Juhuslikkus või kord – Pollock või Vasarely

Vaatame lähemalt kahte kunstnikku-matemaatikut. Esimene neist, Jackon Pollock oli vaevalt teadlikult matemaatik, tema töödes esinev juhuslikkus ja juhuslikkuse läbi kaosesse tekkinud kord oli pigem tema alateadliku loomeprotsessidest haaratud kire tulemus. Teine kunstnik, ungarlane Victor Vasarely aga vastandus tollasele maailmapildile ja liikus samm-sammult ja uurimuslikult oma loomeprotsessis edasi. Mõlemad tinglikult kunstnikeks-matemaatikuteks nimetatud mehed otsisid tegelikult vaid oma ruumi – harmooniat vaba kujundi ja geomeetria vahel ning täiuslikku kompositsiooni. Jackson Pollockil oli geomeetriline kujund tema lõuendi pind, millel ta töötas vaba spontaanse kujundi ürgsuses, Vasarelyl olid aga geomeetrilised kujundid, millele ta otsis sobivat vaba vormi ja liikumist.

Jackson Pollock (1912–1956)

Ajal, mil Jackson Pollock oma teosed lõi, oli kunstis kolm olulist aspekti – ekspressionism, milles oli olulisel kohal kunstniku emotsionaalne seisukoht iseenda ja maailma suhtes, abstraktsionism, mis püüdis üldistada reaalsuse erinevaid struktuure, ning fantaasiakunst, mis nagu inimmeele individuaalne labürint balansseeris kujutlusvõime piiridel, olles spontaanne ja irratsionaalne. Heas kunstiteoses pidi olema korra ja kujutlusvõime kohalolu ning tasakaal – ilma kujutlusvõimeta oleks teos surmavalt igav, ilma vähima korrata liiga kaootiline, ilma tundevarjundita ei tekitaks ta meis vähimatki vastukaja. Pollockis oli see kõik olemas. Miks siis ikkagi „heitis Pollock purgi värvi publikule näkku“? Loomulikult mitte sellepärast, et olla oma eelkäijatest veelgi abstraktsem. Pollock pigem nautis värvi ennast. Värv polnud tema jaoks passiivne substants, millega teadlikult manipuleerida, vaid värv oli energeetiline kogum, mille ta sai lõuendile valla päästa. Ta lasi end värvi liikuvusest täielikult kaasa haarata. Värvi viskoossus, liikuvus ja suund lõuendil köitis teda. Ta nautis üha uute värvide kokkupuudet lõuendil juba olevate värvidega. Värvide liikuvuse tulemusel sündis täiesti uus pind, mis asus elama omaenda uut elu. Pollock ei lasknud lihtsalt minna ega andnud end kaose meelevalda, ta suunas värvi liikumist, andes käega pintslile õige rütmi ja suuna. Ta vallutas lõuendi, valitsedes täielikult värvide liikumisi, ta oli sellele kogu hingest pühendunud ning ta katsetas. Vaatles ja katsetas uuesti. Lõuendid olid nii suured, et kogu tema keha oli haaratud sellesse protsessi. Tegevuskunst oligi sündinud. Pollocki teostes väljendus juhuslikkuse täius ning kaoses peituv harmoonia.

See kõik oli omamoodi kosmiliselt matemaatiline, kuigi mitte keegi peale mõne matemaatikaprofessori ei ole pikemalt selle üle juurelnud. Minule oli üllatus näha seda matemaatilise kunsti esitlusel, kus Oregoni Ülikooli füüsik Richard Taylor analüüsis Pollocki maalide fraktaalsust, leides, et Pollocki maalidel esineb kahte sorti fraktaalset liikumist ning kummalgi fraktaalsel liikumisel on omaette dimesioon ning n-ö erinevad kihid. st erinevate värvitoonidega tehtud tasapinnad. Esimene fraktaalne liikumine on tekkinud värvide kallamise protsessis, teine Pollocki enda keha ja jäsemete liikumisel. Pollocki maalidele on võimalik teha fraktaalset matemaatilist analüüsi ning tulevikus eraldada originaalid võltsingutest, sest Pollocki liikumissagedused on väga spetsiifilised – ainult kunstnikule endale omased. Kunstnik ei peagi ise olema matemaatik, kuigi tema teostes kumab vastu matemaatika ilu. Matemaatika on keel või kood, mis võimaldab antud protsessi või nähtust kirjeldada. Ka tigu ei ole matemaatik, kuigi suudab luua täiusliku kuldlõikelise spiraaliga koja. Kummalised seosed vaba maalikunsti ja matemaatika vahel ning debatid selle ümber ei ole kaugeltki veel vaibunud, vaid pigem tõusuteel, käesolev aasta on Ameerika ülikoolides kuulutatud matemaatika ja kunsti aastaks. Jackson Pollocki looming on seetõttu saanud taas tähelepanu osaliseks ja selle vastu tunnevad suurt huvi ning seda analüüsivad lisaks kunstiteadlastele ka matemaatikud.

Victor Vasarely (1906–1997)

1950. aastate keskel arenes ka optiline kunst, mille seotus matemaatika ja teadustega on märksa ilmsem kui Jackson Pollocki puhul. Optiline kunst ei levi sugugi nii kiiresti ega laialdaselt, kuna ta on rohkem teaduslik-süsteemne. Optiline kunst ei ole inimlik-emotsionaalne, nagu seda on eelnevalt käsitlenud abstraktne ekspressionism. Samas on mõlema kunstistiili võimalused matemaatiliselt täiesti piiramatud, nagu seda on teadus ja matemaatika, millega mõlemal kunstistiilil on omad seosed.

Optiline kunst saab inspiratsiooni uutest materjalidest ning abivahenditest, mida teadusmaailm üha uusi ja uusi esile toob. Ta on teadustega tihedalt seotud ning tal ei ole omaenda kindlaid eesmärke. Võib-olla selle kõige tõttu jääbki opkunst sellel ajal veidi tagaplaanile. Kui me kasutame oma silmi iga päev, siis võtame end ümbritseva tingimusteta vastu, nagu me teda kogeme. Kui silmad meid aga petavad, saame teadlikuks uutest protsessidest ning analüüsime olukorda. Kui silmad on meid alt vedanud, mõtleme neist nagu instrumentidest, millestki kaamerataolisest, mis edastab meile teistmoodi pildi. Silmad on vaid tööriistad, mille kaudu nagu arvutiprogrammidega suunatakse meie meeltesse tohutul hulgal kujutluspilte ja uut informatsiooni. Optilised illusioonid toovad meid ärkvele ning mõnes mõttes lausa ärritavad meie silmi-kaameraid.

Victor Vasarely kunsti põhjenduseks võib öelda, et üldine tehnika ja teaduse võidukäik ning linnakeskkonna ja uute sotsiaalsete struktuuride teke võimaldas luua uue ratsionaalse ja mõistusliku kunsti. Kunstnik istus laua taha ja joonestas, ta unustas molberti taga seismise ja nähtavad pintslitõmbed. Selle kõige asemel valis ta harmoonilised kompositsioonid, unikaalsed konstruktiivsed lahendused, puhtuse nii värvis kui ka vormis, kujundite orgaanilised rütmid, nende kooskõlad ja liikumised ruumis-paberipinnal.

Kasutades lihtsaid geomeetrilisi algvorme loob Vasarely tohutuid pindu, kasutades värvikontraste, vastandeid ja kujundite peegeldusi. Kõik see püüab optiliste efektide kaudu lõpuks ka vaataja tähelepanu. Vasarely teeb seda kõike kohati päris agressiivsena tunduva visuaalsuse kaudu, seda endale algul isegi teadvustamata. Mida aeg edasi, seda täpsemini hakkab ta nägema, mida otsib. Ta teeb parandusi ja muutusi, loob asju üha uuesti ja uuesti, sahtlid on täis mitmeid väikeseformaadilisi visandeid kujunditest, mustritest ja värvilahendustest. Ta on saavutanud tasapinnalise virtuaalse liikumise efekti ning avanud uued horisondid kujutamises. Ta muudab ja paljundab kujundeid, on nõudlik kontuuride täpsuses – kujundite servad peavad olema sirged ja puhtad.

Oma must-valge perioodi ajal loob Vasarely ka suure värvilise keraamilise seinapinna (100 m²) Caracase Ülikooli sisekujunduses, tehes koostööd sealse arhitekti Carlos Raul Villaneuvaga ning leiab endale ka uue mõttekaaslase, Venezuela kunstniku Carlos Crus-Diezi.

1954. aastal kirjutab Vasarely: “Kineetilised teosed tekitavad plastiliste kunstiliikide humanistliku ja filosoofilise kontseptsiooni, mis samaaegselt hõlmab nende esteetilisi, rahvuslikke, sotsioloogilisi ja majanduslikke tahke. See kontseptsioon, mis aina teisenevas maailmas lakkamatut eneseületamist soovitab ning tehnikate, toimingute ja kunstiideede mutatsioone kannustab, kujutab endast füüsilise kineetika ja mõistuse kulgemise sünteesi“ (Gaston Diehl Vasarely, New York 1972, lk. 44).

Ametlikult saab optiline kunst oma nimega fikseeritud 1965. aastal. Vasarely avastused jätkuvad, ta katsetab, asetades läbipaistvale pleksiklaasile üksteise peale üha uusi geomeetrilisi mosaiikseid võrgustikke – tesselatsioone. Ta mõistab üpris kiiresti, et on loonud midagi täiesti uut – et on loonud uue ruumistruktuuri kahemõõtmelisel paberilehel-lõuendil. Sellel uuel ruumimudelil ei ole midagi ühist eukleidilise perspektiiviga ega aksioom-olesionomeetrilise perspektiiviga või mis tahes siiani tuntud perspektiiviga. Ta kombineerib omavahel kahte erinevat struktuuri ja ruumimudelit, asetades nad tasapinnal üksteise peale. See võimaldas Vasarelyl muuta tasapinna ruumiliseks ja ruumi tasapinnaliseks: illusioonide tingimused olid radikaalselt muutunud.

Oli loodud ruumiillusioon – ruumiline dünaamika tasapinnal. Miks Vasarely seda kõike katsetas? Ehk otsis ka tema puhast täiuslikku kompositsiooni, mis koosneks kõige lihtsamatest elementidest. Oleks samas ühtne – üks kahes ja kaks ühes, nagu seda on Yin ja Yang taoistlikus sümboolikas. Vasarely katsetas aga geomeetriliste algkujunditega – ring ruudul ja ruut ringil, võttis appi ringi muutumised elliptilisteks kujunditeks. Ta lisas sellele kõigele ka värvid – valis kuus värvitooni, millega tegutseda: kroomkollase, emeraldrohelise, ultramariinsinise, koobaltvioletse, punase ning halli. Ka musta lisas ta toonide muutmiseks ja kontrastiks. Värvid andsid kujundite rangele korrale ja loogikale juurde emotsionaalsust, energiat ja liikuvuse. Sellisel viisil tegutsedes koostas Vasarely samm-sammult oma täiusliku metoodilise kogumiku. Kogumik ei sündinud ajendatuna hetkeimpulsist või mingit sorti teooriast, vaid sündis terve mõistuse ning visa tahte ja praktilise tööga. Vasarely kunst oli selge ja stabiilne ning struktuurilt täpne ja matemaatiline.