02 juuli

Järjejutt Volume 5

2. juuli – Tegin omad sammud, aitasin vanaemal köögi ära koristada, pesin nõud, üles korrusele ei jõudnudki… käisin aias – on 9 uut tomatit!!!

25. juuni kell 8.00 – 11.00 (oletatav aeg – tajud ju erinevad) opituba

Niisiis, kui jõuad opi territooriumile on kõik sume (see võib olla ka opi tabletist). Emalaeva juhitakse kindla käega – kõigil, kes ümber ringi sibavad, neil on tumepunased riided – nö purpurruum. Kes on lugenud minu blogi Värvide alajaotuse alt – lilla ehk purpur, see teab, millele ma vihjan. Aga kes ei ole, see googeldab “sündinud purpuris” ja vaatab, kas saab targemaks.

Purpurruumis saab üks osav naine naksti minu sõrmest seebiga kätte kaks kullast laulatussõrmust (mis pole iidamast aadamast sõrmest ära tulnud – nii umbes viimased 15 aastat ma pakun, sest liigesed on veidi moondunud ja sõrmelülid kergelt laiemad), ütleb: “peale oppi saate tagasi koos teiste asjadega, mis on šeifis” (nujah – mingil ajal enne Titanicu pardale asumist sai ka väärtasjad šeifi antud – mobiil, sõrmused, mis sõrmest kätte, sain, kuldkett, rahakott, ID kaart ).

Siis tegeleb minuga siniste silmadega heledapäine daam, anestesioloog. Me arutame, milline nn narkoos-tuimestus, mis iganes mulle tuleb. Olen mures, püüan selgitada, et kukkusin 1992 aastal trepil selili ja ratastooli, seljavigastus, kukkumise triibud üle selgroo jne… natuke valan ka pisaraid – hirm ja muu. Tema on rahu ise – väga meeldival häälel selgitab ta mulle, millised on osalise seljakaudse tuimestuse eelised – oluliseks saab faktor ja märksõna: narkoosist TOIBUMINE ON KERGEM. See on oluline, tulen mõistusele ja ütlen, teeme nii, usaldan end teie hoolde. See asi on siis selge.

Asutakse tegutsema. Kellegi soojad käed tõstavad mu turvaliselt emalaevalt opilauale. Lina opilaual on soe, mida ka kohe välja ütlen: “Nii soojad linad”. Kätte kanüül… asjad hakkavad kulgema, anestesioloog vaikselt selgitab, mida ta teeb, mul palutakse külili keerata ja põlved vastu rindu tõmmata. Keeramisel aitavad jälle soojad tugevad käed. Kui veidi ringi vaatan näen, mind keeravad-pööravad minupoolses vaateväljas kaks noormeest maskid näo ees, purpurriided seljas. Esimene meenutab oma olemuselt minu nooremat poega, teisel on tumedad silmad, ta on ka veidi toekam. Kahe peale ja võib olla ka nejla peale (teisel pool mu selja taga võib ka abilisi olla) saavad nad minu sättimistega suurepäraselt hakkama. Aru on saada selgelt – nad on noored. Residendid? Mõtlen korraks, siis on neil luba siin olla, ma ju andsin allkirja kui raketiteaduse ankeeti täitsin. Tore, las õpivad meistritelt. Kunstis on ju ka nii – kõige paremini omandab oskusi meistri juures ateljees viimasega koos tööd tehes. Mis siis, et alguses lubatakse sul ainult värvipigmente jahvatada, pintslist ära unistagi! Pühid meistri ateljee põrandat ja vaatad-kuulad.

Ma ei saa oma põlvi piisavalt kõverasse, selgitan, see põlv ei ole paindunud oma 2 aastat juba, et seda vasakut ja paindumatut hakataksegi opereerima. Ent kellegi soojad käed aitavad mul põlvi paremasse asendisse painutada ja hoiavad mind kindlalt õigesti paigal. Anestesioloog või keegi ütleb “nüüd on väike torge”, kui see torge on, siis on see olematult kerge – võimalik, et ma ei tunne enam.

Mind sätitakse mõne hetke pärast uuesti selili, kohendatakse opilina sirgeks, keegi koguaeg vaikselt vestleb minuga, küsib “kas kanüüli käsi on mugav?”, tunnen, et on, kohendame veidi, siis sätime minu peaalust, ette tõmmatakse helesinisekirju eesriie ja kino võib alata. Anestesioloog selgitab, et rohud hakkavad mõjuma, et võin tunda vaikset surinat jalgades, tunnen, ebamääraselt, kuidas ilmselt mu jalgu joodiga kokku tehakse. See kõik on okei, see on täiesti normaalne. Selgitatakse veel, et ma kuulen ja tunnen kõike, aga valus ei ole mitte mingil juhul.

Ja nii ongi, tajun ebamääraselt, et jalga sätitakse, vahepeal nagu venitatakse jne. Ausalt – see ei ole ebameeldiv. Minult küsitakse, kas ma soovin veidi ravimit, mis suigutab st hoiab teadvusel, aga kiirendab kuidagi ajataju st op möödub minu jaoks kiiremini. Olen muidugi nõus. Nüüd on kõik jonksus ja kõik tegutsevad omas tempos. Mina uurin opi saali lage ja märkan, et see on kõrge-kõrge. Laes on tillukeste pruunide täppide muster.” Veri, ei mingit kahtlust!”, ütleks selle pealle Kalle Blomkvist konkreetselt. “Raketiteadus”, ütleks sõbranna Eike.

Opitoa laes on pruunidest täppidest koosnev fraktaalne muster. Mulle jõuab kohale, et loomulikult on ruum väga steriilne ja puhas, kõik toimib, aga no kes see ikka iga jumala päev kõrgele lae alla ronib ja roogib. Samal ajal kuulan ka, mis helesinise kardina taga toimub – arstid räägivad vaikselt omavahel, saed vilisevad, puurid, peitlid, kõik on mängus – otsustan, et mulle meenutab see helitaust kõige rohkem päkapiku töökoda, no ütleme puutöökoda. Ma tean täpselt, et selline hääl võib kuuluda väikesele relakale näiteks. Ma olen ju relakat käes hoidnud ja drelli ja puuri, helid on tuttavad. Samas tunduvad kõik helid väga loogilised – kuidas muidu saabki inimluid timmida, need on ju tugevad. Mõtlen endamisi, neil peavad mega täpsed relakad olema… ja väga kindel käsi, Raudselt ongi nii.

Kusjuures, täiel teadvusel olles ja seitse päeva hiljem, ausalt – seda ei olnud õudne kuulata – rohud ja pooluni aitab. Ja ma teadsin seda enne ka – mu parim sõber on reumatoloog, kes mind omal ajal aitas  ratastoolist üles võimelda oma ekstreem külmravis. Me oleme ju arutanud ja rääkinud luudest ja kuidas luudega toimetatakse. Ma teadsin, et see nii on. Nüüd kogesin, kuidas see reaalis on. Väga NORMAALNE on. Ausalt. 100% VÄGA NORMAALNE.

Kuulan arstide juttu, mingi hetk saan täpselt sõnadest aru, saan aru, et rohkem räägib assisteeriv pool – see kes tegutseb, vastab aeg ajalt midagi lühidalt, annab mõne korralduse. Ma ei süvene – esiteks ei ole see viisakas ja teiseks ilmselt rohud ei luba detailidesse kinni jääda. Nii ongi parem. Nagu ka palatijutud, kuuluvad opitoa jutud ainult opituppa ja punkt. Aeg-ajalt kohendame abistava jõuga siinpool kardinat mu kätt, seda lubatakse kõverasse panna ja rinna peal hoida, aga tunnen, et enne oli siiski mugavam ja panen käe tagasi endisesse asendisse.

Kuna aega tundub olevat, siis lasen töötoal viliseda ja puurida ning süvenen taas opitoa laemustritesse – täielik Jackson Pollock, mõtlen endamisi, Ma tean, et see on veri, aga suhtun sellesse stoilise rahuga nagu kunstiteosesse – sest reaalis tegin just uurimuse fraktaalsest ekspressionismist ning lugesin, kuidas matemaatikud analüüsivad Pollocki tööde värviridade tilkumise rütme ning loogikat – st see näib olevat kaoses, aga tegelikult on kaos üks korrastatumaid struktuure universumis. Juhul muidugi, kui ta on loomulik kaos. Mitte selline tehislik kaos, mis valitseb meie maailmas ja mille on loonud egoistlikult mõtlev enesekindel rumal inimkond. Näiteks värvide kaos supermarketi poelettidel – see on kirjumast-kirjum, aga värviteoreetiliselt ja kaose teooriast lähtuvalt – puudub selles absoluutselt universumi muster ja ilu. Sellepärast sellised nn tehis-kaubanduskeskkonnad meeltele nii kurnavad ongi. See on inimese loodud, pool kogemata kokku pakitud kantud virr-varr, mis meid kurnab ja reklaamirattasse veab – täpselt nagu tolmuimeja.

Opi toa lae juurde tagasi tulles – seal suudab minu silm eristada selliseid Pollocki taolisi vorme ja rütme – kui pritsmed mingis suunas järjest vähenevad imepisikesteks – see on puhas fraktal – st kujund kordab ennast lõpmatusse liikudes ja aina väiksemaks muutudes. Seetõttu on Pollocki fraktalid palju paremad kui näiteks supermarketi virr-varri omad. Mis siis, et Pollock ju ka inimene ja need tema fraktalid on inimese käega loodud. Pollock andis oma käsivarre vabaks ja lasi värvidel vabalt tilkuda ja voolata, suunatas käe kõigutamisega selliseid fraktalite ridade teket. Ja matemaatikud, kes on tema töid analüüsinud, on leidnud tema maalidelt kahte liiki fraktaleid: esiteks Pollocki loomulikest liikumistest tingitud fraktalid ning teiseks värvide, mida Pollock kasutas, omadustest tingitud fraktalid. Matemaatikutelt pärinebki nn termin, fraktaalne ekspressionism – stiil, mida viljeles Pollock. peale selle leidsid matemaatikud, et analüüsides Pollocki fraktaale matemaatiliselt on võimalik eraldada Pollocki originaalid võltsingutest. Igaüks, kes on kunstikoolis käinud, on “pannud pollockit” st üritanud värve kallata ja pritsida ja siis avastanud, et see ei olegi nii lihtne, kui alguses välja paistab. Värvitilgad lähevad suva kohta ning mitte kunagi sinna, kuhu sa soovid, et nad läheksid. Kunstilises mõttes on opitoa lagi puhas fraktaalne ekspressionism.

Kirurgide käed liiguvad kindlasti väga kaalutletud täpsusega. Seetõttu ma arvan, et need täppide read on ka enamuses filigraanselt täpsed. Minu teadvus kõigub päkapiku töötoa ja lae vahel. Ma tajun kuidas liiges saab valmis ja korraks või paariks mu põlv üles tõstetakse nagu kontrollimiseks. Oma tajudes imestan, et see põlv nii hästi ja kergelt liigub. Kuulan helisid, uurin lage ja aeg kaob. Enesetunne on väga hea ja rahulik. Ma mõlgutasin veel hulganisti erinevaid mõtteid meditsiini kunstilisusest, aga siis selgubki, et operatsioon on läbi, kõik kulges plaanipäraselt ja olengi valmis.

Uus leiutis: Volume 5 kirjutasin püsti seistes – arvuti on mul asetatud tiibklaveri peale, mis on just õige kõrgus minu jaoks. Kust pärineb selline idee? Juurdlesin siin – istumist tohin teha minimaalselt, St pean kas kõndima või lamama. Juba vanas Kreekas töötasid õpetlased puldi taga seistes, rääkimata keskaegsetest munkadest. See tundub tänapäeva inimesele hullult imelik.  Berliinis näiteks, kus elab mu ristitütar, tema ja tema mees, töötavad mõlemad juba ammu mingi osa päevast just nii. Et mitte olla istuva eluviisi kütkeis. Ja täna proovisin järele – väsitab mind hetkel tunduvalt vähem, kui istumine. Vahepeal saan kohe ringi kõndida kui vaja (WC-sse näiteks). Saan siin seistes teha sirutusi ja klavatuuri taga marssida. Toetan käed vahepeal klaverile ja teen jalgadega erinevaid lõdvestusharjutusi. Super meetod. Suur tänu mu ristitütrele Berliinis, kes loodetavasti ka mu ponnistustele kaugelt kaasa elab. Palju tervisi talle siinkohal.

Tänaseks on kõik. Homme, kui jõudu on – kirjutan hapnikutoast, kus müstilisel kombel operatsioonist välja tullakse:) Siis jõuame intensiivi, siis palatisse tagasi,. esimene tund liikumisinstruktoriga – see saab olema huumor kuubis, jne jne. Kes jaksab lugeda, see loeb:) Soojad kallid kõigile. Ma nüüd puhkama – st korraks horisontaali “Võtan viltu pileti”, nagu mu kadunud isa armastas öelda, kui teleri ette pikali viskas. Homme kirjutan edasi.

Järgneb….

Tagasi üles

3 thoughts on “Järjejutt Volume 5

  1. Oled ikka vinge tegelane! Varsti siis maratonile?
    Haigla on üks põnev paik. Mulle meeldib vaadata haiglaseriaale ja -filme, aga ka järjejutt pole paha. Kujutan ette, kuidas sa seal klaveri taga seisad ja kirjutad:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga