02 märts

Kolm kaugust – kõrgus, laius ja sügavus ehk miks eetrivaikus?

Miks ma ei ole siia sel ega ka eelmisel nädalal uusi postitusi lisanud?

Minu nn kannatuste rada võtab ikka uusi ja uusi kurve. Käisin kolmapäeval 27.02.2013 lõpuks ometi aasta otsa oodatud kirurgi juures vastuvõtul. Arst vaatas, uuris, kuulas mu juttu ja ütles, et jah – põlveliigesed tuleb ära vahetada ja alustame vasakust põlvest, prognoosid on head. Seejärel andis ta mulle mulle suunamiskirja põlveliigese endoproteesimiseks ning saatis mu 7 korrusele sekretäride juurde aega kirja panema, seal määrati mulle operatsiooni ajaks ning haiglasse registreerumiseks kuupäev 4.veebruar 2014.

Pean tunnistama, et murdusin täielikult. Nutsin kaks päeva tõsiselt ja südamest, siis tuli päike taas välja ja eluvaim sisse tagasi:)
Ma olen end kord juba peale suurt traumat ratastoolist üles võimelnud (kukkusin rängalt 1992 kevadel, haiglast koju sain 1993 uuel aastal). Kaks ja pool aastat nägime koos doktor Tõnis Päiga vaeva, et ravimite võtmisest vabaneda – käisin iga päev külmravis ja võimlesin ja võimlesin.
Olen tänulik, et vaatamata liigestes toimunud muutustele olen ikka suutnud tööl käia ja hakkama saada. Novembris 2011 kukkusin uuesti – seekord vasakule põlvele. Kaks kuud töötasin valuvaigistite toel ning Jaanuaris 2012 olin sunnitud töölt ära tulema (Olin selleks ajaks töötanud sellel töökohal viimased 17 aastat ja lahkumine ei olnud sugugi kerge). Terve aasta 2012 olen tiirelnud meie meditsiinisüsteemis – käinud kolme erineva ortopeedi vastuvõtul, esimese aja ortopeedi juurde sain 28.02.2012 ning  viimane neist dr Mihkel Mardna andis mulle 13. september 2012 saatekirja kirurgi juurde. Aeg kirurgi vastuvõtule õnnestus saada alles täpselt aasta hiljem –  27.02.2013 – olen terve aasta valudega võidelnud, kui ei liigu nagu varem on raske kehakaalu stabiilsena hoida. Ma väga lootsin, et kui lõpuks kirurgi juurde jõuan, siis saan abi – ma ei olnud valmis katsumuseks veel aasta oodata ja longata ja longata ja longata…
Sunnin end igal hommikul tõusma, võimlema ja tegutsema.
Ent pole hullu – kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Värvid välja ja pintsel kätte ning hingeabi ongi olemas. Järgmisel nädalal hakkan toimetama, et kevadisi ideid siia üles panna. Reedeti lähen ikka oma tublide kaaslastega maalitundi – sibulad ootavad:)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga