi perroonini ja ma sain tema käsivarrele toetuda… mul oli see imetabane kokkupandav kepp ka igaks juhuks kotis kaasas… nu ja koolist tagasitulles oli mul seda vaja… kui selle Keilas perroonil Nõmme rongi oodates klõbinal kokku panin ja kotti pistsin – jäi kamp noori mind suu ammuli vahtima… naeratasin siis kenasti ja astusin rongi peale… koju tulin ettevaatlikult nagu tigu… nüüd on jääkotid põlvede peal… söön rosinaid ja mett (tänane kingitus õpilaste ja kolleegide poolt) ja toibun…. ma ei mõista… see on juba teine selline komistamine uue jalaga… ja ausõna, ma püüan olla ettevaatlik ja keskendunud… ei vahi pilvi ega oravaid…. vaatan ikka jalge ette… njah… ikka natsa valutab parem külg, käsi ja puus… ei tea kuidas homme on… öösel alles hakkab lõhkuma? olen natsa õnnetu, et minuga täna nii juhtus… aga  vaim on virge… ma saan hakkama, pean kuulda võtma oma lemmik taksojuhti Rudolfit, kes mulle kogu aeg kordab: “Aa, sa ära kiirusta, ära torma, ne spishii!!”

Siit moraal – rutta aeglaselt:)