05 juuli

Järjejutt Volume 8

Tere hommikust kõigile. Päevad pole vennad, ööd pole õed ja “Ööd on siin mustad” ja “Koidikud on siin vaiksed” /Armastus kolme apelsini vastu/. Ööd on tegelikult alati raskemad kui päevad, aga hommikune voodijooga aitab alati. Võimeldud, hommikusöök söödud, ravum kohe võtmisel ja hakkan uut osa kribama. Kes nüüd on veidi tüdinud ja ei jaksa oodata, kunas musta kassini jõuan (ja see on ekstreem kuubis!!!), see võtab rahulikult ja kui meeles on tuleb tagasi nädala pärast ja loeb kõik ühe jutiga läbi. Vahepeal minge metsa ja mereäärde. Kõtt siit arvutite juures konutamast!! Minge õue:)

26. juuni. kolmapäev – minu emalaev on tagasi omas palatis:)

See on nii kummaline, milline on rõõm oma kodupalatisse tagasijõudmisel, tagasi öösiti mõnusaste nurruvate memmede juurde.  Kogen rõõmuga, et saan tagasi ka oma kohale akna alla. See on super. Haiglas tihti nii ei juhtu, iga purjetamise järel maabuvad emalaevad alati erinevates kohtades. Mul on täiega vedanud. Ka palatikaaslased on samad. Käreda häälega ämmaemand on palju palju kõbusam ja teatab, et tema läheb suure tõenäosusega täna koju. Ka on vastas olev vanaema paljugi kosunud ja liigub oma raamiga reipalt ringi, ka teda on juba koju lubatud. Minu vastas lebav armas naine ootab aga ikka veel oma järge. Ta ütleb, et tunneb end natuke paremini, aga see on siililegi selge, et tegelikult on tal ikka kehv. Leba ise päevi mitme luumurruga ja oota kuni opile pääsed. See ei ole kerge. Asume siis kohe muljeid vahetama, kuidas op läks ja kuidas tunne on. Nüüd on vastupidi – kui enne oppi sibasin mina kaevu ja palati vahet ning võtsin põrandale libisenud asju üles, siis nüüd teeb seda minu reibas naaber. Ta käib minu veepudeliga kaevul mulle juua toomas ja mina leban ja oigan. Ta väidab, et teeb seda hea meelega, et ta vajab missiooni, et ennast kõndima sundida. Saan temast täielikult aru.

Head naabrid on koju läinud, Kallistasime soojalt. Ka vanaema läks rõõmsasti laste saatel. Pikka aega kannatanud naaber viidi lõpuks ometi opile. Loodan väga, et see toob talle kergendust. Hooldajad teevad voodeid ja koristavad palatit. Kohe-kohe on tulemas uued naabrid. Mingi hetke olen palatis täiesti üksi.

Õhtupoole saabub noor naine Hiiumaalt. Ta on reibas ja jutukas. Leiame palju ühiseid teemasid – arutame kooli ja hariduse asju. Teda vaevab õlg, ei saa korralikult kätt tõsta. Teda hakkab avitama üks teine tohter. On selgunud, et õlga sätitakse paika homme. Niisiis käivitub tal programm: “Söömata, joomata.” Otsustame magada. Ja seda me ka teeme – üks väheseid öid selles haiglas, kus ma terve öö jutti magada sain. Kuna oleme kahekesi on palatis õhku, keegi ei nurru – magame mõlemad suurepäraselt.

27. juuni, neljapäev – õlad ja randmed

Hommikul vara käivitub palatis taas elu. Palatisse saabub uus patsient. See on noor kaunis neiu, hea rühi ja sirge seljaga, blond. Nimetan ta mõttes blondiks haldjaks. Meie naabriga juba vanad kalad, viime uue veidi hirmunud asuka olukorraga kurssi. Selgitame, mis, kus ja kuidas. Lohutame ja toetame, sest neiu paistab veidi murelik oma valutava randme pärast. Arst käib ja suhtleb. Ning siis sätitakse nad korda mööda opiks valmis. Lehvitan neile järgi, kui emalaevad välja purjetavad. Vahepeal saame juurde veel ühe palatikaaslase, intensiivist kolitakse ringi vene keelt kõnelev memm. Ta oigab ja hädaldab pidevalt, hooldajad jooksevad jalad rakku, kohendavad ja sätivad, saades iga kord memme käest pragada.

Ootamatult ilmub minu voodi juurde liikumisinstruktor – füsioterapeut – tantsuõpetaja (utshitel tantsõ – nagu õed teda hellitavalt kutsuvad). Õige, õige, ta pidigi tulema ja tooma miski massina. Eile õpetas ta mind lakooniliselt raamiga kõndima: “Istuge. Terve jala poolt. Nii. Tasakaal olemas? Pea ei käi ringi? Nüüd pange käed raamile. Toetage end küünarnukkidele ja tõuske püsti. Nii. Kuidas on seista? Tehke paar sammu. Selg sirgemaks.” Endale üllatuseks kõndisin eile kohe kergelt nagu Kristus üle veel. Mis peale tantsuõpetaja teatas lakooniliselt: “Nüüd harjutage. 3 – 4 kõndimist täna on piisav. Söögiajad istudes, toetage tallad korralikult maha. Homme tulen ja toon teile üllatuse kaasa.” – “Mis üllatuse?” – “Homme näete.” ja juba ongi ta läinud. Kogu selle õpetamise aja seisis ta toetudes aknalauale. Tai ei aidanud mind kordagi, ega puutunud sõrmeotsagagi. Super juhendaja. Nii õpibki iseseisvalt tegutsema. Tuhat tänu talle. Kui olin kõndimise selgeks saanud, tegin eile küll tunduvalt rohkem kõndimisi kui 3 – 4. 10 korda tiirutasin vähemalt, esimene käik oli iseseisvalt WC-sse. Kohe sain vaevast lahti. Mul on kõht absoluutselt korras esimesest päevast alates. Kuidas? Selgitan homme.

Niisiis täna oli ta tagasi oma imemassinaga, ootamatult nagu alati. Mees nagu kummitus, liigub täiesti hääletult ja järsku kõnetab sind. Unepealt. “Ma panen teid siia harjutama.” ütles ta ja harutas oma imemassina lahti, Helesinine lina peale, vasak jalg kanalisse ja algasime põlve painutamisega. Appi – A!!!! Kui raske see oli, st aparaat oli mugav ja liigutusi toetav ja kerge. Raske oli minu uus mega-metall-põlv. No ei paindunud üldse. Tantsuõpetaja: “Nii, painutage veel. Veel. Veel. Veel.” Mina painutan, pisarad silmis, palvetan mõttes ja oigan. Sunnitakse takka: “Veel veidi.”, “Harjutage.” Ja juba ongi ta kadunud – haihtunud kiirel sammul. Ma ju räägin, mees nagu kummitus.

Harjutan, harjutan, harjutan. Valus on, aga harjutan. Harjutan, sest usun ainult see paneb mind liikuma. Ma ei eksi. Kasuefekt saabub homme, kui kõnnin raamiga nagu olümpiavõitja. Kui kaua see tund siis kestab? Vahepeal tuuakse lõunasöök. Kella vaadates saan aru, tund ammu läbi. Ilge põiekas on ka. Tantsuõpetajat pole kuskil. Fikseerin kellaaja ja ronin massinast välja. Lausa jooksen raamiga, voodite, hooldajate ja söögiraamide vahel laveerides WC-sse.

Kui olen tagasi jõudnud, istun jõuetult voodile. Ilmub instruktor, korjab oma massina kokku. Vaatab mind kahtlustavalt. Ütlen kellaaja, millal massinast põgenesin ja lisan, et ausalt harjutasin hoolega. “Homme teeme uuesti”, ütleb instruktor ja juba ongi ta läinud.

Nujah. Sellised lood.

Järgneb….

Tagasi üles

2 thoughts on “Järjejutt Volume 8

  1. Tean oma 36-aasta tagusest kogemusest, et käima paneb täis põis. Siiber on ilge, pool läheb raudselt madratsisse…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga