Joonistamisvahendid II – sangviin, tušš

SANGVIIN

Sangviin on kriidiga sarnane looduslik meedium. Sangviinile annab tema koloriidi raudoksiidi sisaldus. Rauda sisaldub palju ka inimese veres ning oma põhitoonilt meenutab heledalt joonistatud sangviinipind inimese nahatooni. Verd tähendab ka sangviini algupärane nimetus, mis tuleneb ladina keelest ‘sanguis‘. Inglise keeles ‘sanguine‘.

Sangviini tunti ning kasutati kõikidel aegadel. Sangviiniga tehti freskode alusjoonised. Renssansiaegsed kunstitraktaadid sisaldavad ülistuslaule sangviinile kui võrratule kunstivahendile. Sangviiniga joonistasid nii Rembrandt kui ka Leonardo Da Vinci.

Looduslik sangviin on vulkaaniline aine, mida leidub põletatud kujul. Tänapäeval toodetakse sünteetilist sangviini nii joonistuspulkadena kui ka puitümbrises sangviinipliiatsitena. Hea sangviin on pehme, sangviinipliiatsite tonaalsus on mitmekülgne.  Sangviiniga joonistamiseks sobivad kõvemad krobelise pinnaga paberisordid. Sangviiniga on hea joonistada toonitud paberile – vastandvärvidest lähtuvalt mõjub punakas sangviin hästi rohekatel ja sinistel paberitel, ka halli tooni paberid on sobivad.  Sangviinijoonistusi võib aga ei pea alati fiksatiiviga kinnitama. Kui söejoonistused muutis fiksatiiv tuhmimaks, siis sangviinijoonistused muudab fiksatiiv oluliselt tumedamaks, sellega peab kunstnik joonistades arvestama.

KLASSIKA – KOLM KRIITI ehk TROIS CRAYONS

Sangviini tõeline õitseaeg oli Prantsuse Revolutsiooni aegadel 18. sajandil, mil oli eriti populaarne kombinatsioon kolmest kriidist – trois crayons – valge kriit, sangviin, itaalia pliiats või süsi –  tonaalsuselt siis valge, punane ja must. Seda värvikombinatsiooni kasutati eriti inimese joonistamisel. Napoleoni õuekunstnikuks saanud  J. L. David tegi oma hiigelsuurte maalide kavandid hallikale paberile või lõuendile kasutades seda kombinatsiooni.

hq-wallpapers_ru_abstraction3d_12598_1680x1050

Valge kriit märkis kõige heledamini valgustatud kohti kuhu langes valgus, sangviin oli värv keha pinna jaoks ning itaalia pliiatsi ja söega kujutati varjude sügavusi – naturalistlik-realistlik joonistamisstiil.

TUŠŠ

Tušš on must või ka värviline vedelik, mida saadi seesami nõest ning liimainest. Tänapäeval tehakse tušši gaasitahmast, millele lisatakse šellakit jm. Tušš on müügil vastavates pudelikestes ning ka kuivatatud brikettkuubikutena, mis on enamasti Hiina päritolu originaal. Algselt kuuluski tušš Hiina kirjameeste ja kunstnike varustusse. Tušš on seal kasutusel olnud juba 4500 aastat tagasi ning sellega kirjutatakse ka Hiina ja Jaapani hieroglüüfkirja. Kirjutati spetsiaalselt seotud pintsliga, harjutati põhjalikult, et ühe kiire joonega tabada kas tähe või kujundi olemust. Hiina kõnekäänd ütleb, et maalida puud, peab puu all 30 aastat mõtisklema.

Eurooplased suhtuvad tušši kasutamisse kergemalt – tušš jõudis meile idamaadest ning seda kasutati kirjutamiseks ja visanditeks nn sulejoonistusteks. Kirjutati-joonistati kas teritatud linnusule või roopulgaga. Rembrandt oli silmapaistev roosule kasutaja. Kirjakunst muutus lausa kalligraafiliseks – vinjetid ja uhked initsiaalid kaunsitasid kirju.

Tänapäeval kasutatakse tušši pintsli- ja sulejoonistusteks. Sulejoonistusi kipuvad küll asendama kõikvõimalikud tintenpenid ja markerid. Aga pintslijoonistuste vabadus on endiselt köitev. Sulejoonistusteks sobib vatmanpaber ning tušijoonistusi saab teha nii vatmanile kui ka akvarellitehnikapõhiselt akvarellipaberile.

Tänapäevased viltpliiatsid ei sisalda tušši! Nad sisaldavad erilistes keemilistes ainetes lahustatud värvaineid.

Loe juurde Paide Gümnaasium kunstiajalugu tušš