Kaunis käekiri – kas kadunud kunst?

Kas kaunis käekiri on kadunud kunst?

TÄNAPÄEVAL EI OLE KAUNIS KÄEKIRI enam huviorbiidis. Nagu on kadunud kõnekeelest mõtteterad, viisakad kombed söögilauast ja palju muudki. Kaunis käekiri – kui sellele üldse mõeldakse – kuulub eelmisesse sajandisse. Aga kui inimestelt küsida: „Kas teist keegi sooviks oma käekirja parandada?“ vastab enamus jaatavalt. Kui neilt küsida:“Miks?“, selgitavad nad, et neile meeldiks, kui nende käekiri näeks parem välja ning oleks selge ja paremini loetav, nad tahaksid oma käekirja üle uhked olla.

See on üllatav, kas pole?

Samas on raske leida mõnda õpikut või raamatut, mis selle probleemiga huvitavalt ja loominguliselt tegeleks. Enamik neist meenutavad koolipõlve täheharjutusvihikuid, kus lehekülgede viisi tuli vorpida samu tähti.

Teisalt on käekiri väga oluline, ei ole midagi isiklikumat ega originaalsemat kui meie allkiri või meie kirjatähtede kuju. Allkiri on kaitstud võltsimise eest ning kuulub ainult meile endile. See on midagi nii isiklikku, mida mitte keegi maailmas ei tohi kopeerida ega kasutada.

Eelmistel sajanditel kuulus kirjutamine kunsti valdkonda, igal koolkonnal oli oma kirjameister ning 19.sajandil kulutati palju aega harjutamaks erilise vinjette, mis kirja kaunistasid.

Hiljem võeti kasutusele nn Palmer’i meetod, mis ei olnud midagi muud kui seotud kaldkiri. Seda meetodit kasutati hoogsalt 1930-ndate aastateni, mil Ameerikas tuli moodi nn „ball-and -stick“ kiri, kus tähti kirjutati eraldi ja otse ning ainult mõned neist ühendati joonekesega.

1950-ndatest rõhutati isikupärast käekirja, et kõik kirjutaksid nii nagu neile mugavam tundub. Ilu ei olnud enam oluline.

Ja seotud kaldkirja harjutamine jäi algklasside hooleks. Ilmselt polnud see piisav sel ajal ning ei ole ka piisav täna meie koolisüsteemis.

KIRJUTAMINE on kunstivorm. Joone kasutamine on üks algsemaid kunstielemente, käekirja ennast on võimalik kasutada kunstilise eneseväljenduse vormina. Nagu ka joonistamises, on kirjutamises teatud kindlad vormid, mille tähenduses on kokku lepitud. A on a ja b on b. Läbi sajandite on tähtede kuju muutunud vaid õige natuke, küll on neid disainitud kitsamaks ja laiemaks, paksemaks ja õhemaks, kaldu ja otse, lisatud neile konkse ja sõlmekesi. Samas väljendab iga üksikisiku kiri just teda ennast, tema individuaalsust ja teeb seda kunstilisel moel kaunite joonte ja kujundite ühtsuse kaudu.

SEOTUD KALDKIRJAL on oma koht kunstis ja elus ning see tuleks taas väärtustada ja au sisse tõsta. On vaid väga väike erinevus kas tõmmata kaunis joon joonistamiseks või allkirja, lause või koguni lõigu kirjutamiseks. See kujunduslik väljenduslaad on üheselt mõistetav nii kirjutajale kui ka vaatajale. Kiri – see on nähtavaks muutunud mõte.

JAAPANI KALLIGRAAFIA (kaldkirja) Shodo näited on nagu pildid meie alateadvusest. Nad ei ole lõplikud väljaütlemised, vaid pigem nagu hetked, milles väljendub meie isikupära kirjutamise momendil. See iskupära on arendatav ja tugevdatav vaid harjutamise kaudu. Ka hooletu kirjutamine on osa harjutamisest, ent selline harjutamine annab jõudu meie halbadele harjumustele. Me ei pruugi iialgi omaks võtta idamaist esteetilist mõtteviisi, kuid saame ikkagi minna tagasi kauni käekirja juurde.

Esimene samm oma käekirja edendamiseks on otsustada, et see on sinu jaoks oluline. Sinu kiri on sinu elav sõnum. Seejärel otsusta, milline on sinu kirja väljendusjõud – on see Usaldusväärne? Intelligentne? Maskuliinnne? Naiselik? Humoorikas? Selge? Kui oled stiili enda jaoks sõnastanud, siis pea seda kui eesmärki harjutades meeles. Ning mõned lihtsad harjutused ning piisavalt püsivust aitavad sind kindlasti muuta oma käekirja loetavamaks ning kaunimaks.

VORMIJOONISTUS – KUI KÄEKIRJA KUJUNDAMISE EELTÖÖ

Keha parem pool on seotud vasaku ajupoolkeraga – loogika ning analüüsivõime, keha vasak pool aga parema ajupoolkeraga – loomingulisus. Liikuvad jooned – vormijoonistus – joonte erinevas suunas tõmbamine loob tasakaalu erinevate poolte vahel. Vormijoonistus hoiab aju liikumises ning on loomingulisuse lähtepunktiks. Vormijoonistuseks tuleb aega võtta – mida kauem lapsed ühe kujundiga töötavad, seda parem. Nendes harjutustes ei ole ruumi kiirustamisele. Vormijoonistuse esmaseks ülesandeks on vormimeele ja kujundliku mõtlemise arendamine, mis hiljem võimaldab märgata vormilisi seoseid meid ümbritsevas looduses. Vormijoonistuse vormid on sirgjoone ja kaare koostöös valminud joontekombinatsioonid, mis põhinevad koordinatsioonil. Sirgjoone selge suund nõuab rohkem keskendumist ja tahtejõudu, joone suuna muutmisel tuleb joon õigel ajal peatada ning õiges suunas edasi liikuda, see kõik kujundab lapse tahtejõudu ja ümbritseva tajumist. Dünaamilisemad, ilma selge suunata kõverjooned võimaldavad rohkem individuaalset ruumi ning tundeelamust. Vormijoonistus tugevdab ruumi ja vormide taju käelise liikumise kaudu, kujundab geomeetriliste kujundite mõistmist ning aitab kaasa kirjutamiseks vajaliku käeosavuse saavutamisele. Õpetab orienteerumist nii tasandil kui ruumis, sirge ja kaare liikumine erinevas suunas teeb selgeks mõisted – horisontaalne, vertikaalne ja diagonaalne. Vormijoonistuse kaudu õpivad lapsed tundma geomeetrilisi kujundeid – ring, ruut, kolmnurk, nelinurk, viisnurk, kuusnurk jne. Poolring, ring, ellips, spiraal. Vormide omavaheline harmoonia ja tasakaal, peegeldused, seotud vormid katkematu reana – sümmeetria ja kirja eelharjutustena arendavad last igakülgselt.

Vormijoonistuse tegemisel jälgitakse, et lapsed joonistaksid suurte, jõuliste ja selgete liigutustega ja vabalt, jooned tõmmataks sujuvalt. Vormijoonistuseks kasutatakse eredavärvilisi paksemaid pliiatseid või pulga- ja vahakriite. Kujundi nõrkus viitab tihti lapse kujutamisraskustele ja joone nõrkus käe vilumatusele. Iga kujundi joonistamine annab lapsele sisemise kogemuse käelise väljenduse kaudu. Kujundite joonistamise kaudu areneb kujutamisvõime ning hakkab kaduma väikesele lapsele omane kaootilisus ning oskamatus oma jäsemeid valitseda, paraneb koordinatsioon ja areneb ka kujundimälu.

„Hea mälu on täpse vaatluse sünnitis.“ R. Steiner