19 aug.

Lihtsalt ja selgelt…

Pliiatsid ja värvid minu elus on olnud alati kummalisel moel kohal ja seda mitmel erineval erineval kujul ja vormis.

Iga asi meie elus algab lapsepõlvest ning nii kaua, kui ma end mäletan – olen alati joonistada armastanud ja kõrvalt vaadanud, kuidas mu isa köögilaua taga joonistab. Esimeses klassis, esimesel koolipäeval ei pannud ma klassijuhataja sõnul mitte midagi tähele ja ainult joonistasin kõikides tundides. Ise ma seda ei mäleta, aga meie klassijuhataja tegi kõigi õpilaste kohta märkmeid. Õpetaja oli päeva lõpus küsinud, miks ma ainult joonistasin terve päeva. Mida ma talle selle peale siis vastasin – vastasin: “Igav oli”. Kui me kooli lõpetasime, rääkis ta  meile sellest kõigest, mida me esimesel koolipäeval teinud või öelnud olime. Saime nende meenutuste üle kooli lõpupeol koos rõõmsalt naerda.

Kooliajal käisin mõned aastad kunstiringis – tollases Nõmme Pioneeride majas. Kummalisel kombel on see periood üpriski hägune, mäletan vaid ühte pilti jänesest ja linoollõigete tegemist. Sellest palju enam mäletan ma pühapäevahommikuid isaga köögilaua taga, kus isa alati midagi luges või joonistas. Loomulikult näitas ta ka mulle huvitavaid pilte ning joonistas mullegi mõne naljaka või põneva tegelase suure lunimise peale. Isa joonistas mulle musketäre ja indiaanlasi, mereröövleid ja maadeavastajaid. Mul oli terve paberist õukond, kellega sai suvel kiviktaimlapeenras mängida ja hobustel Pariisi poole kihutada: „Üks kõigi ja kõik ühe eest!“ Hobused olid loomulikult ka joonistatud ja paberist välja lõigatud., algul isa joonistatud, hiljem minu enda sirgeldatud ja värvipliiatsitega hoolega kahelt poolt värvitud.   Kui musketärid ära tüütasid, siis laius peenras preeria ja mängisime peata ratsanikku. Sinna mängu oli ka vaja suurel hulgal metsikuid hobuseid joonistada. Isa joonistas mulle ka lumivalgekese ja seitse pöialpoissi, aga sellest mängust on ainsana alles kuri võõrasema, sest kui ma murdeeas oma pabernukud ja hobused ümbruskonna lastele pärandasin, siis kurja võõrasema ei tahtnud omale mitte ükski laps.  Võõrasema on mul siiani alles.

Kuuendas või seitsmendas klassis läksin Kevade tänava kunstikooli, mida sõprade hulgas kutsuti Guli Gümnaasiumiks – direktor Nikolai Guli järgi, kes oli ka meie rühma juhataja ja minu esimene tõsine kunstiõpetaja. Kunstikoolis oli elu tunduvalt huvitavam kui tavakoolis – lugesime palju, käisime näitustel ja õpetajate ateljeedes, vaatasime suurel  hulgal raamatuid ja kunstiajakirju. Sellest majast Kevade tänaval ei saanud lihtsalt välja, me peaaegu elasime seal, maalisime, joonistasime ja vaidlesime elu üle.

Samas on kunst ilmselt ka minu hinges omamoodi valguse ja värvilaikudena. Valgus ja värvid minu koduaias, kui kükitasin varasel suvehommikul trepil mängukaaslasi oodates. Kuskil näitusel mõne pildi ees seistes tunnen sama soojust ja näen neid värve. Selline äratundmisrõõm paljudest ümbritsevatest asjadest, kujunditest ja piltidest, mis on mingil kummalisel moel omad. Ning on veel need pildid ja kujundid, mis mu peas tiirlevad ja sunnivad vahel pliiatsit või pintslit haarama. See kõik on omavahel seotud.

Nüüd joonistan ja maalin oma tööga seoses iga päev koos lastega, kes samal moel ümber minu töölaua seisavad nagu seisin kunagi ise isa joonistamist vaadates. Panen neile pabereid, pintsleid ning värve valmis, aitan õiget tooni pliiatseid leida. Päevad on tihedalt sehkendamist täis. Paberid teibiga laua külge, pintslid pessu, tööd kuivama. Üks pidev sättimine, tööde kokkukorjamine, uute paberite otsimine, pliiatsite teritamine jne jne jne. Õhtuvalguses, kui kunstiklassi ust sulgema hakkan,  lasen silmadel üle ruumi käia, kas kõik on ikka järgmiseks päikeseliseks värviliseks hommikuks valmis? Kui jääb jaksu päevatööst, siis joonistan- maalin õhtuti kodus midagi, aga enamasti seda jaksu ei jää ning ma loen lihtsalt midagi või vaatan pilte. Ent kui olen selle aja ja jõu siiski leidnud, siis ununeb aeg, värvid ja valgus ja kujundid tiirlevad peas ning silme ees jääb aeg justkui seisma. Tihti märkan aega alles siis, kui silmad väsivad või valgus muutub. Ma armastan päevavalgust, siis näeb ja tajub värve paremini. Lambivalgel saab teha mingit peenemat joonetööd.

Tundub, ring on omamoodi täis saanud, kunst minu elus on sama moodi kohal nagu  oli see kohal minu isa elus ja tegemistes, oma vaiksel tagasihoidlikul moel igapäevases  töös.  Saab seda tavamõistes kunstiks pidada?  Aga eks kunst olegi iga inimese jaoks erinev kogemus silmade, käe ja hinge kaudu. Ma mõtlen siiani kujundites, sest joonistamine ja maalimine on osa minu igapäeva elust, lapsepõlves tärganud huvi valguse, varju ja värvimängude vastu tõmbab siiani minu tähelepanu. Ma lihtsalt armastan värve oma elus ja enda ümber. Ma armastan värve, mida valgus ja vari mu ümber loovad.  Maalimine ja joonistamine on minu viis õppida, talletada ja mäletada. See on minu viis tänada. Viis otsida tasakaalu tuttavate ning tundmatute märkide vahel, see on minu hinge keel, minu viis elada ja olla. Mulle meeldivad kunstiteosed, kus on saavutatud see kummaline tasakaal värvide ja vormi vahel. Kunstiteosed, milles on midagi tuttavat. Midagi, mis vastab seni kogetule ning annab samas  sellele kõigele uue kõla ning värvi.

Toredat loomingulist augustikuu lõppu:)

õpingute ajast

 Tagasi üles

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga