Suibokuga

Suibokuga ehk klassikaline aasia tindi-tušimaal, Hiina keeles Hanyu Pinyin ja Shu´i Mó Hua ning Jaapani keeles Suibokuga ja Sumie, on Ida-Aasia tindimaal ja kalligraafia, kus algselt kasutati ainult musta tušši ja selle heledamaid varjundeid. Tušš pärineb Hiinast ning on palju varasem leiutis kui seda on samuti Hiinas leiutatud paber. Paber leiutati Hiinas Hani dünastia valitsemisajal (206 eKr – 220 pKr). Mõne järgneva sajandi jooksul arenes välja kalligraafia, poeesia ja maalikunst ning olulisel kohal oli ka nn pitsatite graveerimine. Algul, Tangi dünastia ajal (618 – 907), kasutati maalimiseks ainult musta tušši ning selle erinevaid varjundeid. Kunstnikku nimega Wang Wei peetakse värvide lisajaks klassikalisele tindi-tušimaalile. Tušimaal saavutab oma täiuse Songi dünastia ajal (960-1279) ning levib Hiinast edasi Koreasse.

Tindi-tušimaali eesmärgiks ei ole ainult millegi kujutamine ning kujutatavale vormi andmine. Oluline on tabada kujutatava hinge. Et maalida hobust, peab kunstnik hästi tundma hobuse temperamenti mitte niivõrd hobuse muskleid ja luustikku. Et maalida lilleõit, ei ole vaja täpselt tabada õielehtede tooni, vaid pigem õie elavust ja haprust. Oluline oli tabada nähtamatut, tabada tajutavat.

Kunstnikke läänes on idamaine tušimaal samuti ammu inspireerinud. Ameerika kunstnik ning õpetaja Arthur Wesely Dow (1857-1922) kirjeldas oma klassikalise kompositsiooni raamatus tušimaali järgmiste sõnadega: “kunstnik… paneb paberile vähima võimalikest toonidest ning joontest, ainult nii palju, et tabada vormi, tekstuuri ja tunnet. Igal pintslitõmbel peab olema tähendus, kõik üleliigne jäetakse tööst välja. Selles meetodis on vaid kõige olulisem, see kõik ongi kõrgeim kunst…”  Dow püüdles ka ise harmoonilise kompositsiooni poole läbi kolme elemendi: joone-, varju- ja värviesteetika. Tušimaali varjundid ja nüansirikkus, mis tekkis veega kokkupuutel hämmastas teda ja ka paljusid teisi läänemaailma kunstnikke.

Tušimaali pintslitõmbeid harjutati aastaid, vaid meistri käes kuulas pintsel piisavalt sõna, vaid meister suutis panna ühte pintslitõmbesse tonaalsuse, hingestatuse, liikumise ja ilu tumemustast kuni hõbehallini. Lihtne olevat tušist saada viit värvivarjundit, aga seitsme värvivarjundi jaoks peab aastatid harjutama. Vari tähendab ida maalikunstis tunduvalt rohkem kui hele-tumeduse suhe.

Kuulsaid Hiina kunstnikke, kelle töid uurida: Bada Shanren, Mi Youren, Ong Schan Tchow, Su Shi, Qi Baisi, Wu Zuoren, Xu Beihong ja Zang Daqian.

Kuulsaid Korea meistreid: Ahn Gyeon, Byeon Sang-byeok, Gang Hui-an, Nam Gye-u, Kim hong-do, Shin Yun-bok, Owon ja Jeong Seon.

Jaapani kunstnikud: Josetsu, Sesshu Tóyó, Tenshó Sh´ubun ja Ike no Taiga.