05 juuli

Järjejutt Volume 9

öö vastu 27. juunit, neljapäeva – tavaline palatielu:)

Eelmine öö oli ikka extreem. Eile päeval käisid meie kõigi juures vaiksel häälel juhendamas erinevad füsioterapeudid. Minu juures oli see müstiline mees kut kummitus. Blondi haldja juures oli üks sümpaatne vaiksel häälel kõnelev naine. Igal ühel oma.

Ka oigava-hädaldava “Baaba Jaaga” (Palun väga vabandust selle varjunime pärast, see on ajutine, inimesed on raskes seisundis ja reageerivad valudele-oludele erinevalt, paranedes saab Baaba Jaagast väga sümpaatne daam)  juures käis samuti kaks kena tumeda peaga tüdrukut. Rääkisid  kannatlikult kolm korda vähemalt vene keeles BJ-le, mida tohib, mida ei tohi, õpetasid kuidas istuma tõusta. Ma olen vene keeles proff, neiud tegid maksimumi. Viimane soovitus oli, et  BJ tõuseb istukile ettevaatlikult igaks söögikorraks, rohkem ei ole vaja. Eilse päeva jooksul ei tõusnud BJ kordagi istukile, hädaldamine jätkus, hooldajad said vatti. Meie tõime talle vett, kohendasime-aitasime, kuidas oskasime, ta isegi ei vastanud meile. Vahepeal vaatasid hooldajad korraks üle ükse ja ütlesid, et mitmel arstil on plaaniline opipäev, on palju erakorralisi patsiente ja väga palju sagimist, et neil on otsas linad ja käterätikud ning uurisid, kas me saame paar tundi hakkama, siis pidi olukord normaliseeruma. Ka jääkotte ei pidavat olema. Kõik opijärgsetele patsientidele vajalikud. Muidugi saame me hakkama, lubasime meie. Ärgu meie pärast muretsegu.

Päev veeres, kõik läks kenasti. Saabus öö. Kõik magavad – puhkus väga vajalik. Minagi tukkusin. Ärkasin, et WC-sse minna, möödusin BJ voodist – vana daam magab külili hästi voodi serval. Ehmatasin end poolsurnuks, sest neiud olid BJ- l rangelt keelanud külili keerata. Seisan, kuulatan, hingab. Hea küll, võib-olla saab ta nii olla, hakkab ehk paranema. Jõudsin tagasi oma voodisse ja vaatan BJ ajab end järsku istukile ja püüab kõndimisraami enda poole tirida. Ta ei olnud eile kordagi istumagi tõusnud nüüd tahab kõndima minna! Süda, suhkruhaigus ja mis kõik veel. Nüüd keset ööd läheb kõndima??? Vajutasin oma voodi kõrval hooldaja kellanuppu.

Kohe kohe tuli hooldaja minu voodi suunas kiirel sammul. Mina seletan: “Mul on kõik korras.” “Vaadake palun Baaba Jaagat!” Hooldaja keeras ringi ja ehmatas, hüüdis kohe koridorist teise hooldaja appi ja tormas BJ voodi juurde. “Stop-stop-stop, teie ei tohi tõusta!!” Tänas mind veel kiirelt üle õla “Slava Bogu, võ ne spali i posvali nas.” Nu ja hakkavad siis BJ-d rahustama, Hooldajad räägivad sosinal ja 100% malbe tooniga: Teie ei tohi veel tõusta, laseme tasakesi selili, me kohe aitame teid jne jne. BJ riidleb nendega täitel detsibellidel. Hooldajad vastavad sosinal: Võ tut ne odna. Vse spjat. Govorite tiha, pazaluista jne jne. See tsirkus kestis oma pool tundi või enam. Teised voodinaabrid ärkasid ka, et jummel jummel, mis juhtus. Midagi ei juhtunud. BJ sai pissile, sai uued linad, pepule salvi ja kõike muud head ja rahunes maha. Minu lemmikhooldaja, kes on nagu haldjas ise, tuli pärast minu voodi juurde, et kas mul on ikka kõik hästi ja tänas mind veel kord, et neid õigel ajal kutsusin. Need hooldajad on nii super, mina ei riidleks nendega mitte kunagi.

Hommik, protseduurid, kraadiklaasid, nn postiõde (üks oluline haigla ingliliik, kes jälgib ja toob kõigile “kommid” st ravumid, siis kui vaja ja nii mitu tükki kui vaja). Tänane postiõde on ka minu üks absoluutseid lemmikuid, hääl ja ilmed nagu Anne Paluveril. Tumedad juuksed shikilt lõigatud, huuled suured ja veripunaseks maalitud, loomulikult parfüüm, lisaks kõigele sellele super huumorimeel ja kõnepruuk. No postiõde kuubis. Tõstab su tuju sekundiga! Ta on tähelepanlik, kannatlik ja lahke. Nii ILUS Anne Paluveri tüüpi daam. “Nii, tüdrukud, teie tänased kommid. Head kommid”  AP jagab ravumeid, viskab nalja, seisatab iga patsiendi voodi juures paariks hetkeks ja ajab kaks sõna humoorikat juttu. Tõsisel ilmel. Kõik muhelevad ja naudivad olukorda. Viimasena seisatab Baaba Jaaga voodi juures. BJ ei saa muidugi aru, et tegemist on postiõega (kuigi AP on tema juures selgelt venekeelne ja korrekne, sõbralik jne). BJ palub teenust, mida meie kurval ilmel hooldajalt palume. AP vakatab ja mõtleb hetke ning ütleb siis sõbralikult selgel valjul Anne Paluveri hääletoonil (vene keeles loomulikult, aga ma tsiteerin eesti keeles): “Kas teie juures tantsuõpetaja käis eile?” BJ vastab: “Kesse??”  AP jätkab ” Teie tantsuõpetaja” BJ:  “Jah, käis.”  “No nii, ” jätkab AP kuubis, “Kui tantsuõpetaja käis, siis ta ju õpetas teid, kuidas istuma tõusta ja toimetada? Tubli, tubli. Ja nüüd tehke täpselt nii nagu tantsuõpetaja  teid õpetas.” Kaunis naeratus, konkreetne kannapööre, “See ja see kell uued kommid, tüdrukud, olge tublid.” ja AP lahkub sirge seljaga. Temast jääb tuppa hõljuma meeldiv parfüüm. Oleme kõik hetke oimetud. Ei sobi ju naerda. Lugu on väga tõsine.

Järgneb….

Tagasi üles

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga