Kompositsiooni tasakaal

Kompositsioon tuleneb ladina keelsest sõnast ‘compositus‘, mis tähendab hästi korraldatud, reeglipärane, kohandatud.

Kompositsiooni ülesehituse töös määravad tema struktuur ning koostisosad ehk kompositsiooni elemendid. Kunstiteose vormiline ülesehitus ehk tervik kannab endas erinevate kujutiste asetust pildiruumis – nende ja pildiruumi omavahelist suhet. Mis on tagaplaanil, mis esiplaanil. Millistest detailidest moodustub tervik.

Kompositsioon jaguneb frontaalseks kompositsiooniks ja pinnakompositsiooniks, mille põhialuseks on kahemõõtmelisus ning ruumilis-mahuliseks kompositsiooniks, mis võib olla ruumiline – plastiline – reljeefne.

Kujutavas kunstis jagatakse kompositsiooni klassikaliseks ehk natuurilähedaseks ja abstraktseks ehk meeltega tajumatuks ja ebakonkreetseks kompositsiooniks. Mõlemad kompositsiooni liigid erinevad teineteisest eelkõige väljendusvahendite valiku poolest, mitte niivõrd tunnetusliku tajumise poolest teose lõppfaasis. Klassikalise kompositsiooniskeemid on ajalooliselt välja kujunenud ning neid on kergem järgida kui abstraktseid, mis on palju komplitseeritumad ja raskemini tasakaalustatavamad.

Kompositsiooni põhitingimus on tasakaal.

Olulisem võte tasakaalu leidmisel on erinevate vastandite ja kontrastide kasutamine. Aga kompositsiooni puhul võib olla oluline ka stiliseeritus, geomeetriliste kujundite konkreetsed omadused ja palju muud. Igal ajastul on oma stiil ja omad kompositsiooniskeemid ning kujundid. Kompositsioon võib põhineda rütmil, sümmeetrial või asümmeetrial, harmoonial või disharmoonial, proportsioonidel, dünaamikal,  kuldlõike printsiibil jne jne