06 juuli

Järjejutt Volume 10 – 5. juuli, reede – hüppame korraks sündmustest ette ja üle musta kassi saba:)

5. juuli, reede – luuvalupäev

Täiesti oimetu ja aeg-luubis päev. LUUVALUPÄEV kuubis!!!

Näed, mul on täna raske päev – jalg terve päev lihtsalt valutab – “luuvalupäev”, olin hajameelne võtsin ühte ravumit valel kellaajal… pelgan ööd, ööd on nii rasked… unistan kõhuli magamisest, sabakont on kange nagu jube. Täna olen liikunud aeg-luubis… isegi nutsin natuke… samas…hommikusöögi tegin omal jalal ja ise, lõunasöögi tegin omal jalal ja ise… kaks aeg-luubis tiiru olen ka aias teinud… asi seegi. Ehk on homme parem päev.

Tahaksin selle päeva lausa blogis vahele jätta. Aga otsustasin olla aus. Uskuge või ärge uskuge –  enamasti ei usu inimesed kunagi, et minul midagi viga võiks olla. Ma pole oma valusid teadlikult varjanud, kuid ma olen nad tihtilugu keset tegutsemist ära unustanud. Näiteks maalides ei tunne ma mitte kunagi mingit valu. Meeldegi ei tule. Lastega tööd tehes ei tunne ma mitte kunagi mingit valu – aga pärast tunde – oh, tule taevas appi Ansip). Niisiis – ma ei näe lihtsalt selline välja. Ma ei keskendu valule. Ükskõik, mis olukord on – ALATI on midagi veel peale valu, millele keskenduda. Haiglas ka millegipärast arvasid mõned inimesed, et olen 10 aastat noorem. Seda on ennegi ette tulnud.

Nüüd te siis loete siin minu lustilist haiglaseriaali ja saate selgust, et oh – imede-ime – ka mul vahel valutab kuskilt. Muidugi paneb see paljusid imestama. Siiani arvasite kõik, et ei ole positiivsemat ja energilisemat inimest maamuna peal.

Ahastused ja nutt ja valu on ikka sisemised. Meie kõigi nõrkusehetki ei näe keegi teine nii selgelt, kui meie ise. Olen ju minagi vahel mõelnud: miks minu põlved? miks minuga nii juhtus? jne, jne,  Kui oma haletsevad mõtted ära tunnen, ütlen endale mõttes: stop. Ja ma kerin end aeglaselt fookusesse tagasi. Positiivsesse fookusesse. Kui seda harjutada, siis hakkab see kassikangas tasapisi hargnema ja ongi end võimalik enamasti fookuses hoida. Maa hoian end fookuses puhtalt vaimse jõu ning enesedistsipliini abil, Ma ei jäta vahele rutiinseid võimlemis-hingamisharjutusi. Ma ei keskendu valule. Kui ma ei suuda teha täiskomplekti oma harjutustest (harjutused, hingamised, painutused, hantlitega harjutused jne) – siis vabandage väga, seni kuni suudame sajaga viriseda, suudame me kõik hingata. Järelikult – hingamisharjutusi jaksab ALATI.

Niisiis sellisel luuvalupäeval liigutan ma lihtsalt oma varbaid ja ei miskit muud. Liigutan varbaid tõmmates neid kronksu ja lahti, kronksu ja lahti. Teen seda keskendunult, pingega. Kui olen umbes 10 kuni 20 korda seda teinud, avastan endalegi rõõmuks, et ma suudan ka jalalaba painutada ju – pinges enda suunas, hoian – loen aeglaselt viieni, lasen lahti, lõdvestun. Lihtsalt sipa-sopa jalalaba painutades pole miskit tolku – ikka aeglaselt ja hoia –  ja hinga rahulikult 5 korda sisse-välja hoidmise ajal. Paremal päeval teen kõiki harjutusi 10, vahel 20 korda. Aga ainult 3 korrast piisab, et asi hakkaks liikuma. Kuid need peavad olema korrektsed korrad (NB! sipa-sopa ei toimi!). Varbaid liigutada suudame me ALATI. On ju nii? Kui olen mõned varba ja päkaharjutused ära teinud, siis on mulle selge see, et tegelikult suudan ma ju ka põlvi liigutada – veri juba liigub, kõik suriseb mõnusasti. Ja mida harjutus edasi, siis selgub, et suudan palju rohkem, kui ahastades arvasin. Ja siis ma võin juba rõõmsaste võimelda kut ketrusmassin.  Nii et mõelge: millist hunti sa toidad? (Saare sosinad).

Ja ma olengi võitnud!!! See on võit iseenda ja oma keha üle. See on vaimne võit ning see laeb kohe patareid energiat täis ja siis ei tea, mida kõike ära teha ja kuhu see energia panna:) Seda jagub:) Ning inimesed arvavad – oh, ta on nii energiline.

Ka olen ma juba ammu ammu otsustanud vaadata kõike läbi armastuse ja hoolivuse prisma. Selleks on mul mõned laused… ning enne kui valust või vihast vahutama hakkan – kordan neid mõttes nagu papagoi. Kordan tuimalt nagu mantrat seni kuni viha, hirm, valu üle läheb. Rahunenult vaatan olukorrale puhta pilguga: mida siit õppida annaks? Mida saan teha aitamiseks? Parandamiseks? jne.

Vahel ei suuda, ja viha ja ahastus ketrab… siis kui seda märkad tuleb öelda:stop! Ja alustada taas algusest.

Mina alustasin. Liigutasin oma varbaid. Ja luuvalupäeva õhtuks olin ma juba taas inimene – pesin masinatäie pesu (siin kõik teevad muudkui trenni: ratas, sulgpall, ujumine – vannituppa lihtsalt koguneb). Kraamisin köögi ja jalutasin aias. Elame veel. Eks ole:)

6. juuli kell 8.30 – võimlesin just õues 40 minutit. Nii hea:)- kõiki harjutusi 20 korda, põlvetõsteid 2 x 15, kehapöördeid 30 – elame veel. Mõnus laupäev:) Õues on mega hea võimelda:) ja hingata:)

Järgneb….

Tagasi üles

2 thoughts on “Järjejutt Volume 10 – 5. juuli, reede – hüppame korraks sündmustest ette ja üle musta kassi saba:)

  1. Kirjutasin päev tagasi just ühele armsale sõbrale:
    Sinu tervisest: võtad stoilise rahuga, kui saad rohkem selgust – mõtleme kas või koos edasi, kuidas ja mida teha saab. Seni, kui oled õhtul magama heitmas ja voodis juba, lama veidi selili ja mõtle: minu keha rakud parandavad mind kosmilise energiaga, ma OLEN terve oma loomulikult olemuselt. Õpi see lause pähe, korda seda ka siis, kui sa seda ei usu, korda kuni unne vajud. Vahel lähevad mõtted rändama, kui oled aru saanud, et mõtted uitavad muude murede juures… tule selle lause juurde tagasi. Inimese keha koosneb suures osas veest, vesi allub ka sõnadele ja mõtetele moodustades erinevaid mustreid. Kui öelda häid sõnu, siis on need mustrid korrapärased, kui halbu, siis vigased ja koledad. See ei ole udu jutt – see on aastate pikkuse teadusliku tööga tõestatud FAKT. Jaapani teadlane tegi pikajalise uurimuse, mega tehnika abil.
    Ja nüüd, asu tegutsema… enda sisemise rahu ja tervise nimel:)
    See sobib siis kommentaarina juurde lisada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga