Kuidas lapsed joonistavad?

2.-4. aastaste laste joonistuste märksõnaks on kritseldamine – sihitu- ja sihipärane kritseldamine, lapsed töötavad välja oma graafilise sõnavara ehk joonekeele – jooni ja joonekombinatsioone korrates teevad lapsed seeriate viisi töid, millel korduvad samad kujundid, tasapisi antakse kujutatud asjadele nimed. Jäljendav kritseldamine – jäljendatakse täiskasvanuid, vanemate kirjutamist, tähti kirjutatakse peegelpildis. Lokaliseeritud kritseldamine – kindlad valikud ja paigutus, pilti kirjeldatakse kõneliselt. 4. aastane laps ja sealt edasi kujutamine joontega täpsustub, esimene inimese kujutamine.

5.-6. aastased kirjeldav sümbolism – iga objekti joonistamiseks kujuneb välja skeem, iga laps on oma skeemis kinni ja kordab seda lõputult, kirjeldav realism – ilmneb loogika, joonistab mida teab ja mida tunneb, suhtleb oma joonistusega, jutustab sinna juurde, lisanduvad väikesed detailid, joonistusi täiendatakse, lapse mälu ja fantaasia arenevad.

Umbes 9.-10. aastased – visuaalne realism – natuuri osatähtsus suureneb, oluliseks saab kuidas maailm paistab, kontuurid ja värvimine, joonistused lähevad konkreetsemaks, vormiga nähakse vaeva, kasutusele tuleb kustukumm, mõnedel lastel lisandub töödesse ka teatav ruumilisus – kuidas asjad mulle vaadates  paistavad.

11.-14.aastased repressioon – kriitilisus, enam ei taha joonistada, kordavad seda, mida on varem teinud, joonistavad ainult mingit kindlat asja – nägu, autot, grafitilaadseid tähti – seda, mis enda meelest tuleb välja ja ei midagi muud, sisemine standard on tõusnud väga kõrgele ja oskused ei jõua järgi – see on kõige rohkem õpetust ja abi ja juhendamist vajav iga.

15.aastased ja edasi – kunstiline taasärkamine – jutustavad tööd, poistel ja tüdrukutel eraldi eelistused, hingestatus ja allegooria, sümbolid, maailmavalu – mina ise. Väikse lapse joonistuses on tulemuseks mingi kujund, selle variatsioonid ning seos kõnega. Oma graafilise keele otsinguil katsetab laps sarnaseid joone liikumisi, sarnaseid kompositsioone. Jutustab oma piltide juurde, et kompenseerida käe saamatust, mis ei ole tahtlik vaid tingitud motoorikast ja last ennast see ei häiri. Kujutatud asjad on sarnased, siil on siil ja päike on päike, jänes on jänes – kuigi kõik need võivad olla sarnaselt kujutatud – lihtsalt see kujund meeldib lapsele. Täiskasvanute puhul lähtub äratuntav ainult välisest vormist – laste puhul on see vastupidine – sisemine tunne ja arusaam loeb ning asjad ei pea olema sugugi realistlikult kujutatud.

Kujutava joonistamise eelduseks on kõne ning soov ümbritsevat mõista. Värvikasutuses pole värv varases lapseeas nii oluline kui täiskasvanud seda arvavad, värvitooni ignoreeritakse. Värvi kasutatakse meeleldi, kuid värvi ja vormi seosed puuduvad, joonistuses domineerib joon ja vorm ning värvikasutus on juhuslik. Laps võtab esimese lähedamal asuva pliiatsi või siis kõige kirkama pliiatsi.

Lasteaias algab maailmale värvi andmine – muru on roheline, päike on kollane, taevas on sinine – kitsad ahelad, kus liiga palju piiratakse lapsi reaalsuse pealesurumisega. Sest varases lapseeas enamus lapsi joonistab ka värvidega. Kujunevad välja kindlad moodused iga erineva objekti joonistamiseks. Iga elemendi jaoks leiab laps oma lihtsad võtted, mida ta varieerib. Laps joonistab sellise üldistuse tasemel nagu ta mõtleb.

Kuidas laps mõtleb näiteks loomadest? Mille poolest ta neid eristab? Laps kordab oma joonistusi pidevalt – on olemas prototüübid kindlate loomade joonistamiseks näiteks: kõige koeram koer ja kõige kassim kass jne. Laste joonistused on mingil määral nagu piltkiri, millega lapsed suhtlevad. Laps räägib oma joonistuste kaudu, see on tema graafiline kõne. Varem joonistasid lapsed ka nn röntgenpilte – kus asja sees olid kõik tema sees olevad vajalikud asjad. Selline joonistamine on tänapäeval tunduvalt vähenenud – on olemas liiga palju valmis asju ja lapsel puudub vajadus ise probleemi lahendada.

Joonistamine aga ongi mingil määral probleemi lahendamine – joonistamise eesmärk on suunata vaatlema, mõtlema, märkama värvi ja kuju, otsima uusi lahendusi. Lapsed peaksid ise lahendama probleemi.

Umbes kümne-üheteistaastaselt leiab laps, et tema joonistus on lapsik. Varem oli ta siiras nagu keskaegne kunstnik, nüüd vaatab ta oma pilte renessansiagse teadlase pilguga ja näeb, et ta ei suuda asju õigesti kujutada. Ta on muutunud enesekriitiliseks ning sümboolne kujutamine teda enam ei rahulda. Sisemine standard on äkitselt nii kõrge – ta ei ole endaga rahul, ta vajab õpetust ja on valmis seda ka vastu võtma – vajalikud mõtestatud ülesanded, mitte lihtsalt jäljendamine.

Päevakorda tulevad perspektiiviküsimused, asjade kuju ja vorm, nende tahud ja küljed, valgus ja vari. Kui enne laps liikus ringi ning seda ka oma joonistustes, siis nüüd istub ta maha ja vaatab asju ühest punktist – kriitiliselt. Seosed forograafiaga – fragmentide kujutamine, see osa, mis pildist välja jääb. Kompositsiooniküsimused jne. Kui on vaja kujutada asju ühest vaatepunktist – tuleb paika panna ruum. Tsentraalperspektiiv on hästi teoreetiline, see ei ole lapse loogikaga kooskõlas. Mina- ja ruumitunnetus peab olema jõudnud nii kaugele, et suuta asju vaadelda väljaspool last ennast ning tajuda, et tema enda ja eseme vahele jääb tühi ruum. Kuni seda ei ole veel juhtunud liidab laps asju ühte telge pidi – näiteks laua kujutamisel on neli jalga reas, sest laual on neli jalga, aga lauaplaat on endiselt kitsas kriips. Paralleelsus kujutamises püsib seni, kuni on saadud esimesed teadmised lineaar ehk joonperspektiivist ja on joonistatud esimene kuubik.

Kujundite suuruse muutumine kujutamises tuleb joonistustesse ettevaatlikult – algul kujutatakse seda väiksemana, mis on kaugemal. Siis jääb mõni asi osaliselt teise taha. Asjade koondumine kauguses tuleb kõige hiljem. Iga asja õpetamiseks on oma aeg ning II klassis on kindlasti vara rääkida ruumilisest kujutamisest – see pole selles vanuses veel oluline. Olulised on lihtsad, mõtestatud ülesanded.

MILLISEID TEEMASID ME JOONISTAMISES LASTELE ANNAME?
Kuidas lapsed joonistavad? Mida joonistavad poisid ja mida joonistavad tüdrukud? Kas meie antud teemad rahuldavad mõlemate vajadusi? Milline on teraapiline pool kunstis? Kuidas alustame tööd – kas detailist või tervikust? Kes alustab detailist – mäletab hiljem detaili, kes alustab tervikust – mäetab tervikut. Joonistamise teemasid valides peaksime püüdma toetada mõlemaid pooli.

PALJU LAPSED RÄÄGIVAD OMA JOONISTUSTEST?
Mõned räägivad rohkem, teised vähem. Rääkijate jaoks on lugu olulisem kui pilt, lugu liigub kiiresti edasi ning laps ise alustab ühest asjast ja jõuab välja hoopis teiseni. Ta võib samast pildist rääkida mitu erinevat lugu. Sellise lapse jaoks ei ole pilt oluline – oluline on suhtlemine ümbritsevaga. Tegelased joonistatakse ritta seisma, sinna juurde käib pikk lugu sellest, mis tegelased teevad, samas tegevust ennast pole kujutatud. Kui ühed lapsed on “jutuloojad”, siis on ka “pildiloojaid”. Joonistatud on näiteks väga keeruline loss, detailne, palju erinevaid asju, aga lugu ei ole. Pildiga nähakse palju vaeva ja see on vaatamiseks, kui aru ei saada on see vaataja probleem. Pildiloojad lapsed on koolis õnnetumad, sest kool on liiga verbaalne. Aga on ka ühendatud tüüpe, kes on nii “jutu-kui pildiloojad”. Neis on ühendatud mõlemad pooled.

Lastel on ka erinev töötempo – tihti on nii, et kiire arenguga andekad lapsed on ka head ja osavad joonistajad. Nad on iseseisvamad ning tugevad tihti ka teistes õppeainetes. Alati leidub ka erandlikke lapsi, kelle puhul mitte miski ei klapi, kuid neid ei ole üldjuhul palju ja asja rahulikult võttes on võimalik ka neile ülesanded kohandada. Kuidas panna erinevad lapsed võrdselt tegutsema – seda saab teha vastates küsimusele “kuidas?” midagi värvida või joonistada, kuidas vaadata nii nagu on vajalik joonistamiseks, kuidas toone valida ja segada, kuidas kujutada realistlikult, milliseid nippe kunstnikud kasutavad, et midagi kujutada jne. Õpetades erinevaid töövõtteid, näidates erinevate kunstnike töid.