12 juuli

Järjejutt Volume 17

3. juuli, kolmapäev 8.päev peale oppi

Päevad pole vennad. Suht kehv öö on seljataga. See on tingitud sellest, et on kogunenud mitu magamata ja mitu poolikult magatud ööd. Täna tundsin end esimest korda oma memme “haldjavoodis” hästi ja magasin nagu mauk.

“Miks siis kehv öö?” Küsite teie. “Kus siin loogika on?”  No tõepoolest miks? Lugu selles, et režiim pole muutunud: uinak, WC-sse, klaas vett, jääkott põlvele, uinak WC-sse, klaas vett, jääkott põlvele… aga point ongi selles, et magasin nagu mauk, ärkasin ainult ilge häda sunnil ja loomulikult unus jääkott pikemaks kui vaja põlvele. Jääkott oli ärgates kuumakott ja tinaraske, totaal-tagurpidi efekt. Ja seda korduvalt. Läksin uuele katsele. Ma olen ju visa hing. Lubasin endale, et olen valvel ja viskan jääkoti õigel ajal ära.  Kuid keras oli nii hea ja uni nii sügav ning iga kord sama ämber: tinaraske kott põlvel. Selle tagajärjel ei juhtunud midagi muud, kui sain end lõpuks ometi korralikult välja magada. Sellest ma ju unistasingi. Seevastu põlve käivitamine hommikul oli pikema vinnaga, sain alles 12-ks jonksu.

Samas jõudsin täna juba teha väikese ametikäigu ja viia kaks suurt akvarelli raamimistöökotta. Transpordiminister oli tasemel ja kõik klappis. Vunderi trepist sain üles kut orav ja alla tulin aeglaselt ja keskendunult, kui olime maalijutud korda ajanud. Asjaajamisel toetasin end küll karkudele, et oleks turvaline seista ja saaksin keskenduda raamide ja pasportuu valimisele. Valisin kumera liistuga matid tumehallid metallraamid ja vanavalge klassikalise pasportuu. Ma olen kindel, see jääb super. Klaasi võtsin seekord kirka – kui juba klassika, siis klassika.

Lõunaks keetsime memmega kanasuppi. Magustoiduks pistsime oma aia maasikaid. Kõik on cool. Nafta ka kosub vaikselt. Hommikul oli tal hundiisu. Korraldatud sai ka operatsioon Nafta õue liivale. Kassil nüüd poole kergem olemine, julgeb süüa ja kui sööb, siis saab ka omad rohud ja terveneb. Vahepeal lonkasime kahekesi ettevaatlikult toas ringi. Ma saan juba rahulikult kummardada ja teda kõrva tagant sügada. Elame veel.

Ent nüüd, kell on neli pärastlõunal. Tulin just aiast jalutuskäigult (ilma abivahenditeta), lugesin üle tomatid (endiselt on 9), nuusutasin lilli, kuulasin kuidas kõik sumiseb. Jalutasin aeglaselt, keskendunult ja sirge seljaga tiiru ümber maja. Sirge seljaga tuleb käia, muidu jäädki kõveralt veidralt kõikuma. Minu haigla nö “tantsuõpetaja” ju rõhutas: kõnni pigem vähem, aga tee seda korrektselt, kui tahad omandada normaalset kõnnakut. Ära kappa karkudega kõveriti nagu hull, keskendu. Ma ei lonka enam üldse!!! Samas see on viimane koormus, mille täna jalale annan. Nüüd on puhkerežiim. Teile soovitan sama: puhake ja nautige suveilma:)

Järgneb….

Tagasi üles

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga