01 juuli

Järjejutt Volume 2

24. juuni – päev enne põhisündmust haiglas:

Niisiis, printer muutus lõpuks sõbralikuks ja ma sain oma saatekirja ja paksu toimiku kätte – tegelikult oli toimik väga õhuke, ainult kaaned olid paksud  ja rohelist värvi. Vahva. Mis siis muud, kui lifti ja üles. Oh, oleksin peaaegu unustanud – enne pidin minema garderoobi – alul arvasin, et kohe kooritakse paljaks (nähes ridamisi riietumiskabiine), kuid pääsesin sellest – tädi, kes istus laua taga soovis ainult paberile allkirja, et ma ei ole mingeid riideid garderoobi andnud. See oli pisut kummaline, aga ju käib asjaajamise juurde. Mul polnudki muud kui seljas kui pesu, suvekleit ja kampsun ja jalas need nn supersussid – tulin ju punase Lamborginiga (reaalis muidugi Ford Mondeoga) aga otse nn oma kodumajast haiglasse. Ei käinud vahepeal shoppamas, jahil ega mujal. Ausalt.

Üleval korrusel oli vaikne, valvelaua taga istus kaunis tumedajuukseline neiu, kes ulatas mulle hulga paberilehti ja palus need puhkeruumis ära täita. Puhkeruumis oli laud, palju mugavaid toole, suur teleriekraan, üks punane dekoratiivne sein  kahe fotomaaliga, mis olid lõuendile prinditud – ühel neist olid bambused (no täiesti Zen – on ju) ja teisel piilus konn tiigiveest (igati asjakohane). Istusin laua taha ja hakkasin pabereid uurima – tõeline raketiteadus (nagu Eike, minu maalikooli sõber armastab öelda). Tegin hoolega ristikesi ruudukestesse – ei suitseta (eks ole tubli), ei tarvita narkootikume, ei ole allergiline, ei tarvita alkoholi (äärmiselt harva juhtub – vein juustudegusteerimise juurde – see on minu nõrkus). Nii, aga raketiteadust jagus veel mitu mitu lehekülge. Lõpuks olin nõus, et minu operatsiooni võivad jälgida õppeeesmärgil assistendid ja internid. Ma arvan, see on oluline, kuidas muidu arstide järelkasv võrsub, kui nad proffide tegutsemist ei jälgi, mina ju ei oska inimesi parandada, ega uusi liigeseid paigaldada. Vahepeal möödus meist väärikaid meesisikuid lumivalgetes särkides ja pikkades pükstes aga muidu oli väga vaikne. Olin väga aupaklik ja kõhevil. Paluti oodata – “kohe tuleb HOOLDAJA ja saadab teid palatisse:”

Hooldaja tuli reipal sammul, kaunis sinises pükskostüümis ja palus mul endale järgneda koridoride labürinti. Mulle juhatati kätte dushiruum, inva WC ja muud olulised strateegilised paigad. Sisenesin hooldaja järel palatisse. Palat oli avar ja puhas ja valge, voodites taevakarva helesinised linad ning valged padjapüürid. Rätikud aprikoosikarva. Nii ilus – mõtlesin mina.

Tagasi üles

2 thoughts on “Järjejutt Volume 2

    • Tint seda teab jah… haiglas neid ikke natuke sisse pumbati. eriti intensiivis tundus mulle elu kuidagi hõljuvat:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga