07 juuli

Järjejutt Volume 12

28. juuni, reede – arsti visiit, saan loa koju minna!!!

Juubelid peetud, öö enam-vähem veedetud. Saabub reede. Tunneme end kõik neli hommikul kenasti ja lootusrikkalt. Päev algab tavaliselt: kraadimine, kommid, veri ja protseduurid.

Kaheksa paiku arstide visiidid. Ja oo imet – tuleb  reipal kõnnakul ka minu arst (ta mõned päevad ei käinud üldse, kiikas vaid üle ükse ja mühatas: “Olete õhku täis, jah” – mille peale mina olin totaal-hämmingus, sest mul oli jalal üks haavavill ja ma  tahtisn selle kohta uurida-küsida. Hiljem õed dešifreerisid minu arsti kõnepruuki: “õhku täis” ei tähenda, et keegi oleks ülbe ja ennast täis, see tähendab, et patsiendil on hing sees ja paraneb plaanipäraselt ja patsient on nagu surnuist üles tõusnud, patsiendiga on kõik okei). Niisiis tuli minu arst ja küsis, kuidas mul läheb. Mina vastasin, et minu arvates läheb mul kenasti, võimlen püüdlikult ja kõnnin. Tõusin, võtsin kõndimisraami ja demonstreerisin oma kõnnakut – püüdsin extra sirgelt ja sujuvalt kõndida. Näis, et arst jäi minu ponnistustega rahule.

“Koju tahaksite minna?” , küsis ta.

“Tahaksin muidugi”, vastasin mina, “aga kas juba saab?”

“Saab küll. Ma teen teie paberid korda ning tulen siia tagasi, ” vastas arst.

Selgitasin veel, et ma ei saa koju minna enne laupäeva pärastlõunat, sest pojad on tööl ka laupäeval. Alles laupäeval peale tööd saavad nad mu koju viia. Arst ütles, et see on täiesti okei. Sisemiselt hüppasin rõõmust:) MA SAAN JUBA KOJU!!!! Ma ei oleks seda iialgi uskunud, ausalt.

Kuni arst mu pabereid korda tegi mässasin mina veel oma kummitus-instruktoriga, kes andis mulle pataka kokku klammerdatud tähtsaid pabereid. Seal oli kirjas kõik, mida ja kuidas ma kodus teha võin või ei või. Ütles veel, et tuleb homme st laupäeval kell 12 ja õpetab mind karkudega käima. Soovitas kogu paberimajanduse läbi lugeda, siis saan homme tema käest üle küsida, kui leian midagi arusaamatut. Leppisime kokku, et teengi nii ja kohtume homme. Jäin oma arsti ootama.

Arst tuli üpris varsti tagasi. Ma olin juba õppust võtnud. Ei seletanud ega pärinud tühja, kuulasin vaikselt ja tähelepanelikult, mida ta rääkis. Ta näitas pilte minu vasakust jalast ja põlvest. Enne oppi, milline opiplaan tehti ning milline on tulemus pärast oppi eilse rõntgeni järgi. Imestasin silmad suured – nii sirge jalg! “Teie jalg on nüüd täiesti sirge.” rääkis ka arst. Tundsin sellist tänutunnet. “See läheb teile maksma 10 raha, ” ütles arst ja ulatas arve. Vaatasin: 10 eurot! Ma ei uskunud oma silmi ja kogu seda maailmaimet, mis just minuga juhtunud oli. 10 raha maksis 4 päeva haiglas, see oli vooditasu. Küsisin, kas tohin teda kätt pidi tänada. Arst naeratas ja ülatas oma käe. Seda ei unusta me eales, milline on sellise proff kirurgi käsi. See oli eriline tunne. Ma veel pomisesin miskit: ” Ma ei oska teid kuidagi tänada selle abi eest. Kogu teie haigla ja osakond on nagu inglid.” Arst vastas; “Tänada võite mind muidugi. Aga tehke seda, kas täis kõrtsis või tühjas kirikus, siis nagunii keegi ei kuule. ” (Kui sellest hiljem kodus oma emale rääksin, siis ema ütles, et minu isa oli ka ikka nii öelnud, kui keegi teda tänada püüdis – kummaline kokkusattumus).

Arst naeratas ja lisas: “Veerev kivi ei sammaldu.” Ja juba oligi läinud, Istusin oma voodil ja seedisin seda imet, mis minuga juhtunud oli. Ma olin nii TÄNULIK:)))

Selle minu arsti viimase lause kirjutan ma suurte tähtedega ja riputan oma kirjutuslaua kohale üles. Mitte, et ma seda varem kuulnud ei oleks. Sellel oli nüüd minu njaoks hoopis eriline tähendus. Ma soovin, et see mul eluaeg meeles seisaks ja fookuses püsiks. Tegelikult tunnen ma suurt rõõmu, et saan taas ometi liikuma. Ma saan tagasi tantsima ja trenni, millest olen viimased 2 aastat longates vaid unistanud. Nüüd saan ma selle kõik teoks teha. Kes liigub, see elab, see on fakt. Ma armastan liikuda, ta tahan liikuda ja nüüd ma saan liikuda. Selge rõõm ja õnn:))) MA OLEN NII ÕNNELIK!!!!

Homme on kojusaamispäev, milles sisaldub kargukõnni õppetund, koju saabumine ja logistika paikapanek ja siis extreem kuubis: musta kassi öösel ei näe!! Ning ka kõik muu, mis samal päeval ja ka öösel meie peres aset leiab.

Teadmatutele selgituseks: meie peres elab lemmikloom, süsimust kass, nimega Nafta. Nafta on nii must kui öö, tal on isegi vurrud mustad.  Nafta läks kodunt kaduma sama päeva õhtul, kui mina läksin haiglasse operatsioonile. Nafta on kogu selle nädala kadunud olenud. kogu meie pere on murest murtud. Ema haiglas, kass kadunud… ahastuse tipp.

Jääge kuuldele st jääge lugemisele:)

Soojad kallid kõigile.

Järgneb….

Tagasi üles

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga