06 juuli

Järjejutt Volume 11

27. juuni, neljapäev – noored palatinaabrid saavad koju! /uued kolivad sisse

Tavaline palatielu: kraadimised, pesu ja muu, ravumid, võimlemised, kaevulkäigud jne. BJ ka paraneb ja liigub raami toel tasapisi. Palatis valitseb üksmeel ja rahu maa peal. Hommikusöök möödub viperusteta. Õla paika saanuna, on mu parempoolne naaber rõõmus ja reibas, ta kingib igaühele tomati ja pakib asju. Varsti saavad nad blondi haldjaga mõlemad koju. Nende arst käis hommikul ja rääkis asjad lahti, tegi paberid korda. Õla paika saanud naine asub iseseisvalt Hiiumaa poole teele, üks käsi küll veel ohutuse mõttes kaela seotud, aga hing laulab ja valu ei ole. Meel rõõmus kallistame kõik ja lehvitame talle järele. Vaikne ennelõunane aeg, kes tukub, kes vaatab niisama lakke. Mingil hetkel märkan: haldjas istub voodiserval ja tihub vaikselt nutta, pühib vargsi pisaraid. Oh, mis siis nüüd. Tasakesi ettevaatlikult uurin, mis vaevab. Selgub: diagnoos on hirmus, lood on hullud ja ta ei usugi, et saab veel kunagi terveks. OH. Ütlen, võta oma paberimajandus kaasa ja uurime koos, mis seal hirmsat kirjas on. Haldjas tuleb oma paberitega minu voodi juurde – uurin, puurin. Järsku laksab mulle, tema hirmud on kogenematusest, esimest korda haiglas, keegi ei selgita asju, arst räägib lakooniliselt ja kaob oma toimetuste juurde tagasi. Reaalis on loomulik: kirurgid ongi sellised, nad vuristavad ette oma töö lühikirjelduse, tulemuse, soovitused taastusraviks ja suunavad meid ju edasi. Nende töö on hetkel tehtud.

Loen haldjale tema paberitest. Kliiniline diagnoos: see on möödas, see oli sinu mure, kui haiglasse tulid, selgitan.  Anamnees ja diagnoosi põhjendus: need on arstidele – mis tehtud, mis soovitatud, miks siia sattusid. Operatsioonid: see on kirurgi töö kirjeldus, see on keerukas ja kubiseb sõnadest nagu epiduraalanesteesia, mediaal, trabekulaar(need sõnad on suvalised, ega pärine reaalis ühestki haigusloost, nad oo näiteks kui keerukas see arstide salakeel on) jne jne – üks keerukam kui teine. See on küll ka sulle teadmiseks, mis moodi sind siin aidati, aga eelkõige on see su taastusravi arstile, perearstile jne infoks, selgitan kurvale haldjale kannatlikult. Mina ka ei saa oma tähtsa paberi sellest osast pooltest sõnadest aru.

Siis tuleb kokkuvõte tehtust: õnnestunud jne + selgitused – see on ju hea, see on ju lihtsalt super, ütlen haldjale. “Ja nüüd, armas laps, tuleb see kõikse tähtsam lause, mis on sulle mõeldud: Seisund haiglast välja kirjutamisel: paranenud!!! Vaat see on ainuke lause, mis on sulle oluline ja sellele sa nüüd keskendugi, eks ole,” lohutan ma haldjat, kuidas oskan. Edasi on taastusravi jne jne… “Seda kõike õpetas sulle see vaikse häälega naine, see sinu tantsuõpetaja, õigemini küll sõrmetantsuõpetaja:)” Juba muigame mõlemad. Kallistan haldjat soojalt: “Kõik on ju superhästi. Kuu aja pärast võetakse kips ära. Ranne on ju nii peen koht, seal palju tillukesi luid ja mutreid, see peabki kipsis paranema:)”. Räägin veel, et nädala pärast on ta kipskäega manööverdamises meister ja kui lõpuks kips maas, siis mõtleb:kus kurat see minu armas kips sai?!? Naerame mõlemad. Ütlen talle veel, et tema südame rahustuseks võin helistada ja küsida oma raviarstilt (sellelt, kellele olen oma elu võlgu ja kellest on saanud mu tugi kõik need aastad ja võib öelda isegi hea sõber juba tänaseks). Valin oma arsti numbri, loen kogu selle ladinakeelse joru ette nii hästi kui suudan. Ja mu arst ütleb kohe: see on tühine asi, paraneb ja saab korda. Ütlen haldjale edasi. Tundub, et nüüd on kõik ometi hästi.

Vahepeal oleme saanud tervenenud õlaga noore naise asemel uue naabri. Olime nii keskendunud keerukate paberite uurimisse, et ei pannud tema saabumist tähelegi. Ütleme tere ja vahetame tavapärased uudised: põlv? puus? ranne? op? Kõik on kõige paremas korras. Uus naaber on vaimukas, põneva isikupärase hääletämbriga sümpaatne naine, kolme lapse ema. Skautide ja gaidide juht – vägev naine:) Kuulan teda ja imestan. Mul on veel nii palju õppida.

Saadame haldja kallistustega koduteele. Vahetame telefoninumbreid ja lubame ühendust hoida. (Hoiamegi, tal on kõik hästi ja käsi paraneb kenasti).

Tavaline haiglarutiin. Imestan siiralt Gaidmaster tuli just intensiivist, puusaliigesevahetus ja ei midagi – liigub raamiga omal jalal kõik strateegilised käigud. Ei oiga, ei hädalda. Eeskujulik. Imetlen teda siiralt. Ja aitan teda tagasi tulles, ulatan padja, mis maha kukkus ja sätin tekki. Imelised inimesed, mõtlen endamisi.

Elu edeneb, võimleme, toimetame, tegutseme. Haldja asemel tuleb uus eakas daam. Tema on ka tubliduse musternäidis: ta läks puuasopile oma 75 sünnipäeval. Just, lugesite õigesti. tal oli juubelisünnipäev, aga tema läks ja pani ekstreemi ja lasi koogisöömise asemel omale uue puusaliigese sättida. Eestimaa on imelisi inimesi täis! Ta vabandab meie ees ja selgitab, et juubeli tõttu, tullakse teda täna külastusajal vaatama. Külalisi ja lilli voorib, meiegi saame maasikaid. Elu on ilus. Juubel ikkagi.

Homme on uus päev, oleme kõik lootusrikkad. Mid võib olla lubatakse varsti koju, sest ma võimlen kut hull ja abistavad jõud leiavad, et paranen üle ootuste hästi.

Järgneb….

Tagasi üles

One thought on “Järjejutt Volume 11

  1. Kui nüüd asju õigete nimedega nimetada, siis juubel tähendab viit kümmet. 75 on sel juhul 1,5 juubelit. Päeva tähtsust see muidugi ei kahanda, palju tervist kõikidele paranejatele!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga