16 veebr.

Meie pere disainiprojekt… Karu voodi

Nii on, et vahel võtab ‘Karu’, mu vanem poeg ette ja teeb midagi nullist ise valmis… seekord ehitas ta omale uue voodi… materjaliks maja saunapööningult leitud kummalised kolmnurksed prussid, mille esialgne otstarve on aimamatu… aga meie armas majaperemees, kes on ehitanud maja, milles me nüüd tänulikult elame, suudab meid ikka ja jälle üllatada ka teispoolsusest… sest mida kõike siit majast leitud ei ole… kogu ehitusprotsess ja saekaater leiab aset meie nn elutoas… kus elas memm ja kus nüüd noorpere on end sisse seadnud… hiigelsuur tuba koos tiibklaveri ja kaminaga… aga ikka mahub seal ka ehitama-saagima veel.

Vanade asjadega on kord nii, et neil on hing ja on väga hea ja öko-möko jne, kui neist midagi uut sünnib.

Väike galerii sellest protsessist… vaata ja imesta:) nu ja rõõmusta, sest meie oleme rõõmsad. Hea on, kui lapselaps on pärinud vanaisade insenerimõtlemise ja kuldsed käed.

Tagasi üles

10 veebr.

Inimesed – David

Minu käest on tihti küsitud, miks ma inimesi ei joonista või ei maali? Jah, ma teen seda harva. Joonistan üles vaid need inimesed, keda ma väga armastan, või siis hoopis need, kes on mind hämmastada suutnud ja imetlust äratanud. Norra jalgrattur David on üks selliseid inimesi, keda kohtad vaid korra elus. Me kohtusime 4. jaanuaril 2014 Taimaal linnakeses nimega Cha-Am. Väikeses, endisele inglise mereväelasele kuuluvas, pansionaadis, kus oli kokku vaid 10 tuba. Alumisel korrusel selline avatud korrus ja baar, kus sai väga väga head hommikukohvi ja õhtul lihtsalt istuda ja sooja öösse vaadata ning oma mõtteid mõelda. Ühel sellisel pärastlõunal saabus jalgrattal David, kes oli oma ümbermaailmareisist läbinud selleks kohtumise hetkeks 14 000 kilomeetrit… sõitnud läbi Iraani, Iraagi, Türgi, India jne jne… tohutult pikka kasvu mees nagu ühele tõsisele viikingile kohane. Me klappisime ja rääkisime põgusalt ning leppisime kokku, et joome koos hommikukohvi enne, kui ta taas rattale asub ja Singapuri suunal sõitma hakkab. Õhtul jõudis ta mulle veidike rääkida just läbitud maadest, sellest, mis tunne on sõita rattaga keset kõrbe kohtamata mitmeid päevi ainsatki inimest, kuidas ta igahommikuse vaimse rituaaliga end fookuses hoiab ja teele asub… kord varavalges, teinekord õhtuhämaruses… kõik oleneb teeoludest ja kliimast, ja millise ime valemiga ta sõidab kuuma päikese all… kuidas ta koostab päevateekonna kaardi ja valib kilomeetrid, mida otsustab läbida… Järgmisel hommikul jõimegi koos kohvi ja sõime kerge hommikueine, vaatasin, kuidas ta oma ratta sõiduvalmis seadis ja teele asus. Enne lahkumist andis ta mulle oma blogi aadressi ja e-maili, et saaksin tema teekonnal silma peal hoida… hoidsin end tema teekonnaga kursis kuni Austraaliani… ja tagasi Eestisse jõudes kiikasin aeg-ajalt uusi pilte ja lugesin tema vaimukaid ent asjalikke kommentaare läbitud paikade, teeolude, söökide ja inimeste kohta. 5. jaanuaril joonistasin visandi Davidist. Ja saatsin selle ka talle e-mailiga ära… ta sai selle rõõmsalt kätte, kui oli jõudnud esimesse asustatud punkti ja internetti… ta oli rõõmus ja üllatunud… selgus, et teda ei ole mitte keegi mitte kunagi joonistanud… selline lugu.

Kui keegi soovib lugeda Davidi ümbermaailma jalgrattatuuri kohta, siis Davidi blogis on endiselt kogu põnev lugu olemas: David, jalgrattur, kes tegi tiiru ümber maailma

Tagasi üles

16 jaan.

U-turn ehk Tai 2 (pühendusega Janikale)

“We took a U-turn,” nagu Stu oli meid juhatanud ning möödusime tillukesest bensujaamast tänavanurgal. Teed ääristasid kümmekond toidukäru ja -letti. Kõik lõhnas õli, vürtside ning küüslaugu järgi. Lonkisime reipalt mööda kohalikust nn ‘heinamaast’ koos seal rõõmsalt hullavate-sehkendavate koertega. Peale uute hurtsikute-lettide oli teeääres veel üpris korralik restoran A Roy. Peale restorani leidsime paremale otse randa suunduva varjuka põiktänava. Põiktänav oli täiesti varjus ja meeldivalt jahe, ääristatud väikeste majakeste ning enamasti üpris korralikult hoolitsetud aiakestega. Aedades lilled, budakujukesed, tuulekellad, lillepotid, aiatoolid ja muud vidinad värvilistest lambikestest lipukesteni… sekka kogu sellele kirevusele üllatus-üllatus erinevat värvi kassid – olime ‘koerte alleelt’ keeranud ‘kasside põiktänavasse’ – ei ainsatki külge kratsivat peni. Tänava lõpus sillerdas ookean:) Rand oli tihedalt ääristatud rannatoolide rentijate, tillukeste söögikohtade-letikestega, pidevalt ringi sebivate kala- ja puuviljamüüjatega; mänguasjade, ehete ja muu sarnase nänniga kauplejatega. Sättisime end mõnusasti rohelise-sinisetriibulistele rannatoolidele, mis liivaribale, vahustele lainetele ja kaunile vaatele kõige lähemal. Tihedalt üksteise kõrvale maasse torgatud tumesinised päikesevarjud meie peade kohal hoidsid meeldivat jahedust. Vees hullasid ja kilkasid tõmmud lapsed. Veidi eemal lamamistoolis, otse liivaribal, lösutas halli habemega Hemingway tüüpi eakas härrasmees. Tundsime end igati mõnusasti.

2013-12-03 14.33.15

Tegin värviliste pliiatsitega paar kiiret visandit, sõin mõned ampsud puuvilja – mangot ja arbuusi, maitsesin kaaslase tellitud teravat juurikasalatit, jalutasin vee ja maa piiril edasi-tagasi, silmitsedes liivas helendavaid teokarpe… hommikupoolik möödus täiesti märkamatult.

2013-12-03 14.32.56

Rannast tagasi kõndides panin tähele, et teeäärsed toiduvalmistajad olid oma road valmis saanud ja välja pannud… kõik auras ja lõhnas veelgi vürtsikamalt kui hommikul… erinevad juurviljad, krõbe kana, mereannid…

Õhtul kordasime U-turni, et minna A Roy-sse sööma. Söögilettide juures käis vilgas tegevus – rollerid peatusid ja lahkusid, hõigati ja hüüti, söögid vähenesid. Restoranist tagasitulles oli enamus lette juba kokku pakitud ja toidumäed peaaegu olematuks kahanenud.

A Roy restoran ise oli veider segu idast ja läänest – budakujukesed, lambid, tuulekellad, vidinad versus Tiffany stiilis kohati juugendlikud klaaslühtrid laes. Puust vilepilli puhuvad idamaised kujukesed astmetel. Seinade viisi kappkelli… you name it – kõik oli seal olemas. Noorukesed ettekandjad viksid ja viisakad toimetasid kärmesti, menüü ja jookidega. Vaikselt voogavad jazzi- ja bossarütmid tundusid ootamatult euroopalikud – kõik siin ikka farangide maitse ja harjumuste kohaselt. Menüüs hamburger, sink ja freekad ning hulganisti Tai roogi lisamärkusega – not spicy, taas farangide meele järgi olemiseks. Farang (Thai: ฝรั่ง [faràŋ]) is a generic Thai word for someone of European ancestry, no matter where they may come from. Edmund Roberts, US envoy in 1833, defined the term as “Frank (or European).” Meie tellisime muidugi Tom Jammi – vürtsikat kohalikku suppi… ja me ei pidanud pettuma:)

2013-12-03 19.31.04

2013-12-03 20.22.172013-12-11 20.00.44 2013-12-16 17.36.19

Tagasi üles

03 dets.

Künofoobikute mälumäng ehk Tai 1

Blue Lagoon 3. detsember 2013, teisipäev

2013-12-03 09.53.39

 

Teisipäeva hommik kella 9 paiku, baar on avatud, kohv on hää… Stu’l on korralik kohvimassin ning tema enda sõnul kulub tal hommikul kaks tassi kohvi, et luugid lahti saada. Täna hommikul on ta heas tujus (eilne quizz night tõi korraliku kassa), viipab rõõmsalt ja teatab: “Just another day in paradise:)))!!!”

Kusagil Eestis oli eile esimene advent, siin soojal maal toimus  iganädalane esmaspäevaõhtune kohalik mälumäng. Eilsete küsimuste autor oli üks nn tüüpiline peaaegu ‘kohalik’ britt. Viies 15 küsimusega küsimustevoorus oli küsimusi seinast seina: briti jalgpallist, maailma poliitikast ja geograafiast, briti popmuusikast ja millest iganes. Vastamise käigus sain teada, et Lou Reed oli 71, kui suri… ja palju muudki. Enne nn quizzi algust oli kaetud suur bufeelaud maja perenaise poolt kokatud hõrgutistega, mis umbes 50-ne mälumänguri poolt kõhklematult nahka pandi. Enamik nii öelda 70+ “briti poismehed” shortsides ja hõlmad valla särkides, tatoveeringutega ja ilma, sekka ka üks ZZ-Top habemik ja paar Hemingwayd, mõned austraallased, norrakad, itaallased, prantslane jt. Poissmehed olid toidujärjekorras lustilised, eriti viimased neist, kelle vahele ma sattusin viskasid rõõmsalt repliike a la: “There are always some leftovers from the kitchen!” Nende ees seistes võtsin erinevaid juurvilju, natuke kana ja riisi ning jätsin prisked ja mahlased lihakäntsakad rõõmsasti suud vesistavatele härrasmeestele. Kogu see toredus pluss mäng maksis 100 bahti per face, mis teeb umbes 2,5 euri.

Qiuzz tekitas parajalt hasarti ning oli mitmekülgne ja põnev. Meie “Blue Lagooni” nimeline võistkond peremees Stu toel jäi umbes seitsmendaks, aga punktide vahed viimase viie hulgas olid umbes poole punktised. ZZ-Topi sigareid tõmbav laudkond sai esimese koha. Võistkondi oli kümne ringis. Abivalmis nooruke baarmen nimega Num jooksis reipalt iga käeviipe peale ning vahetas tühje klaase uute jookide vastu. Ning õllemeestel pole miskit põhjust muretsemiseks: nii nagu meil põhjamaades on teekannu- ja munasoojendajad, on siin sellised toredad isoleerivad taskud õlleklaaside jahedana hoidmiseks – Stu’l endal veel kõige vingem siuke sebramustriline asjandus.

Vastasin õigesti ära enamuse muusikaküsimustest Phil Collinsist Fleetwood Macini….muuhulgas teadsin ma võiskonnas ainsana, mitu nuppu on ühel võistlejal Backgammonis laual… ja veel muudki… oli näiteks üks St Peterburi küsimus… filminäitlejaid jne. Stu teadis palju jalgpallist ja teised ka ajaloost, poliitikast kui spordist nii, et tulime esimesest katsumusest auga välja. Kuna Num sai minust veidi valesti aru, siis jõin ühe vodka-orange kokteili asemel kaks (kokku 3, 5 euri)… aga polnud hullu… korralik bufee ju alla vitsutatud.

Magasin superhästi… nüüd mõnus hommik kohvitassi taga (35 bahti  – umbes 80 senti) ja pliiatsitega:

2013-12-03 16.20.57

Kohv on korralik, noored itaallased, kes küll eile quizzi ei mänginud (keeleoskuse mure) jõid ka just kohvi ning suundusid alla randa… Esimene hommik on igati mõnus… ookeanilt puhuv briis jahutab… Mööduv coca-cola auto ajab korraks üles keset sõiduteed päikese käes peesitavad koerad. Auto läinud võtavad nad liivas uue poosi. Eilse quizzi põhjal põevad turistid Cha-Amis xynofoobiat… nagu eile öeldi… samas googeldasin just, et see sõna eesti keeles on künofoobia, mis tähendab hirmu koerte ees… aga nii see on … tänavakoeri on tohutult igas värvis ja mõõdus… enamasti küll lõunamaale omasena pigem väikesed ja kõhnad…. Stu peab ka ühte liivakarva isendit st annab talle aeg-ajalt süüa ja nii magab see sõber maja ees ja ei lase teisi koeri meie terassile:) Sellised lood.

Stu kohta veel niipalju, et Stu olnud aastaid Briti mereväes… nüüd kuldses keskeas siin tailannast abikaasaga maja pidamas…

Täna jõudisn ka randa, aga sellest hiljem:) joonistuse panen, loob meeleolu:)

2013-12-03 16.22.152013-12-03 14.36.41

07 okt.

Kukkumise maailmameister…

eh… ma olen ikka kukkumise maailmameister… lihtsalt lambist kadus tasakaal… kergelt nagu parema jalaga komistasin ka millegi taha.. kivike? ma ei tea… kukkusin nagu kaskadöör aeg luubis.. jõudsin vaid mõelda, et vasakule põlvele ei tohi ja end pooleldi õhus ringi keerates maandusin paremale küljele… see oli alles trikk… alguses olin suht shokis… aga no imede-ime vana kolleeg Sven oli just teel kooli (puhas juhus… nagu kaitseingel) ja ta aitas mind siis üles… ja tassis mu raamatukotti kuni rongi perroonini ja ma sain tema käsivarrele toetuda… mul oli see imetabane kokkupandav kepp ka igaks juhuks kotis kaasas… nu ja koolist tagasitulles oli mul seda vaja… kui selle Keilas perroonil Nõmme rongi oodates klõbinal kokku panin ja kotti pistsin – jäi kamp noori mind suu ammuli vahtima… naeratasin siis kenasti ja astusin rongi peale… koju tulin ettevaatlikult nagu tigu… nüüd on jääkotid põlvede peal… söön rosinaid ja mett (tänane kingitus õpilaste ja kolleegide poolt) ja toibun…. ma ei mõista… see on juba teine selline komistamine uue jalaga… ja ausõna, ma püüan olla ettevaatlik ja keskendunud… ei vahi pilvi ega oravaid…. vaatan ikka jalge ette… njah… ikka natsa valutab parem külg, käsi ja puus… ei tea kuidas homme on… öösel alles hakkab lõhkuma? olen natsa õnnetu, et minuga täna nii juhtus… aga  vaim on virge… ma saan hakkama, pean kuulda võtma oma lemmik taksojuhti Rudolfit, kes mulle kogu aeg kordab: “Aa, sa ära kiirusta, ära torma, ne spishii!!”

Siit moraal – rutta aeglaselt:)

25 aug.

Kurbus

Kurbus. Kui inimene suudab end kurvaks mõelda muutub tema ümbrus muutub halliks ja tühjaks. Kui meie mõtetel on nii suur jõud, siis miks ei võiks me end kurbuse asemel end rõõmsaks mõelda. See toimib kindlasti ka vastupidises suunas. Kui üks neist on võimalik, on ka teine. Iga kurbus, mida me kogeme, ei ole tegelikult reaalne. Me ise loome selle kurbuse omas taipamatuses ja minnalaskmises.  Kui kurbus on sinu enda meeleseisund, siis ei saa selles süüdistada ei saatust, ei teisi… Mis iganes sinuga ei toimu, sa lood seda ise. Püüa seitse päeva hoida mingit kindlat meeleseisundit ja sa näed kuidas see toimib. Kui muudad suunda, märkad peagi kontrasti. Olla sellest küllastunud, selles ongi point. See, millise suuna valid – peab olema ärgates sinu esimene mõte! Sa ei pea keskenduma iseendale. Keskendu kosmilisele küllusele ja täiuslikkusele. Hommikul olgu see su esimene mõte ning õhtul viimane enne und. Kui suudad seda hoida, siis püsib see sinuga terve päeva ning hoiab sind ka päeva keskel fookuses. Kui see küllastatus on õhtul sinu viimane mõte, sa magad paremini. Ta on igas sinu hingetõmbes, ta vajabki puhkust, kui on sind terve päeva fookuses hoidnud.  Hommikul tajud, sa oled maganud kuidagi teisiti kui varem, sa oled puhanud ja laetud. Une ajal ei peagi teadvusel olema, sa oled kosmosega üks. Kõik sinu toimetused ei ole sel hetkel enam tähtsad. Sa ära püüa neid juhtida, lase neil toimuda. Usalda. Ole eluga üks. Ole elus.