Kunstnikud ja matemaatika

Tänapäevases divergentses maailmas on tihti raske määratleda, kui palju on matemaatik kunstnik või kunstnik matemaatik. Matemaatikas valitsenud perspektiiviõpetuse müüt, mis sai alguse renessansiajal kunstnik matemaatiku Leonardo da Vinci püüdega muuta empiiriline juhuslikkus korrastatud paratamatuseks, on ammu murtud. Selle teooria kohaselt korrastab visuaalset ruumi abstraktne lineaarkoordinaatide süsteem. See süsteem asetas vaataja konkreetsesse punkti ning vaataja kujutas, mida ta seal punktis vahetult koges ja nägi. Arvati, kui maailm on korrastatum ning allub matemaatikaseadustele, on maailm ka tõesem. Tollane lääne kultuur siirdus looduse vaimsest sügavusest selle kahemõõtmelisele väliskihile.

Tänapäeval vaataja ei istu – ta lendab, sõidab auto, eskalaatori ja liftiga. Midagi ei ole jäädavalt paigal – televiisoris ja arvutiekraanil vilgub liikuv pilt. Kujundeid paljundavad masinad, eraldiseisev virtuaalne maailm loob seninägematuid uusi kujundeid. See uus kujundlikkus on muutunud massikultuuri lahutamatuks osaks. Loomeprotsess on moondumas tehnoloogiaks, teosed omakorda tööstustoodeteks. Et seda veidigi muuta või pidurdada, peaks põhikooli kunstiõpetuses maksimaalselt rakendama inimesele igiomast käega mõtlemist, et inimlikkuse dimensioon jääks loovtöödesse alles. Koopiamasinad on eelkõige abivahendid, mitte loojad. Iga kujundi algallikas on looduses endas või inimeste loodud kunstikultuuris. Kaunite kunstide kaudu on võimalik avada inimese meeltereaalsuse vahetut kogemust. Mõttelise meele kaks poolt, abstraheerimine ja üldistusvõime, tõstavad inimmeele kõrgemale meeltereaalsusest. Just siin saab appi tulla kunstiõpetuse ja matemaatika ainetevaheline koostöö ning loovus.