01 juuli

Järjejutt Volume 3

24. juuni – päev enne põhisündmust haiglas – palati argipäev

Niisiis sisenesin helesinisesse paradiisi, sain helesinise öösärgi, aprikoosi värvi rätiku, beeži kitli? (väga veider objekt, aga vajalik). Palatis oli vestlus pooleli – öeldi tere tulemast, mis op?, millal umbes? jne. Mina sain voodikoha akna alla (kauge teekond WC-sse peale oppi), aga milline vaade pilvedele ja taamal olevale metsale ning ehitiste katustele… unistamise-unelemise võimalus.

Vahemärkus – kõik isikud on siin kirjeldatud anonüümselt nimesid mainimata, lühidalt ja positiivses võtmes – ma loodan väga, et keegi ei pahanda.

Minu palatinaaber st patsient nr. 1, kelle voodi on minu omaga samas suunas uksepoolsem on väga abivalmis ja humoorikas naine. Tal on korrektne hallisegune poisipea, selge madal hääl, mõnus sõnavara ja tohutult hea huumorimeel. Ta on olnud ametilt ämmaemand, nüüd on hoolitsev ja tubli vanaema. Tema roll minu paranemises osutub väga oluliseks. Enne oppi õpetab ta mulle lahkesti, kuidas kõik asjad siin majas käivad, kuidas pääseb “Kaevule” värske vee järgi (nimelt on igal patsiendil oma veepudel) ning kuidas kohvi automaadi juurde, millal kraaditakse, millal ravimeid antakse, millal ja kuidas saab hooldajad appi kutsuda ja palju muud olulist, mis hetkel ei meenugi. Tema käest saab kõike küsida ja talle oma mured usaldada… Palatis on ikka omad jutud ja teemad ja need jäävad alati kirjutamata seaduse kohaselt palati seinte vahele. Saan vihjamisi teada, et homme hommikul vara on arstide suurvisiit (veel ei ole mul aimugi, mida see endast kujutab). Visiiti prognoositav aeg on hommikul kell 8.

Patsient nr 2 on raskes seisundis – ootab juba viiendat-kuuendat päeva abi mitmest kohast murdunud luudega, aga abi viibib, sest enne on vaja veri korda saada… tal on väga raske. Püüame korda mööda talle abiks olla, hooldajad sagivad ja teevad oma parima. Kui lõunasöök tuuakse tunnen end kui viimane seanaha vedaja ja parasiit – pole justkui lõunat ära teeninud. Ainult lesin, söön ja lobisen. Nii piinlik. Püüan seda korvata, kuidas oskan, käin kaevul ja toon vett, võtan üles maha libisenud tekiserva või padja… tunnen end saamatuna. Aga tasapisi rahunen ja siis me seal puhkame, kraadime, mõõdame, vestleme, magame, võtame ravumeid (mina olen siis nagu tulnukas – ei mingeid ravumeid).

Patsient nr 3 on ka vanaema, juba tasapisi paranemas, aga see ei ole kerge. Ta on ise püüdlik ja positiivne, peab kodustega valjul häälel pikki vestlusi telefoni teel ja kõnnib ning toimetab jõudu mööda. Hiljem selgub – ta ei kuule hästi (ja mina imestasin, et miks terele ei vasta ja abipakkumistele ei reageeri).

Aeg veereb õhtusse… protseduuride lõppedes püüame uinuda. Mina ei tohi enam midagi süüa ja alates öösel kella 24-st ei tohi ma ka ainsatki lonksu juua. Kui suu kuivab võin veega loputada, aga pean selle välja sülitama. Niisiis püüame uinuda ning  mu kolmel tublil palatikaaslasel see õnnestubki… vaatamata valudele ja muudele hädadele muredele magavad varsti kõik kolm.

Mina vaatan pilvi ja kuud… taevas on hall, öö tundub soe – palati aknad on avatud, kuu näib roosakas. Veidi nagu Caspar D. Friedrichi maalidel. Kell tiksub tunde hommiku suunas, und ei ole, ega tule… suigatan korraks ja avastan end varsti taas kuud takseerimas. Aeg seisab, lihtsalt seisab. Korraga on elu nagu Bangkokis – valju helikopteri müra, tuled, palati rulood õõtsuvad ja aknaklaasid klirisevad (kusjuures, mitte keegi ei ärka)… müra muutub valjemaks, siis kopter justkui peatuks kuskil vastasmajas… olen pikali, katuseid ei näe… müra väheneb, aga mitte kauaks. Kopter võtab taas tuurid üles ning lendab tulede vilkudes uuesti minema. All on kuulda, et ka vältimatu abi uksed avanevad-sulguvad, on kuulda autode hääli ja jutukõma. Vastu hommikut suigun unne.

Ärkan õdede tohutu sebimise peale, tekke silutakse, haigeid kammitakse, koristatakse ja puhastatakse, vahepeal muidugi kiirelt kraadiklaasid, süstid, kommid (ravimid kohalikus kõnepruugis), saan ka kommi – selgituseks kõlab napilt kõigepealt küsimus: “Söömata? Joomata?”  Noogutan nõusolevalt ja pomisen: “Jah”. Kiire nime kontroll ning :”Tablet operatsiooniks”. “Kohe sisse võtta paari lonksu veega, mitte rohkem!” Enne kui jõuan õhku ahmida, A-d või B-d kosta on õde nr 1 juba niuhti läinud….

Järgneb….

Tagasi üles

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga