27 veebr.

Fraktaalkunsti näitus tulekul

Tere armsad lugejad, sätin end tasapisi töölainele ikka paari tunni kaupa päevas, mis tundub mulle endale nii lõputult vähe. Palju on, mida teha tahaks. See on haiglas olekuga veelgi kogunenud ja ootab paisu taga oma aega. Tervisest pikemalt ei räägiks kui vaid seda, et paranen ja prognoosid on igati head:) Võimlen, võimlen, võimlen. Varsti olen tagasi oma jalgadel ja jalgrattal ja kõik saab korda.

Mul on üks sõber, õigemini teda ei ole enam meie hulgas nagu ka paljusid teisi andekaid ja toredaid inimesi, kelle elutee on ühel või teisel põhjusel katkenud. Selle sõbra nimi on Jan Kumpas ja ta on fraktaalkunstnik. Tema lapsed ja pere organiseerivad isa suurepärastest tööde näitust, mis avatakse lähiajal Narvas. Mul oli see au, selle näituse kataloogi väike looke kirjutada. Jagan seda ka teiega, sest Jani tööd väärivad vaatamist ja miks mitte ka koos kooliõpilastega.

Fraktaalkunsti müsteerium

Jan Kumpase looming

Meie kohalik kunstimaastik on kirev ja mitmekülgne, kuid fraktaalkunsti valdkond tundub enamikele kunstinautijatele täiesti tundmatu ja tume ala. See, et meie siin Eestis fraktaalkunstist suurt kuulnud ei ole, ei tähenda sugugi seda, et see oleks midagi uut ja hiljutist. Fraktaalkunst, fraktaalkunstnikud, nende stiilid ja erinevad lähenemised on maailmas kanda kinnitanud ja üllatanud nii teadlasi kui visuaalse matemaatika austajaid juba 30 aastat või enamgi. Kõik, mis frakataalkunstiga seondub, sai alguse Poola päritolu Prantsuse-Ameerika matemaatiku Benoit Mandelbroti 1970. aastal avaldatud tööst matemaatiliste teisenduste korduvuspiirkonnast komplekstasandil ehk nn Mandelbroti hulgast. Mis see Mandelbroti hulk siis on? See on miljon ja enam arvutatud punkti, mis moodustavad tasapinnal tohutuid vorme ja rütme. Kuidas need punktid sinna saavad? See on juba küsimus matemaatikutele. Antud näitusel esinev Eesti fraktaalkunstnik Jan Kumpas oligi eelkõige nende punktide arvutaja ja programmeerija, kes sattus endalegi ootamatult, kuid võib olla ka teadlikult, visuaalse matemaatika lõksu, täiuslikku ja kordumatusse võluriiki. Kes sinna võluriiki kord siseneb, see ei saa sealt enam sama lihtsalt välja astuda, sest sealsed võimalused on nii värvis kui ka vormis piiramatud.

Kus on fraktalite koht kunstis?

1904. aastal kirjutas kunstnik Paul Cézanne oma kirjas Emile Bernardile: „Looduses on kõik kujundatud kera, koonuse ja silindri järgi. Tuleb lihtsalt õppida maalima nende lihtsate vormide põhjal; seejärel suudad maalida mida iganes.“ See on mudel, mis on kunstnikke juba renessansi ajast kummitanud – püüd anda maailmale matemaatiliste vormide abil korrastatus ja kindel vorm. Kuid kas meie maailm on ikka nii korrastatud ja igav? Sugugi mitte.

