03 juuli

Järjejutt Volume 6

“Professor, siin te juba olite.” – “Osoon? Osoon! Osoon…” – “Professoril on värske õhu mürgitus!” (filmist “Mehed ei nuta”)

Nii ongi. Operatsioon tehtud – pigem saadud, kaasa elatud, viiakse mind uude ruumi. Juhuse tähtel olin hommikul vist üks esimesi oppe – suur ja avar ärkamisruum, kõrgete lagedega nagu võimla, on tühi. Olen vist veidi uimas ja imestan mõttes: “Milleks mulle nii suur palat?” Aga veidi aja pärast juba jagan ära: “Aaa, ma olen ärkamistoas.” Ma ei tea, kas see on minu mõtteis, aga õhk tundub kuidagi nagu Norras mägedes olles oli – hingata on nii HEA. Usinad abistavad käed toimetavad mind tagasi mu emalaeva pardale. Hea on olla tagasi omas voodis. OMAS VOODIS – eks ole? Juba on oma.

Mind sätitakse, kohendatakse, saan peale teki, külge andurid ja kanüüli ravumid. Voodi kohale taevasse ilmub anestesioloogi tuttav nägu, kes selgitab selgel vaiksel häälel. mis oli, kuidas on ja mis ees ootab. Tänan teda sõnade ja silmadega nagu oskan. Imeline inimene – kannatlik, mega kannatlik ning absoluutselt ja vailedamatult oma ala proff selle kõige parimas tähenduses. Mõttes tänan eesti meditsiini st kõiki inimesi selles haiglahoones, sest saan aru, millise pingega ja kui rasket, täpset, keerukat tööd nad iga päev teevad. Purpurrüüdes ärkamistoa neiud sagivad mu ümber, arutavad ravimeid ja doose.

See kena neiu, kes minu eest hoolitsema ja mind jälgima jääb, on ka imetlusväärselt ilus inimene – kaunid silmad, tumedad juuksed tagasihoidlikult kinni sätitud. Ta on venelanna, aga räägib kaunilt ja puhtalt eesti keelt. Kõik töötajad siin majas, ükskõik, mis erinevast rahvusest nad on, räägivad vaieldamatult korralikult eesti keelt ning need erinevad pehmed aksendid ja intonatsioonid ja hääledämbrid võluvad mind algusest peale.

Laman, vaatan lakke, puhkan ja ootan vaikselt, millal surin jalgadest kaob. Aeg- ajalt kontrollib mind mu tumedapäine tagasihoidlik ingel ja palub vaiksel häälel: “Proovige tasa tõsta vasakut jalga.”, “Nii. Nüüd paremat jalga. Läheb veel aega. Kõik on hästi. Vererõhk on normis. Näitajad head.” Ja ta läheb vaiksel sammul oma toimetuste juurde tagasi. Avastan voodi kõrvalt seinalt suure kella. Kell näitab 11.05. Arvutan mõttes: kogu sebimine emalaeva, opilauale ja siia ärkamistuppa on võtnud ca 3 tundi. Ahah, nii kaua siis kulubki põlve vahetuseks. Hämmastav – see ju nii peen ja filigraanne töö. Aga profid on profid.

Niisiis, leban vaikselt ja vaatan lakke. Taevasse voodikohal ilmub uus blond ingel ja ütleb tasasel häälel: “Tere, mina olen teie valuõde.” – “Valuõde?” imestan mina. Ja minu kauni naeratusega valuõde selgitab, et tema tegeleb minu valudega st. valuvaigistite valik ja doseerimine on tema hooles. Olen ikka veel veidi uimane ja ei saa kõigest täpselt aru. Mõistan ainult, et kõik on korras ja kulgeb plaanipäraselt. Tänan teda viisakalt. Ei oska muud teha. Kohutavalt palju erinevaid ingleid järjest – mul on juba kerge meeltesegadus. Mind ei ole ju keegi harinud, kuidas neile vastata ja mida tohib öelda. Loodan, et olin ikka piisavalt adekvaatne.

Ärkamistoas on liikumist, tuuakse uusi tervenenuid juurde… kõik toimub vaikselt ja sujuvalt. Minu paremale käele purjetab uus emalaev pardal väike heledapäine koolitüdruk. Vaiksel häälel ütleb keegi: “Tooge emale tool.”  Tüdruku voodi juurde tuleb ja istub pikkade heledate juustega murelik ema, ootama lapse ärkamist ja toibumist. Olen hästi vaikselt ja uurin lage – seekord ei leia ma sealt mingeid mustreid ega vorme… ainult valgus.

Minu ärkamisõde (ma usun, see on õige termin) uurib, kuidas mu jalgadega on – surisevad, ikka surisevad ja ei liigu veel. Arutatakse, vahepeal ilmub voodi kohale taevasse anestesioloog ja muudetakse äratamisseerumite kombinatsiooni. Kõik on kontrolli all. Kell saab 12. Tunnen, et surin justkui hääbub vähehaaval ja muutun lootusrikkaks.

Minu vasakule poole purjetab uus emalaev pardal juba kuidagi tuttava näoga mees. Meenub, täitsime koos raketiteaduse ankeete. Mees on reibas ja noogutab mulle äratundmise märgiks. Kui sebimine tema ümber vaibub, küsib mees: “Puus või põlv?” – “Vasak põlv,” vastan mina, “aga teil?” – “Seekord on puus,” selgitab mees, “põlved on mul juba ammu tehtud”. Nö uue naabrimehe initsiatiivil saab selgitatud veel, et oleme sama tohtri hooles. Mina imestan mõttes, kuidas mu arst suudab. Aga see on tema töö, ta teab, mida teeb. Täna lihtsalt plaaniline opipäev.

Uurime veel lage, puhata on hea. Väikesel tüdrukul läheb ka paremini, ta on ärganud, tal on hea olla ja ema on juures. Puhkame kõik vaikselt. Taevasse voodi kohal ilmub minu ärkamisõde. Proovin uuesti jalgu liigutada. Imestan sajaga – vasaku jala varbad tunduvad täielikult omad!!!! Hurraaaaa!!! Palutakse tasakesi tõsta põlve. Pole probleemi, ka põlv tõuseb nagu naksti. Imestan saja kümnega – nii otse? Mis mõttes? Nii kergesti? Kuidas see võimalik on? Palutakse veel puusast jalgu korda mööda veidi tõsta, äratusõde hoiatab konkreetselt: “Ettevaatlikult!! Kõrgele ei ole vaja!!!” Ilmselt olen rohtude mõju all, jalad tõusevad nagu CanCan’i meistriliigas. “Ettevaatlikult!” kordab õde. Võtan teda kohe kuulda. Tema teab, mis ja kuidas. “Varsti viime teid osakonda”. Kell on 13.15.

See on tänane osa – homme jõuame sujuvalt intensiivpalatisse.

Järgneb….

Tagasi üles

2 thoughts on “Järjejutt Volume 6

  1. Ole nii kena ja hakka palun juba raamatut kirjutama. Visa hing kuubis. Tore naine oled. Palju õnne sulle.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga