Joonistamisest

Joonistamine on meedium, mida kasutatakse nii ettevalmistava (sketšid, visandid) kui ka iseseisva tegevusena. Visandid elust olid materjal, mida maalijad kasutasid oma pildi komponeerimiseks. Modernismi sünniga joonistamise ettevalmistav osa ei läinud sugugi kaduma, vaid kunstnikud jätkasid joonistamist, et oma ideid enne töö teostamist paremini defineerida. Samal ajal saavutas joonistamine täiesti uue iseseisva meediumi rolli. Joonistuse tunnustamine sisesisva kunstivormina viis erinevate joonistamisstiilide ja -tehnikate arengule.

Esimesed juhendid joonistamise kasutamisest pärinevad aastast 1400, itaallase Cennino Cennini raamatust  ’Libro Dell’ Arte‘, kes soovitab joonistamiseks kasutada põletatud lamba reie-või õlaluud ning joonistada  sellega puitplaadile. Villast valmistatud paberile võis tema juhatust mööda joonistamiseks kasutada söest ja tinast valmistatud joonistuspulki ning kui joonistusse viga sisse lipsas, sai seda parandada hõõrudes pehme leivatükiga (algne kustukumm). (Cennino Cennini, Il libro dell’arte (The Craftsman’s Handbook), u.1390)

Cennini (1370-1440) kirjutas: “Käe harjutamiseks alusta modelli kujutamist kergete, vaevalt nähtavate puudutustega. Varjutamiseks tee kontuuri kõrvale korduvaid edasi-tagasi liigutusi, seda tihedamalt, mida tumedamat varju soovid. Õnnestumiseks pead jälgima kolme tähtsat tegurit: päikesevalgust, silma valgust ja kätt.”

Inglise keeles saab lugeda siin

Cennini teadis, mis ta kirjutas, selles seisnebki joonistamise üks olulisi põhiprintsiipe – silma ja käe koostöö. Silma ja käe koostööd saab treenida, see on joonistamise alus