Kontrastiks Cézanne’i mõtteviisile sai loov matemaatika fraktaalgeomeetria, milles matemaatik Benoit Mandelbrot võtab hoopis teise seisukoha: „Pilved ei ole kerakujulised, mäed pole lihtsalt koonused, rannajooned ei ole ringjooned ning puukoor pole ühtlaselt sile ja ega välkki liigu sirgjoones.“ Kõik maailmas ning looduses liigub küll rütmiliselt, kuid need rütmid on igas punktis muutuvad. Teataval moel saab seda nimetada korrastatud kaoseks. Kaos ei ole lihtsalt kaos, vaid selles valitseb see müstiline fraktaalne kord. Kõiges, nii puudes, pilvedes, mägedes, kivimites kui ka tähesüsteemides. See on inimkonna uus püüd anda maailmale vorm ja põhjendus. Leida üles universumi muster.

Nii juhtuski, et tippmatemaatik Mandelbrot otsis viise, kuidas asju täpsemalt kirjeldada ja luua siiani valitsenud abstraktsusesse mingigi harmoonia ja kord. Ta kirjeldas looduslike objektide konarlikkust 1967. aastal ajakirjas Science ilmunud artiklis „Kui pikk on Briti rannajoon?“. Mõiste fractal tõi ta avalikkuse ette aastal 1975, mis sisuliselt tähendab vaid seda, et mida lühema joonlaua võtad ning mida väiksematesse detailidesse laskud, seda pikemaks muutub mõõdetav rannajoon. Kõikidel tillukestel kivikestel ja liivateradel on selles rannajoones oma roll. Nii on ka fraktaalkunstis, kus iga punkt on absoluutselt omal kohal ja see muster algab lõpmatusest ning suundub taas lõpmatusse. Sel ei ole piire. Sel on omad astmed, fraktaalpunktid liiguvad sügavustesse, lõpmatuseni.

Kunstiajaloolane Samuel Edgerton on avaldanud arvamust, et tänapäeva kunst seisab taas suure muutuse lävel, et on saabunud ajajärk, kus kunst ja teadused on taas mõlema valdkonna vastastikuses huviorbiidis ning liiguvad läbi fraktaalsuse küberruumi avastamise suunas. Varem on kunstnikud olnud inspireeritud matemaatikast ja teadustest nii renessansiajastul perspektiiviõpetusse süvenedes kui ka modernismiajastul lihtsate geomeetriliste vormide puhtust imetledes. Tänapäeval on mitmed matemaatikud visuaalse kunsti loojateks.

Mõlemaid ajastuid on kunstiajaloos nimetatud revolutsiooniliseks. Kunstiajaloolane Rhonda Roland Shearer spekuleerib oma kirjutises uuest võimalusest, mil fraktaalgeomeetria võiks kaasa tuua uue kunstirevolutsiooni. Ta avaldab arvamust, et fraktaalgeomeetria on looduse uute ebaregulaarsuste keel, mis toob kaasa uue suhtumise sarnasuse ja sümmeetria teooriatesse ning on seetõttu kujunemas uueks kultuuriikooniks. (Shearer R. R. Chaos Theory and Fractal Geometry: their potencial impact on the future of art, Leonardo 25 1992 lk. 143-152).

Fraktaalkunstist rääkides küsitakse tihti: “On see maalimine numbrite järgi või midagi enamat?” Küsimus sügavam mõte on selles, kas tänapäevane arvutipõlvkonna poolt loodud fraktaalkunst vastab klassikalistele kujutava kunsti standarditele? Siin on mitmeid eriarvamusi, sest tavaliste programmeerijate poolt loodud fraktaalkunst võib olla suhteliselt tavaline ja mittemidagiütlev. Sarnaselt Mandelbroti hulgaga on tuhanded programmeerijad loonud hulganisti sellel fraktalil põhinevaid kujutisi, millest kõik ei oma esteetilist väärtust ei kunstnike ega ka matemaatikute silmis.

Kuidas fraktaalkunst sünnib ja mida võiks kunstiks nimetada? Kas Jan Kumpase kunst on fraktaalkunst?

