07 okt.

Kukkumise maailmameister…

eh… ma olen ikka kukkumise maailmameister… lihtsalt lambist kadus tasakaal… kergelt nagu parema jalaga komistasin ka millegi taha.. kivike? ma ei tea… kukkusin nagu kaskadöör aeg luubis.. jõudsin vaid mõelda, et vasakule põlvele ei tohi ja end pooleldi õhus ringi keerates maandusin paremale küljele… see oli alles trikk… alguses olin suht shokis… aga no imede-ime vana kolleeg Sven oli just teel kooli (puhas juhus… nagu kaitseingel) ja ta aitas mind siis üles… ja tassis mu raamatukotti kuni rongi perroonini ja ma sain tema käsivarrele toetuda… mul oli see imetabane kokkupandav kepp ka igaks juhuks kotis kaasas… nu ja koolist tagasitulles oli mul seda vaja… kui selle Keilas perroonil Nõmme rongi oodates klõbinal kokku panin ja kotti pistsin – jäi kamp noori mind suu ammuli vahtima… naeratasin siis kenasti ja astusin rongi peale… koju tulin ettevaatlikult nagu tigu… nüüd on jääkotid põlvede peal… söön rosinaid ja mett (tänane kingitus õpilaste ja kolleegide poolt) ja toibun…. ma ei mõista… see on juba teine selline komistamine uue jalaga… ja ausõna, ma püüan olla ettevaatlik ja keskendunud… ei vahi pilvi ega oravaid…. vaatan ikka jalge ette… njah… ikka natsa valutab parem külg, käsi ja puus… ei tea kuidas homme on… öösel alles hakkab lõhkuma? olen natsa õnnetu, et minuga täna nii juhtus… aga  vaim on virge… ma saan hakkama, pean kuulda võtma oma lemmik taksojuhti Rudolfit, kes mulle kogu aeg kordab: “Aa, sa ära kiirusta, ära torma, ne spishii!!”

Siit moraal – rutta aeglaselt:)

One thought on “Kukkumise maailmameister…

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga