Sakraalne geomeetria – Charles Gilchrist

Geomeetria põhimõtted on sügavalt seotud universumi olemusega. Geomeetriat seostatakse enamasti matemaatikaga, kuid tegelikult on matemaatika geomeetriast tuletatud. Numbrid on inimese looming, ent geomeetrilised kujundid olid universumis juba enne seda olemas praktiliselt kõikjal. Vanadel aegadel oli geomeetria peegelduseks maailma olemuse sisemistest tõdedest. Sellega tegelesid preestrid, kes sõnastasid keerulisi kontseptsioone geomeetriliste sümbolite abil nii, et asjasse pühendamatu ei taibanud selle tagamaid. Komplekssed geomeetrilised süsteemid on aluseks nii arhitektuurile kui ka elektroonikale, rääkimata muust.

Geomeetria algkujundite hulka kuuluvad ring, ruut, kuusnurk ja vesica piscis. Ring esindab tervikut ja täiuslikkust, olles algkujundiks, mille abil saab konstrueerida kõik põhikujundid – võrdkülgse kolmnurga, ruudu, kuusnurga ning vesica piscise. Ring on kõige täiuslikuma geomeetrilise keha ehk sfääri kahemõõtmeline vari ning universumi ühtsuse mudel. Ringjoone pikkuse ja läbimõõdu suhe on originaalne irratsionaalarv pii, mille ligikaudne väärtus on 3,14. Ringi ei saa kirjeldada kahe täisarvu suhtena. Ringi olemus sisaldub ringi mõõtmes, mis ületab lineaarsuse seda ise sisaldades. Ruut esindab mikrokosmost ning kannab endas üleminekut maa ja taeva vahel, määrates nelja põhisuunda ning kaheksat ilmakaart. Enamik vanimatest templitest on ruudukujulise põhiplaaniga – tsirkuraat, stuupa, püramiid.

Kuusnurk on tuletatud ringi lõikamisel kuue raadiusega. Looduses on kuusnurksed nii mesilaskärg kui ka lumehelves. Vesica piscis (kala põis) moodustub kahe võrdse ringi joonestamisel läbi teineteise keskpunktide ning sümboliseerib ühist välja, vastastikust arusaamist võrdsete vahel. Kuna ta meenutab kujult ka inimsilma, siis on tal ka silmast silma vaatamise ja hingepeegli tähendus. Vesica piscise ühes pooles peitub võrdkülgne kolmnurk. Ent kõigi nende kujundite loomine algab ühest ainsast punktist. Looduses leidub väga palju erinevaid mustreid, kujundeid ning struktuure, mis oma korrapära ja süsteemsusega on inimsilmale tajutavad, ent samas mõistetamatud.

Kõik see mõistatamatu on püütud selgeks mõelda sakraalgeomeetrias ning sellele korrapärale ja ilule on antud sakraalne sisu. Geomeetria kaudu on see leidnud tee kunsti, arhitektuuri ja paljudesse teistesse valdkondadesse. Mis teeb sakraalgeomeetriast nn sakraalse geomeetria? Põhjuseid võib olla mitmeid, kuid kaks tähtsamat neist on seos pühamute, templite ning püramiidide ehitusega ja antiikaja inimeste arvamus, et geomeetrilised vormid on pühad oma täpsuses ja ilus. Tänapäeval seostame seda kõike matemaatika täpsuse ja arvutustega.

Sama raadiusega ringe ringide keskpunktide abil üha juurde joonistades saab erinevaid sümboleid ja geomeetrilisi kujundeid, nii korrapäraseid hulknurki kui ka sakraalseid sümboleid: Eluseemne, Elupuu, Elulille jt sümboleid. 61 ringjoonest koosnevasse kujundisse saab joonestada nii Eluvilja kui ka matemaatilise Metatroni kuubi. Metatroni kuup sisaldab endas kõigi korrapäraste hulktahukate ehk platooniliste kehade tasapinnalisi kujutisi, ta sisaldab suuremat ja väiksemat tetraeedrit, suuremat ja väiksemat kuupi, suuremat ja väiksemat oktaeedrit, suuremat ja väiksemat ikosaeedrit, dodekaeedrit ja ka kõiki teisi kujundeid. Neid kõiki kujundeid kasutab oma töödes ka geomeeter ning kunstnik Charles Gilchrist.

Charles Leslie Gilchrist on sündinud 1940. aastal Kansases, USA-s. Ta on tegutsev kunstnik, filosoof, kirjanik ja õpetaja, kes on õppinud fotograafiat ja maalikunsti. 2007. aastal avaldas ta oma esimese õppevideo sakraalsest geomeetriast, mis tugines kogu tema pikale loomingulisele kogemusele ja uurimistööle mandala geomeetrias. Mandalate maalimist alustas ta 1980-ndatel aastatel. Ta on avaldanud mitmeid õpperaamatuid samal teemal. Kogu sakraalse geomeetria aluseks on kuldlõikelised kujundid ja proportsioonid. Sissejuhatuses pühasse geomeetriasse kirjutab kunstnik, et geomeetria on igavikulise universumi visuaalne keel, milles väljendub kogu universumi terviklikkus. See on täiuslik, muutumatu ja ajatu. Universumi südamest tulev geomeetria on igaviku, ruumi ja aja manifest.

Kõik algab punktist, mis on sakraalse geomeetria ja kõige algus universumis. Mõiste „mandala“ tuleb sanskriti keelest ning tähendab ringi, mis on püha geomeetria üks algkujunditest, ainsat punkti ringi keskel nimetatakse „bindu“. Kuigi mandalaid seostatakse enam Ida kultuuriruumiga, on raske leida kultuuri – muistset või tänapäevast, kus ei leiduks mingeidki geomeetrilisi kujundeid või sümboleid. Ring on samuti igas kultuuriruumis kujundina olemas. Ring on esimene kahedimensiooniline algkujund, sisaldades nii keskpunkti kui ka seda ümbritsevat tervikut – suletud ringi. Gilchrist kirjutab, et mandalad hakkasid teda huvitama 1980-ndate alguses ja nüüd, „sadu ja sadu mandalaid“ hiljem on ta endiselt väga huvitatud nii geomeetriast kui ka mandalate joonestamisest-konstrueerimisest-maalimisest. Tänapäevases Lääne kultuuriruumis on arenemas uued mandalad, milles on avarust ja võimalusi, nagu seda on džässmuusikas. Muusika ülesehitus, st noodid on kõigi jaoks samad, aga improvisatsiooniruum on tohutu. Sama on ka geomeetriliste algkujunditega – need on samad aegade algusest, kuid võimaldavad meil luua üha uusi ja uusi lahendusi.

Matemaatiliste mandalate maalija Charles Gilchristi jaoks on kogu tegevus ning pikk loomeprotsess meditatiivne seisund – teda ei huvita, kui kaua tal mingi idee teostamiseks aega kulub. Ta teeb kõik ise, kasutades sirklit ja joonlauda. Teda huvitab teekond ise, protsess ja kujundid. Nagu ta ise ütleb, on ta kulutanud tuhandeid tunde nii Ida kui ka Lääne mandalate uurimiseks ja kogemiseks ning on nüüd veendunud, et Lääne vabam ja iseseisvam lähenemisviis sobib talle rohkem. Tema mõtteviisis leidub paralleele Piet Mondrianiga, keda samuti inspireeris džässmuusika improvisatsioonilisus ja võimalus kujundeid omas rütmis ja täiuses kombineerida. Mida aeg edasi, seda enam Gilchrist enda jaoks avastab ning nagu ta oma videotes korduvalt ütleb, tal on endiselt väga põnev. Ta on emotsionaalne, teda köidab tema töös kõik. Ta võtab aluseks kuldlõikelise geomeetria ning joonestab ja joonestab, maalimise protsess ja värvimine on samamoodi pingestatud, iga pintslitõmme on tähenduslik ja kogemuslik. Tänapäeva maailmast, milles me kõik elame, pole algkujundite maagia ja müstika Gilchristi sõnul kuhugi kadunud. Ühest küljest on paljud asjad visuaalselt uut moodi nähtavad, samas palju sünnib ka energeetiliselt sisemiste protsesside endi kaudu.

Geomeetrilised kujundid sisaldavad endas tohutult dimensioone ning seda kõike piirab vaid meie enda kujutlusvõime. Kõik kehtib universumi täiuses ja loob end üha uuesti ja uuesti. Kui õppida selle täiusega koostööd tegema, on see lõputu teekond ja piiramatu loovuse allikaks. Selles kõiges peitubki võti, mida me matemaatika ja kunsti ühisosa leidmiseks vajame. Ma arvan, et me kõik tahame teada, kus asub kunsti ja matemaatika vesica piscis, kahe ringi vaheline ühisosa. Samuti olen veendunud nagu ka Charles Gilchrist, et see kõik on taasavastamist väärt.

Kunst toob matemaatika ilu nähtavale ja ka vastupidi – matemaatika aitab avardada kunsti mõõtmeid.