Maailma fraktaalkunstnikel on ühendus. Selle ühenduse rajaja ja juhtfiguur fraktaalkunstnik Kerry Mitchell kirjutab fraktaalkunsti manifestis, et fraktaalkunst on kahemõõtmeline ehk kahedimensiooniline visuaalne kunst, mida luuakse elektrooniliselt keerukate programmide abil. Ent siiski ei ole fraktaalkunst pelgalt arvutipõhine kunst, millel puuduvad omad reeglid, mis on ettearvamatu ning mida võib luua ükskõik kes, kes arvuti taha pääseb. Fraktaalkunst on loov, see nõuab suurt süvenemist ning kunstniku nägemust ja pingutust ning tarkust suunata programme oma kunstilise idee teostamiseks. See on kunst, mida loovad fraktaalkunstnikud. Sellel kunstil on omad tehnikad ja meetodid, seal eksisteerivad peavool ja tabamatud äärealad. Fraktaalkunsti ei saa luua mõeldes, et arvuti teeb ära kogu töö. Tulles veidi aja pärast tagasi ning vaadates, kas arvuti on midagi uut loonud, on ekraan loomulikult samasugune, nagu sa selle jätsid, midagi ei ole toimunud. Sama on ju ka lõuendiga – valge lõuend molbertil ei muutu kunstiks iseenesest. Fraktaalkunst ei ole juhuslik, kogemata ei juhtu midagi. Fraktaalkunsti ei saa luua igaüks, kes arvuti taha pääseb, selleks on vajalik pidev areng ning meistritelt õppimine. Võib minna terve elu, et mõne protsessi üle kontrolli saavutada. Igaüks võib pintslit hoida ning värvi laiali ajada, kuid igaüks ei suuda maalida ja oma kujutlusi teoks teha ning vaatajat kõnetada. Igaüks, kes istub arvuti taha, võib luua fraktaalse kujundi, kuid igaüks, kes istub arvuti taha, ei suuda luua fraktaalkunsti.

Fraktaalkunst on kujutav kunst, fraktaalkunstnikud valdavad oma meediume ja töövahendeid nii, nagu ka kõik teised kunstnikud. Fraktaalkunst on loov – lõplik fraktaalne kujund on loomisprotsessi tulemus, see ei ole lihtsalt abstraktne vorm, vaid sel on oma loomislugu. Fraktaalkunst algab samuti tühjalt ekraanilt, „lõuendilt“ kus fraktaalkunstnik sobitab kokku erinevad värvid ja kujundid, et saavutada just seda, mida ta oma kujutlustes on loonud ning asub seejärel arvutama ja värve valima.

Jan Kumpasel olid olemas kõik omadused olemaks fraktaalkunstnik – ta oli loov ja süvenenud, tal oli tarkust ning visiooni, tal oli ka lusti ja mängulisust teha üha uusi ja uusi katseid ning kui punktid asetusid sinna, kuhu ta lootis, et need asetuvad, oli ta siiralt rõõmus nagu laps. Ta käis ringi salapärase näoga ja pühendas paar head sõpra asjasse näidates uute katsete tulemusi. Need katsed ja arvutamised ja värvid läksid iga korraga võimsamaks. Minuga arutles ta tihti enamasti värvide üle, sest ta teadis, et mina mõtlen värvides. Tema looming üllatas mind kui kunstnikku. Üllatas on isegi vähe öeldud – see vapustas mind! Ja tegelikult on fraktaalkunsti uurimine ka minu ammune hobi ning kui me Janiga avastasime oma ühisosa, siis oli meil alati millest rääkida. Ma oleksin soovinud temalt veel nii palju küsida. Ta oli jõudmas oma loomingu kõrgpunkti, kui saatus ta meilt võttis.

Jan Kumpas oli ja on fraktaalkunstnik selle kõige sügavamas tähenduses.

Soovin kõigile näitusekülastajatele süvenemist ja nautimist ning mõnusat rändu Jani fraktaalmaastikel.

 

Anneli Laasi,  Jani sõber viimased 35 aastat ning  tema loomingu suur austaja.

30.jaanuar 2017, Tallinn Nõmme

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga