29 veebr.

Linnumajandus…

Veebruarikuu ainsam lisapäev aastas… mõnus ja päikeseline päev.  Vedasin vana puust ja logu lambanahaga kaetud aiatooli õue lumehange ja viskasin veidikeseks siruli ning lasin päikesel oma ninaotsa silitada. Kuulasin silmad kinni looduse hääli ja imestasin… automüra oli sume ja suht kuulmatu ent linnud mu aias sõnakad ja säutsakad. Mõnus hetk vaadata nii päikesesse kui ka enda sisse. Ja päike laeb – alati. Vaatasin aias ringi, oleks tahtnud midagi teha – ent mida? Vaatasin meie õunapuid ja heietasin mõtet helistada kord varem oma abi pakkunud õunapuude lõikamise spetsile. Kuurikatuselt oli langemas imeline lumekardin, millel servas kaunis tillukeste jääpurikatega ääristatud tilkuv pits. See pits lihtsalt roomas vaikselt maa suunas. Majakatusel olid ka veel üksikud lumelaamad aeglaselt serva poole ujumas. Valguselaigud lumel tõid esile kogu maastiku topograafia… ilus. Olen nii õnnelik, et mul on koht, kus saan omaette päikesele silma vaadata. Aitäh!!!

Maalimise juurde naastes on mul käsil paras säuts ja linnumajandus. Katsetan ja leiutan, see nii lihtne ja armas teema on maalitehniliselt suht keerukas ning nõuab minult kannatlikkust erinevaid kihte kuivada lasta. Aga see ON kevadine teema ja nii nii põnev ja rõõme pakkuv.

Soojad kallid Saurusele kaugele kagunurka… kui sa vaid vaataksid korraks oma postkasti… miljon + … tundmatu arv teateid…  
Tagasi üles

23 veebr.

Lumememmed ja taadid…

Eile õhtul oli lumesajust kakaovärvi taevas… täna hommikul on valge ja vaikne… hommikuse lumekoristuse käigus tegin väravaposti otsa väikese lumememme… lihtsalt niisama, selline 5 minuti memm lumeviskamise vahepeal… aga no sõbrad kunstnikud-kirjanikud panid mulle ikka pika puuga jagades hommikul netis oma meistriteost… “Soomekelk ja Eesti külm’a võetud mees” oli nende taiese nimi… kust nad küll selle peale tulid… ma küll unistan soomekelgust ja võib olla ka taadist, aga selle taadi ehitasid sõbrad poetess Maarikale.  Niisiis mo memm ja Maarika uus taat vabariigi aastapäevaks… Mo memm on selline niruke, aga Maarika taat on vägagi uhke.

Toredat lumememmede ehitamise päeva:)

Mees - Lumemees

Tagasi üles

20 veebr.

Lasteaiakasvatajate kursus Nõmmel

Tere, panen teie jaoks siia mõned lingid ja  vihjed, mis veidi aitavad kursusest edasi mõelda ja ideid leida.

Enamus väiksematele lastele mõeldud lihtsad tööd leiab rubriigist ÜLESANDED: Maaliülesanded

Seal vaikselt allapoole kerides ja ka varasemaid postitusi vaadates leiate ka need talvemaalid ja mõned lihtsad nipid ning ideed kevadeks. Otsin üles ka need ‘lõbusat portreed’ puudutavad tugiküsimused, mis arutelu juhatavad.

Lõbusad portreed – selles galeriis allapoole kerides leiate I ja II klassi lõbusad portreed.

Nägu – pdf. fail, kus on need tugiküsimused

Küsimuste korral kirjutage julgesti: info@maalikool.ee

Toredat kevadet ja inspiratsiooni!

Talv 12

Tagasi üles

16 veebr.

Meie pere disainiprojekt… Karu voodi

Nii on, et vahel võtab ‘Karu’, mu vanem poeg ette ja teeb midagi nullist ise valmis… seekord ehitas ta omale uue voodi… materjaliks maja saunapööningult leitud kummalised kolmnurksed prussid, mille esialgne otstarve on aimamatu… aga meie armas majaperemees, kes on ehitanud maja, milles me nüüd tänulikult elame, suudab meid ikka ja jälle üllatada ka teispoolsusest… sest mida kõike siit majast leitud ei ole… kogu ehitusprotsess ja saekaater leiab aset meie nn elutoas… kus elas memm ja kus nüüd noorpere on end sisse seadnud… hiigelsuur tuba koos tiibklaveri ja kaminaga… aga ikka mahub seal ka ehitama-saagima veel.

Vanade asjadega on kord nii, et neil on hing ja on väga hea ja öko-möko jne, kui neist midagi uut sünnib.

Väike galerii sellest protsessist… vaata ja imesta:) nu ja rõõmusta, sest meie oleme rõõmsad. Hea on, kui lapselaps on pärinud vanaisade insenerimõtlemise ja kuldsed käed.

Tagasi üles

12 veebr.

Värvierksust keset lumesajust päeva…

Terve päeva on pehmelt sadanud lund ja see on suurepärane, sest peegeldab aiast lisavalgust ka mu töötuppa ja pikendab päeva. Väljas on valge ja külm ent sees, mu tillukeses töötoas, on hoopis teised lood… laual laiali on palju erksaid värvitoone ja kogu tuba ning ka värsked maalritööd kiirgavad endast soojust. Süda on ka soe ja rõõmus. Maalisin pika päeva, lõpetasin veidi peale viit nagu töömesilasele kohane. Valmistan vaikselt uut näitust ja kasutan iga vabamat päeva selle tarvis süvenemiseks. Nüüd said ometi need sügisesed etüüdid üles maalitud nii, et taustad on puhtad ja valged. Mõtlen veel, kas saangi neid raamida ringide sisse? Eks tuleb Järsis Piretiga nõu pidada.

Mõnusat nautimist, soojust südamesse…

Tagasi üles

10 veebr.

Inimesed – David

Minu käest on tihti küsitud, miks ma inimesi ei joonista või ei maali? Jah, ma teen seda harva. Joonistan üles vaid need inimesed, keda ma väga armastan, või siis hoopis need, kes on mind hämmastada suutnud ja imetlust äratanud. Norra jalgrattur David on üks selliseid inimesi, keda kohtad vaid korra elus. Me kohtusime 4. jaanuaril 2014 Taimaal linnakeses nimega Cha-Am. Väikeses, endisele inglise mereväelasele kuuluvas, pansionaadis, kus oli kokku vaid 10 tuba. Alumisel korrusel selline avatud korrus ja baar, kus sai väga väga head hommikukohvi ja õhtul lihtsalt istuda ja sooja öösse vaadata ning oma mõtteid mõelda. Ühel sellisel pärastlõunal saabus jalgrattal David, kes oli oma ümbermaailmareisist läbinud selleks kohtumise hetkeks 14 000 kilomeetrit… sõitnud läbi Iraani, Iraagi, Türgi, India jne jne… tohutult pikka kasvu mees nagu ühele tõsisele viikingile kohane. Me klappisime ja rääkisime põgusalt ning leppisime kokku, et joome koos hommikukohvi enne, kui ta taas rattale asub ja Singapuri suunal sõitma hakkab. Õhtul jõudis ta mulle veidike rääkida just läbitud maadest, sellest, mis tunne on sõita rattaga keset kõrbe kohtamata mitmeid päevi ainsatki inimest, kuidas ta igahommikuse vaimse rituaaliga end fookuses hoiab ja teele asub… kord varavalges, teinekord õhtuhämaruses… kõik oleneb teeoludest ja kliimast, ja millise ime valemiga ta sõidab kuuma päikese all… kuidas ta koostab päevateekonna kaardi ja valib kilomeetrid, mida otsustab läbida… Järgmisel hommikul jõimegi koos kohvi ja sõime kerge hommikueine, vaatasin, kuidas ta oma ratta sõiduvalmis seadis ja teele asus. Enne lahkumist andis ta mulle oma blogi aadressi ja e-maili, et saaksin tema teekonnal silma peal hoida… hoidsin end tema teekonnaga kursis kuni Austraaliani… ja tagasi Eestisse jõudes kiikasin aeg-ajalt uusi pilte ja lugesin tema vaimukaid ent asjalikke kommentaare läbitud paikade, teeolude, söökide ja inimeste kohta. 5. jaanuaril joonistasin visandi Davidist. Ja saatsin selle ka talle e-mailiga ära… ta sai selle rõõmsalt kätte, kui oli jõudnud esimesse asustatud punkti ja internetti… ta oli rõõmus ja üllatunud… selgus, et teda ei ole mitte keegi mitte kunagi joonistanud… selline lugu.

Kui keegi soovib lugeda Davidi ümbermaailma jalgrattatuuri kohta, siis Davidi blogis on endiselt kogu põnev lugu olemas: David, jalgrattur, kes tegi tiiru ümber maailma

Tagasi üles