04 juuli

Järjejutt Volume 7

25. juuni õhtu kuni 26. juuni keskpäev – intensiivis

Tänan soojalt ja nagu oskan kõiki, kes mu voodi ümber on. Väike koolitüdruk ja mees teiselpool jäävad veel mõneks ajaks sinna. Minu nüüd juba omaseks saanud emalaev on jälle teel. Vaatan vasakule ja paremale – ärkamisruum on laevu-voodeid täis. “Kuidas need arstid küll jaksavad? Imetlusväärne, ” mõtlen ma endamisi. Voodi kohale taevasse ilmub tuttav nägu. Oh, see on üks neist kenadest õdedest, kes mu opile viisid. Ütlen tere ja tänan teda. Ta on jälle nii ilus ja kammitud-meigitud, lõhnab super hästi. Ütlen talle kõike seda ka. Ütlen veel, et kogu personal selles haiglas on minu meelest nagu inglid ja et ma olen neile kõigile väga tänulik hoolitsuse eest. Õde naeratab mulle vastu. Sõidame.

Tuttavad laed, lambid ning käänakud. Tuttav korrus ja koridorid. Tunnen, et olen koju jõudnud. Aga võta näpust, emalaev keerab naksti paar palatit varem vasakule. Mulle meenub – intensiiv!. Kohe ilmub voodi kohale taevasse uus nägu. Seekord valges kitlis. “Tere, te olete täna intensiivis. Meil on siin kitsas ja me peame teid meestega ühte palatisse panema. Olukord on selline. Ärge muretsege.” Ja uus ingel sätib mind paika, akna alla ja küsib, kas see koht sobib. Muidugi sobib. Ta eraldab mind valgete kardinatega teistest patsientidest. Kardin jääb ühe külje pealt veidi lahti ning sealt paistab intensiiviõe valvelaud. Ma ei näe teisi patsiente, vist on kaks, üks noorem mees oli kohe ukse lähedal voodis – üleni sidemetes. Ohkan mõttes – vaene mees ja otsustan: ” Mul EI OLE mitte millegi üle kürta.”

Jutu ja liikumise järgi palatis saan aru, et minust otse edasi, järgmise akna all on oma voodiga ka üks mees, vene rahvusest, hirmsasti katki, mitmest kohast paigatud, täpselt ei mõista kogu arutelu ja juttu, aga jääb arusaam – mingi ränk õnnetus suure masinaga. Iga abistav protseduur võtab mehe oigama ja vanduma. Mõistan teda täielikult.

Intensiivi ingel on kaunis, nooremas keskeas, väga hea rühiga, imelise häälekõla ja JÄLLE uue hea parfüümiga. Kõik aistingud, mis teda kohates töötavad on sada protsenti meeldivad. Mul on kohe kahju, et ma pärfüümidest midagi ei tea. Minu teatriaegne kolleeg Katrin – vat tema teaks, ütleks kohe: Chanel 5, Poison jne. Katrin õpib ka hetkel Helsingis med. õeks. Tervisi talle siinkohal:)

Niisiis mind ühendatakse intensiivis taas aparaatide külge – vererõhk ja süda – vist? Vaatan ekraanil vilkuvaid numbreid – need ei ütle mulle absoluutselt mitte midagi. Ma ei tea ka vererõhust suurt miskit – seda pole mul eales keegi igapäevaselt mõõtnud. Perearsti juures ikka mõõdetakse – aga ka siis olen juhm, mis juhm. Perearst ütleb mingid numbrid ja vaatab mulle küsivalt otsa. Mina vaatan lolli näoga vastu ja küsin: “On see madal või kõrge või normis?” Perearst on enamasti olnud kannatlik ja siis lahti rääkinud. Selleks korraks tundub, et nagu sain aru. Aasta möödudes ei jaga jälle midagi.

Niisiis mind ühendatakse aparaatide külge. Intensiivi ingel ilmub taevasse voodi kohal ja selgitab: “Saate valuvaigistid, kui rohkem valutama hakkab, ütlete kohe.”

Palatis on vaikne. Aeg ajalt kohendatakse kedagi meist. Tuuakse siiber, sätitakse patja. Vahepeal käib koristaja ja jätab lahkudes kardinatesse praod. Näen teise voodi otsa. Palun õde, et ta kardinad taas korda sätiks. Tuuakse uus emalaev, hääletämbri järgi saan aru – mees ärkamiskambrist. Tema laev pannakse ankrusse vene rahvusest masinamehe kõrvale. Vaikselt käib palatielu, magame kõik vist mingi aja ja on rahulik.

Kui liigutan, on valus. Vaatan abi otsivalt õe laua poole. Ta tajub minu pilku ja tõstab pea: “Valu on?” Ma noogutan. “Kümnepalli skaalal, kui suur valu on hetkel?” Küsib ta edasi. Ma mõtlen. Kui olen selgusele jõudnud, ütlen: ” Ma arvan 5 kuni 6.”  – “Hästi,” ülteb õde ja tõuseb, “Kohe teeme valuvaigisti.” Ta tuleb minu voodi juurde kohendab mind, vaatab mõõdikuid, paneb uue ravumi tilkuma. “Öelge alati, kui valu on selles skaalas, siis teeme uue, sest rohi võtab aega, enne kui mõjuma hakkab:”

Tukun, tuikamine annab järgi, vahepeal võetakse verd, “Kontrollime hemoglobiin”, selgitab õde. Varsti saan aru, et on juba hommik. Mees ärkamiskambrist tundub ka reipam. Meile tuuakse hommikusöök. Täna enam ausalt ei mäleta, mis seal oli… jõin vist pool tassi kohvi, nokkisin veidi leiba – ei mäleta. Midagi ma sõin. Toimub ka õdede vahetus – tuleb päevane õde. Ma ei ole enam üldse üllatunud: loomulikult on ta ilus,  seekord tumeda peaga, moodne juustelõikus, hele nahk ja armsad õrnad tedretäpid, hoolitsetud, uus parfüüm, meeldiv hääl. Parfüüm on seekord veid mõrkjam, aga no sobib päevasele õele superhästi. Kordub see, mis ööselgi, kohendamine, hooldajad, ravumid, vere analüüs, vererõhk, veel midagi…

Peale hommikusööki oleme me kõik reipamad, ja mingil hetkel ajame äratuskambri mehega veidi juttu. Ka tema tunneb mind ilmselt hääle järgi ära, pärib minu töö kohta. Uurib kunsti ja selle õpetamise metoodikaid. Küsib, kuidas mu põlv  elab jne. Tal on ka kõik hästi, õed kipuvad talle ikka mitu korda valuvaigisteid juurde pakkuma, aga ta vastab neile reipalt, kõik on okei ja ei ole vaja. Valveõde imestab – räägite niimoodi läbi kardina, “Te ju ei näegi teineteist?”, me naerame ja selgitame, näha pole vajagi. Vahetame veidi mõtteid ja tukume edasi.

Päev veereb. Keskpäeva paiku teatab õde: “Teil on kõik hästi, hemoglobiin normis, vererõhk normis. süda normis.” Ta harutab mind masinate küljest lahti, selgitab, milline jubin veel külge jääb ja milleks. Ning siis tullakse mulle järele ja emalaev asub hooldajate abil taas teele.

Tahan öelda, et ma ei unustaks: “Selles osakonnas on maailma parimad hooldajad, eranditult kõik on parimad!” Nad on samuti kaunid, hoolitsetud, ilusad ja puhtad – ning igal oma parfüüm. Enamuses pehmelt kaunist eesti keelt kõnelevad venelannad. Eesti naised, võtke õppust. Tõesti – nad on siin kaunid ja ka isikupärased, ei mingeid ajuvabasid blonde Barbisid. Ausalt! Nad on suuremat palka 100% väärt!!! kui saaksin annaksin neile kohe palka juurde. Kahjuks ei ole see minu võimuses. Peame olema tänulikud, et nad on siin ja ei ole Soome, Norra ega mujale läinud, et nad toovad sulle joostes siibri ja siluvad voodid nagu naksti siledaks. Sügav lugupidamine neile naistele. Mina ei suudaks nii stiilselt ja huumoriga seda rasket tööd teha ja veel kaunis välja näha seal juures. Super, lihtsalt super.
Ma tunnen end hästi ja olen ometi teel oma kodupalatisse…

Nüüd lähen aeda, jalutan ja võimlen, võtan oma hantlid ja teen oma hingamised ja seeriad. Võib ju olla, et olen täna nii virge ja kirjutan ühe jutiga veel ka Volume 8 – Emalaev on tagasi omas kodusadamas-palatis. Seniks soojad kallid kõigile lugejatele ja päikest:) Elu on nii ILUS ja HEA:)

Järgneb….

Tagasi üles

8 thoughts on “Järjejutt Volume 7

  1. Tere õp. Anneli!

    Su blogi on väga huvitav lugeda! Me koolis teistega (Triinuga eriti) igatsesime sind. Tunnid on vahel nii igavad, tahaksin juba sind tagasi. Kiiret paranemist sulle!

    -Madleen

    • Armas, Madleen, eks mina igatsen ka kõiki teid… tervita Triinu minu poolt südamest, hoidke ikka pliiatsid käes ja meel rõõmus:)
      Olete oodatud minu juurde laste kunstistuudiosse.
      Järgmisel õppeaastal töötame lastega Teisipäeviti ja Reedeti kunstikambris Kiiks, arvatavalt kell 15.30 – 17.00, meil on seal tore, paar vaba kohta on veel, sest sinna palju lapsi ei mahu. On isegi mõned andekad poisid;) ja see on igati tasakaalustav jõud. Maalime palju ja vahel meisterdame ka.
      Suur äitah, et kirjutasid.
      Soojad kallid teile kõigile:)

  2. Mul on tõeliselt heameel Sinu üle,et kõik hästi läks.Emal vahetati puusaliiges aastaid tagasi ja ta tervitab Sind ja ütles,et ta teab küll seda tunnet kui järsku saad jälle käia ja olla lihtsalt ilma valuta.

    • Nii tore teist kuulda, tervita kindlasti oma ema:) Parim juhendaja raamatupidamises, kuidas ma muidu oleksin Vene teatris need kilomeetrised aruanded valmis saanud ja õppinud neid vene keeles koostama. Minu ema tervitab ka sinu ema:)

  3. Loen iga päev Sinu volumesid ja mõtisklen, et kas Sa ise ka tead, kui õnnelik Sa oled, et nii ümbritsevat maailma tajud…?

    • Tean muidugi… mul on üks vinge inspireeriv plakat – kui maalimas kohtume näitan sulle, siis saad aru, millest algab muutus elus:) Soojad kallid sulle, armas Eike:) minu lemmik raketiteadlane:)

  4. Mul on üks tuttav medõde (ka ilus), kes teab rääkida, et vene õed ongi kõik väga ilusad ja hoolitsetud. Et oleks silmal ilus vaadata :)
    Sa oled vist korraliku laksu all või oskad lihtsalt igas olukorras positiivne olla. Imetlusväärne!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga