16 jaan.

U-turn ehk Tai 2 (pühendusega Janikale)

“We took a U-turn,” nagu Stu oli meid juhatanud ning möödusime tillukesest bensujaamast tänavanurgal. Teed ääristasid kümmekond toidukäru ja -letti. Kõik lõhnas õli, vürtside ning küüslaugu järgi. Lonkisime reipalt mööda kohalikust nn ‘heinamaast’ koos seal rõõmsalt hullavate-sehkendavate koertega. Peale uute hurtsikute-lettide oli teeääres veel üpris korralik restoran A Roy. Peale restorani leidsime paremale otse randa suunduva varjuka põiktänava. Põiktänav oli täiesti varjus ja meeldivalt jahe, ääristatud väikeste majakeste ning enamasti üpris korralikult hoolitsetud aiakestega. Aedades lilled, budakujukesed, tuulekellad, lillepotid, aiatoolid ja muud vidinad värvilistest lambikestest lipukesteni… sekka kogu sellele kirevusele üllatus-üllatus erinevat värvi kassid – olime ‘koerte alleelt’ keeranud ‘kasside põiktänavasse’ – ei ainsatki külge kratsivat peni. Tänava lõpus sillerdas ookean:) Rand oli tihedalt ääristatud rannatoolide rentijate, tillukeste söögikohtade-letikestega, pidevalt ringi sebivate kala- ja puuviljamüüjatega; mänguasjade, ehete ja muu sarnase nänniga kauplejatega. Sättisime end mõnusasti rohelise-sinisetriibulistele rannatoolidele, mis liivaribale, vahustele lainetele ja kaunile vaatele kõige lähemal. Tihedalt üksteise kõrvale maasse torgatud tumesinised päikesevarjud meie peade kohal hoidsid meeldivat jahedust. Vees hullasid ja kilkasid tõmmud lapsed. Veidi eemal lamamistoolis, otse liivaribal, lösutas halli habemega Hemingway tüüpi eakas härrasmees. Tundsime end igati mõnusasti.

2013-12-03 14.33.15

Tegin värviliste pliiatsitega paar kiiret visandit, sõin mõned ampsud puuvilja – mangot ja arbuusi, maitsesin kaaslase tellitud teravat juurikasalatit, jalutasin vee ja maa piiril edasi-tagasi, silmitsedes liivas helendavaid teokarpe… hommikupoolik möödus täiesti märkamatult.

2013-12-03 14.32.56

Rannast tagasi kõndides panin tähele, et teeäärsed toiduvalmistajad olid oma road valmis saanud ja välja pannud… kõik auras ja lõhnas veelgi vürtsikamalt kui hommikul… erinevad juurviljad, krõbe kana, mereannid…

Õhtul kordasime U-turni, et minna A Roy-sse sööma. Söögilettide juures käis vilgas tegevus – rollerid peatusid ja lahkusid, hõigati ja hüüti, söögid vähenesid. Restoranist tagasitulles oli enamus lette juba kokku pakitud ja toidumäed peaaegu olematuks kahanenud.

A Roy restoran ise oli veider segu idast ja läänest – budakujukesed, lambid, tuulekellad, vidinad versus Tiffany stiilis kohati juugendlikud klaaslühtrid laes. Puust vilepilli puhuvad idamaised kujukesed astmetel. Seinade viisi kappkelli… you name it – kõik oli seal olemas. Noorukesed ettekandjad viksid ja viisakad toimetasid kärmesti, menüü ja jookidega. Vaikselt voogavad jazzi- ja bossarütmid tundusid ootamatult euroopalikud – kõik siin ikka farangide maitse ja harjumuste kohaselt. Menüüs hamburger, sink ja freekad ning hulganisti Tai roogi lisamärkusega – not spicy, taas farangide meele järgi olemiseks. Farang (Thai: ฝรั่ง [faràŋ]) is a generic Thai word for someone of European ancestry, no matter where they may come from. Edmund Roberts, US envoy in 1833, defined the term as “Frank (or European).” Meie tellisime muidugi Tom Jammi – vürtsikat kohalikku suppi… ja me ei pidanud pettuma:)

2013-12-03 19.31.04

2013-12-03 20.22.172013-12-11 20.00.44 2013-12-16 17.36.19

Tagasi üles

03 dets.

Künofoobikute mälumäng ehk Tai 1

Blue Lagoon 3. detsember 2013, teisipäev

2013-12-03 09.53.39

 

Teisipäeva hommik kella 9 paiku, baar on avatud, kohv on hää… Stu’l on korralik kohvimassin ning tema enda sõnul kulub tal hommikul kaks tassi kohvi, et luugid lahti saada. Täna hommikul on ta heas tujus (eilne quizz night tõi korraliku kassa), viipab rõõmsalt ja teatab: “Just another day in paradise:)))!!!”

Kusagil Eestis oli eile esimene advent, siin soojal maal toimus  iganädalane esmaspäevaõhtune kohalik mälumäng. Eilsete küsimuste autor oli üks nn tüüpiline peaaegu ‘kohalik’ britt. Viies 15 küsimusega küsimustevoorus oli küsimusi seinast seina: briti jalgpallist, maailma poliitikast ja geograafiast, briti popmuusikast ja millest iganes. Vastamise käigus sain teada, et Lou Reed oli 71, kui suri… ja palju muudki. Enne nn quizzi algust oli kaetud suur bufeelaud maja perenaise poolt kokatud hõrgutistega, mis umbes 50-ne mälumänguri poolt kõhklematult nahka pandi. Enamik nii öelda 70+ “briti poismehed” shortsides ja hõlmad valla särkides, tatoveeringutega ja ilma, sekka ka üks ZZ-Top habemik ja paar Hemingwayd, mõned austraallased, norrakad, itaallased, prantslane jt. Poissmehed olid toidujärjekorras lustilised, eriti viimased neist, kelle vahele ma sattusin viskasid rõõmsalt repliike a la: “There are always some leftovers from the kitchen!” Nende ees seistes võtsin erinevaid juurvilju, natuke kana ja riisi ning jätsin prisked ja mahlased lihakäntsakad rõõmsasti suud vesistavatele härrasmeestele. Kogu see toredus pluss mäng maksis 100 bahti per face, mis teeb umbes 2,5 euri.

Qiuzz tekitas parajalt hasarti ning oli mitmekülgne ja põnev. Meie “Blue Lagooni” nimeline võistkond peremees Stu toel jäi umbes seitsmendaks, aga punktide vahed viimase viie hulgas olid umbes poole punktised. ZZ-Topi sigareid tõmbav laudkond sai esimese koha. Võistkondi oli kümne ringis. Abivalmis nooruke baarmen nimega Num jooksis reipalt iga käeviipe peale ning vahetas tühje klaase uute jookide vastu. Ning õllemeestel pole miskit põhjust muretsemiseks: nii nagu meil põhjamaades on teekannu- ja munasoojendajad, on siin sellised toredad isoleerivad taskud õlleklaaside jahedana hoidmiseks – Stu’l endal veel kõige vingem siuke sebramustriline asjandus.

Vastasin õigesti ära enamuse muusikaküsimustest Phil Collinsist Fleetwood Macini….muuhulgas teadsin ma võiskonnas ainsana, mitu nuppu on ühel võistlejal Backgammonis laual… ja veel muudki… oli näiteks üks St Peterburi küsimus… filminäitlejaid jne. Stu teadis palju jalgpallist ja teised ka ajaloost, poliitikast kui spordist nii, et tulime esimesest katsumusest auga välja. Kuna Num sai minust veidi valesti aru, siis jõin ühe vodka-orange kokteili asemel kaks (kokku 3, 5 euri)… aga polnud hullu… korralik bufee ju alla vitsutatud.

Magasin superhästi… nüüd mõnus hommik kohvitassi taga (35 bahti  – umbes 80 senti) ja pliiatsitega:

2013-12-03 16.20.57

Kohv on korralik, noored itaallased, kes küll eile quizzi ei mänginud (keeleoskuse mure) jõid ka just kohvi ning suundusid alla randa… Esimene hommik on igati mõnus… ookeanilt puhuv briis jahutab… Mööduv coca-cola auto ajab korraks üles keset sõiduteed päikese käes peesitavad koerad. Auto läinud võtavad nad liivas uue poosi. Eilse quizzi põhjal põevad turistid Cha-Amis xynofoobiat… nagu eile öeldi… samas googeldasin just, et see sõna eesti keeles on künofoobia, mis tähendab hirmu koerte ees… aga nii see on … tänavakoeri on tohutult igas värvis ja mõõdus… enamasti küll lõunamaale omasena pigem väikesed ja kõhnad…. Stu peab ka ühte liivakarva isendit st annab talle aeg-ajalt süüa ja nii magab see sõber maja ees ja ei lase teisi koeri meie terassile:) Sellised lood.

Stu kohta veel niipalju, et Stu olnud aastaid Briti mereväes… nüüd kuldses keskeas siin tailannast abikaasaga maja pidamas…

Täna jõudisn ka randa, aga sellest hiljem:) joonistuse panen, loob meeleolu:)

2013-12-03 16.22.152013-12-03 14.36.41