17 apr.

Iga kolmeaastane saab sellega hakkama…

Homme ootab mind koolitama üks tore rühm sõimeõpetajaid. Ja nii ma lugesingi ja mõtlesin, kuidas kolmeaastased lapsed kunsti loovad ja mida kujutavad-maalivad-joonistavad. Tundub, et sain selgust. Tegin kiire tõlke ühe noore isa poolt korraldatud eksperimendi kirjeldusest. Eksperiment ise toimus moodsa kunsti galeriis koos kolmeaastase mehikesega, kellel nimeks Puk.

Lugu ise oli laias laastus järgmine:

Moodne kunst – see on see kraam, mis paneb meid muigama. Ekseldes avarates galeriides ning püüdes end oma kohtingukaaslase silmis välja vabandada repliigiga: isegi mina suudaksin paremini, kui need tegelased siin. Just, see on see tavaline väljend, mis lendu läheb.  Ja te lisate selgituseks: “See kõik näeb välja nagu kolmeaastase soperdis.”  Miks just nimelt kolmeaastase ja mitte nelja või viieaastase poolt loodu? Kuid nii see fraas tavaliselt kõlab.

Puk 1

See on tavaline väljendusviis, mida kasutavad inimesed, kes kunsti lihtsalt kommenteerivad sellesse süvenemata.  Oli juba ammu aeg selle nn teooria testimiseks.  Niisiis võtsin ma kaasa ühe kolmeaastase tegelase nimega Puk, karbi värvilisi pastelle ja pabereid ning suundusin Amsterdami vast avatud Stedelijki Muuseumi, et koos Pukiga neid moodsaid töid lähemalt takseerida.

Puk 2 Puk 3

Puk alustas oma meistriklassi süvenedes Ellsworth Kelly töösse. Ellsworth Kelly on kunstnik, keda köidavad suured puhtad värvipinnad.  See tähendab lühidalt seda, et kunstnik valib mõned värvid ning asetab nad selgete puhaste pindadena lõuendile. Ning kuna Pukil oli seljas selgete laiade siniste ning roheliste triipudega pusa võis oletada, et sama kunstnik on kujundanud ka Puki tänase riietuse.

Maal kandis nime “Sinine, Roheline, Punane” ning oli õlivärvidega maalitud aastal 1964. “Kolm värvi”, nentis Puk, “see on kena.” Ja kui ma küsisin Pukilt, kas ta sooviks seda maali oma tuppa seinale, vastas ta kõhklematult: “Jah.” Ning nüüd pöidlad pihku – kohe on valmimas Puki version asjast “Puk a la Ellsworth”.

Üks muuseumitöötaja ligines ja selgitas: “Kui te pikemalt ja lähemalt vaatate, siis märkate veelgi rohkem värvitoone.” Ma noogutan nõusolevalt. Puk hõõrub kogu käega oma värvitriipe paberil laiali, võib olla soovib ta neid omavahel kokku sulatada, kuid ma pole selles päris kindel.  Ma arvan mitte keegi ei aima täpselt, mis kunstniku peas toimub, kui ta töötab.

Olles värvid laiali hõõrunud, kõlab noore meistri kommentaar: “Valmis.” Aga te ärge laske end petta noore autori kuldkala silmadest, ta teeb alati sellist nägu kui on mõne kelmusega, näiteks kunsti kopeerimisega,  hakkama saanud. Ärge olge tema järgmine ohver.

Tegin Pukile ettepaneku kopeerida ka järgmist tööd, kuid kahjuks osutus see tema meelest “koledaks” ja nii me liikusime saalis edasi.

Kole töö oli selline: Puk 4

Järgmine taies, mis köitis noore kunstniku tähelepanu jäägitult oli Wolfgang Tillmani “Politsei Helikopter” aastast 1995.  Tillmani kohta öeldakse, et fotograafina peegeldab ta tänapäeva ühiskonda, selle elustiili ning moodi, samas rõhutades mingit kindlat sotsiaalset või ka poliitilist sõnumit.  Mind pani imestama, et see foto Puki nii palju köitis. Ehk oli see helikopter ning vinge valgusvihk, mis talle seal meeldisid?

Puk 8

Mu oletus pidas paika: “Valguskiired taevas”, nentis Puk, “öö on veidikene õudne, aga ilus!” Ja nii see oligi. Ning kui te juhtute olema täielik tainapea, siis te muidugi ei mõista, et punased jooned paberil on loomulikult valgusvihud ning midagi on toimumas all lehe vasakus nurgas. Öö lisatakse töösse järskude ilmekate mustade joontega, mis ilmselgelt annavad edasi kogu öise kõheduse ning kontrasti päevaga. Teine võimalus: Puk lihtsalt oli tänaseks tüdinenud täpsemate koopiate valmistamisest. Peale öö tumedust ehitas Puk ka pastellidest mõned maja kujutised, tähistamaks linna.

Puk 5 Puk 6

Mõned majad ka paberile ja voila – ongi valmis. See töö sai ka allkirjastatud – autor pühkis sinna puhtaks oma käed ja pluusivarrukad. Igatahes lõppes lugu pastellide laiali lennutamisega põrandal ning käte pühkimisega muuseumi valgel seinal. Muuseumitöötajad olid väga õnnetud juba niigi: “Vabandage härra, see põrand on parkett.” Kuigi Puk oli lihtsalt üks tavaline väikemees olid valvurid järjepidevad ning tungivalt nõudlikud, pannes kirja mu nime, aadressi ja telefoninumbri.  Valvurid mõjusid noorele ekspressionistile distsiplineerivalt ning Puk muutus taas korralikuks lapseks, kes klammerdus mu püksisiilu ning ei kippunud enam oma käsi muuseumi valgetele seintele puhtaks pühkima. Käisime käsi pesemas.  Ning siis läksime tagasi saali ja tegime viimase foto noorest meistrist. Mööduv daam ütles käejälgede kohta seinal: “Oo, kena töö”. Nii omandaski moodsa kunsti muuseum uue värske taiese. (Mis ripub seal seinte puhastuseni).

Puk 7

Ja nii ongi: kui keegi veel väidab, et moodne kunst näeb välja nagu oleks selle teinud kolmeaastane, siis sellest hetkest alates on neil tuline õigus seda väita.

http://www.vice.com/en_uk/read/a-three-year-old-can-do-that-modern-art-amsterdam

By Sander Roks / tõlge vabas vormis Anneli Laasi

Kuidas teile see lugu meeldis? Millised on teie muuseumikogemused väikeste lastega? Mida maalida-joonistada kolmeaastastega? Kellel on ideid – palun kirjutage mulle.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga