08 juuli

Järjejutt Volume 13

29. juuni, laupäev – täna saan ometi koju!

Laupäevahommik on haiglas rahulik. Kõik palatikaaslased magasid suht hästi ja on positiivsel lainel. Rutiin: kraadiklaasid, kommid, süstid, veri jne möödub märkamatult. Mina uurin vaikselt, mida  ja kuidas kokku pakkida. Olen täiega rõõmus, et mul nii vähe asju on – viie minutiga on kõik pakitud. Sätin end korda ja jään liikumisinstruktorit ootama. Ta tuleb kell 12 nagu kokku lepitud ja küsib: “Olete karkudega varem kõndinud?” Mina vastan: “Ei ole, mitte kunagi. Kuid ma lugesin juhendi läbi ja tahaksin küll kohe proovi teha.” Ta toob mu kargud, mis on teisel pool voodit, vaatab mind ja timmib need natuke lühemaks. Tõusen ja teen proovi. Kargud tunduvad jube lühikesed.

“Kas saate sirgelt seista?” –  “Ei saa.”

Pannakse veel ühed augud ülespoole.

“Kas nüüd saate sirgelt seista:” – “Ei saa.”

Sätitakse veel kord.

“Kas saate sirgelt seista?” – “Ei saa.”

Alles kolmandal-neljandal sättimisel tunnen end enam vähem sirgena. Liikumisinsener vaatab mind mõtlikul moel, ilmselt näeb ta mind esimest korda sirge seljaga seismas. Teen esimesed sammud rütmis: kargud-haige jalg-terve jalg, kargud-haige jalg-terve jalg. Tundub, et mul läheb libedasti. Arutame veel küsimusi, mis mul on lugemisvara põhjal tekkinud: trepp ja magamisasendid jne. Liikumisinsener lahkub ja mina kepsutan karkudega mööda palatit: “Jess, tüdrukud, ma oskan karkudega käia, see on nii lope.” Kuulen kuidas liikumisinsener koridoris turtsatab naerda – ta ei olnud veel kaugele jõudnud ja kuulis mu kilkamist. No vahva, mõtlen ma, karkudega saan ma vabalt toime. Enam pole hirmu, et kuidas ma haiglast tulles kodus hakkama saan kui mul seda ime kõndimisraami ei ole.

Peale lõunasööki panen end korralikult riidesse (võimaluste piires muidugi), värvin silmad pähe, teen musi roosaks ja olen valmis ning elevil. Autojuht saabub kokkulepitud ajal ratastooliga, viskab mu koti üle õla ja võtab kargud vabasse kätte. Lehvitan veel oma palatikaaslastele ja soovin neilegi head paranemist. Skautmasterile on vahepeal lapsed külla tulnud ja nad sätivad dushi alla minema. Kallistame. Ja algab ratastooliralli mööda koridori (teel teen kalli oma lemmik intensiivpalati õele, kes juhuslikult koridoris satub olema), jõuame lifti ja liftist õue auto juurde. Kõik sujub. Autosse istun nagu vana kala. Kojusõit võib alata.

Koduuksel on lapsed trepile rivistunud ja tormavad kõik mulle appi, jõuan tuppa nagu nipsti. Kodus, ohkan kergendatult. Nüüd algab logistika proov. Trepikäsipuud toimivad. Käin korraks üleval korrusel. Pole viga, saan alla ka. Pakin asjad lahti ja viskan vannituppa pessu. Minia teeb süüa ja käib aeg-ajalt üle ukse küsimas, kuidas midagi teha, et tuleks nö minu moodi. Ta tahab kangesti minu retsepti järgi kokata. Sööme, kõik on super hea. Süües hoian ikka oma eesmärki silme ees ja näksin natuke seda ja teist. Kiidan pidevalt miniat, siis ta ei kurvasta, et ma nii vähe söön. Logistika klapib, mul kõik tip-top. Lapsed suunduvad oma toimetuste juurde tagasi.

Olen end elutuppa mõnusalt sisse sättinud, kui saabub mu lemmik “Cheerleaderite team”: minu koolitusboss ning üks mu kaaslektoritest, toiduaineteaduse professor. Nad lõhnavad suurepäraselt nagu alati, on super heas tujus  nagu alati ja viskavad nalja nagu alati. Mulle tuuakse 5 hiigelsuurte õitega roosat roosi, suur puuviljakorv ning tohutu bukett erinevaid maitsetaimi, mis nende endi poolt rõdukastis kasvatatud. Vahetame muljeid ja kõkutame naerda. Vahepeal naerame lausa nii, et rinnus pistab. Tohutult positiivsed külalised need minu lemmik “cheerleaderid”. Tundub, neil on ka hea meel, et mul nii hästi läks, et ruttu koju sain ja end hästi tunnen. Minia serveerib meile nn isetehtud ämbritorti st maasikad-kiivid-kohupiim ja kõik muu on mahlane ja segamini – ei saa korrektse tordiviiluna vormistada vaid saab taldrikule kuhja tõsta. Naudime. See on mu esimene magustoit üle pika aja. Loodetavasti tuleb sellises maiustamises taas pikem paus. Õnneks ei ole ma magusa ega kommi sõltlane kunagi olnud. Mind rahuldab täiesti roheline kraam, oliivid ja muud toredad krõmpsuvad asjad. Aga no selliste külaliste ja pidulike sündmuse puhul ikka peab nautima. Tunnike lendab nalja ja naeru saatel. Tunnistan ausalt, vist umbes kuu pole ma niimoodi naerda saanud. Pojad vaatavad mind kahtlustavalt ja noorem küsib: “Em, kle, ega sulle ei ole seal xanaxit antud, oled ikka laksu all, mis laksu all.” Ausalt öeldes mul puudub aim, ilmselt ikka ei ole.

Külalised teevad mulle reipalt soojat tugevad kallid, kiidan neid: “Mulle lihtsalt meeldivad puhtad ja hästi lõhnavad mehed”. Lepime kokku, et hoian neid kursis ja loodame kõik koos, et olen augustis toimuvateks koolitusteks enam-vähem loenguvormis.

Külaliste lahkudes sean end koju sisse, pesen jalgu jne. Olla on NORMAALNE. Umbes kell kümme õhtul kurrun oma magamistoas, omas voodis. Vanem poeg uurib ukse vahelt, kas mul on kõik tip-top ja kas ta võib sõpradega linnapeale minna. Muidugi võib, ma tunnen, et saan vabalt hakkama siin iseendaga. Uinun.

Ent magamisest ei tule midagi välja. Häire on juba umbes vähem kui tunni pärast, mil oma kaugelt seikluselt saabub raskelt vigastatuna koju meie lemmikloom must kass Nafta. Mis ja kuidas selgub järgmises osas.

Järgneb….

Tagasi üles

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga