Suibokuga ja sumi-e ning Jaapani kalligraafia

Suibokuga ja sumi-e maalimine baseerub harmoonial ja kontrastil, väljendatuna lihtsa vormi kaudu. Muistne kalligraafia kunst toimib samadel alustel, suibokuga nõuab meistrilt harjutamist ja kannatlikkust. Kalligraafia ja suibokuga on omavahel tihedalt seotud – suibokuga harrastajale on soovituslik enne maalimisele pühendumist tõsiselt harjutada lihtsamaid kalligraafilisi pintslitõmbeid. Sel viisil õpib maalija pintslitõmbeid kontrollima ning saab anduda maalimisele muretsemata pintslitõmmete täpsuse pärast – käsi kuulab sõna ja maalib, mida kunstnik soovib kujutada. Tegelikult on iga kunstiliigi puhul oluline sama alustõde – treenima peab silma ja käe koostööd. Kuigi erinevates kunstistiilides on erinev rõhuasetus, on eeltöö ikkagi sama. Suibokuga maalija jõuab ainult kannatlikult harjutades harmooniani oma töödes.

kalligraafia2

Jaapani kalligraafia:

Jaapanis on kalligraafia märgitud sõnaga ‘sho’. Tähemärgid, mida kalligraafias kasutatakse kannavad nimetust ‘kanji’. Kalligraafia on Jaapanis väga vana ning austatud kunst, ta on tihedalt seotud poeesiakunstiga, eriti haikude kirjutamisega. Kalligraafia ei ole kunstivorm, mis on keskendunud lõpptulemusele, ta on meditatiivne protsess, kus väärtustatakse teel olemist, protsessi ennast. Harmoonilise pintslitõmbe tegemiseks peab kunstnik olema keskendunud ning vaigistama oma meeled, ta peab olema vaba välistest mõjudest ning pühenduma protsessile igal hetkes, mil pintsel ta käes liigub ning poeesiat loob.

Jaapani kalligraafia ajalugu:

Jaapani kalligraafia hakkas arenema seitsmendal sajandil Hiina budismi ja budistlike käsikirjade mõjul. Budistlikud käsikirjad olid kirjutatud Hiina kirjamärkides, budism levis Jaapanis koos uute tähemärkidega. Jaapani keele juured on Hiina piktogrammides. See on midagi sootuks erinevat Rooma tähestikust, millel põhineb lääne kirjakeel. Jaapani tähestik on kujunenud piltkirjana. Neid tähemärke võib vaadelda kui abstraktseid sümboleid,kui kõrgelt stiliseeritud kujutisi reaalsest maailmast. See kõik annab Jaapani kalligraafiale sügavuse ja mõtestatuse üksikutele tähemärkidele. Kalligraafia jõudis Jaapanisse Tang dünastia ajal (618-907 AD) ning oli levinud üle kogu Jaapani kaheksandaks sajandiks. 14.sajandil tegelesid kalligraafiaga nn Zen meistrid Jaapani preester-kunstnikud, kelle tegevusel põhineb kogu 15.sajandi Jaapani maalikunsti kõrglooming.  Tušimaali soosisid Ashikaga Shogunid (1338-1573) ning kalligraafiat harrastati kõigis Kyoto Zen templites. Mungast kalligraaf Shubun (loominguline kõrgaeg 1414-1463) ning tema õpilane Sesshu (1420-1506), kes juhindusid eeskujuna Hiina maalija Ming ’i töödest,  olid oma ajastu parimad kalligraafid ja maalijad. Järgmised maalijate põlvkonnad olid professionaalsed kalligraafid erinevate shogunite õukondades.  Mõned kunstnikud kombineerisid kohalikku Yamato stiili elemente Sino-Jaapani domineeriva Kanõ koolkonna stiiliga 16. sajandil. Edo perioodil (1600-1868) arendasid erinevad koolkonnad  Rimpa, Zen ja Bunjinga kalligraafiakoolid üha uusi maalimisviise ja -stiile. Kaligraafia alustala musta sumi tintmusta tooni, millega maaliti siidile ja paberile, hakati muutma heledamaks. Kasutati kõikvõimalikke halle toone kuni peaaegu läbipaistva väga heleda hõbehallini. Joone dünaamika ja pintslitõmbe pikkus hakkas üha enam sõltuma üksiku kunstniku isikupärast ning pintslikontrollimise oskusest. Kalligraafiale lisandus ühe enam loodusmaali motiive. Suibokuga lemmikmotiiviks sai maastik üksikute mäetippude ning männipuudega, bambused ja udu, mis tekkis voolavast kosest, vahel lisandusid sinna ka üksikud rändajafiguurid või kalurite kujud. Kujutati ka õpetlasi tegevuse juures -lugemas, poeesiat kirjutamas jne. Tegelamas nelja härrasmehele kohase kunstiga – maalimise, poeesia, muusika ja kalligraafiaga. Need idealiseeritud maastikud olid samuti inspireeritud Hiina maalikunsti tippteostest nagu näiteks ‘Kaheksa vaadet Xioa ja Xiangi jõele’. Maalid, mida tihti kirjeldavad ka Hiina poeedid.

kalligraafia1

Chong Son (1676-1759) Eight views of the Xiao and Xiang Rivers (So sang pal kyung) and calligraphy

Kalligraafia stiilid:

Jaapan adopteeris viis Hiina kirjastiili, mida kalligraafias kasutati: tensho, reisho, kaisho, gyosho ja sosho. Lisaks sellele arenes Jaapanis kana tähestik, millel on samuti kolm tüüpkonda: manyogana, hiragana ja katakana. Iga erinev kirjastiil esitleb suurel hulgal erineva käekirjaga meistreid.

Spontaansus:

Üks olulisemaid aspekte Jaapani kalligraafias on spontaansus – kiri sünnib hetkes. Seal ei ole mingit ettevalmistust abijoonte kujul ega mingit kustutamist ega parandamist töö käigus. Oluline on tabada antud hetke vaimu ja hinge kirjutamisehetkel, selle jäädvustamine. Selle lihtsa kaskendumisega hetkele on mõistetav, miks haiku kalligraafia on nii täiuslik.

Töövahendid:

Traditsiooniline Jaapani kalligraafia tehakse käsitsi valmistatud riisipaberile harjastest valmistatud pintsli ja musta tindiga/tušiga. Rohkem vahendeid polegi vaja ning see teebki kalligraafiaharrastuse nii võluvaks. See on nii sügav ja kompleksne kunst , mida luuakse nii minimaalsete vahendite abil. Selles peitubki väljakutse, kuidas võtta ainsasse pintslisse õigel hulgal tinti. Kui võtad liiga palju, on töö üleujutatud, kui liiga vähe, on töö kesine ja kahvatu.