Kunstide õpetamine koolis Pierre Baqué 12.juuni 2012 Tallinn – I osa

Kunstid ja rahvaste ajalugu on tihedalt seotud – kunst on see, mis säilib kui kõik on kadunud nt Egiptus, Kreeka – nende kunsti kaudu saame me tänapäeval aimu nende rahva ajaloost. Kunstide kaudu väljendub inimkonna ajaloo järjepidevus, mis vaatamata suurtele kontrastidele ning keeleerinevustele kõnetab visuaalselt kõiki võrdsel moel. Näiteks selline maa nagu Hiina, kus kõneldakse üle 1000 erineva dialekti, enamus kõneleb ainult oma keeledialekti ning ei saa aru ühestki teisest dialektist. Keeleliselt mõistavad teineteist ainult need, kes on mandariini keele selgeks õppinud ja hariduse saanud. Visuaalse kunsti kaudu saavad nad siiski kõik teineteisest aru. Kunst on keel. Kas kool tänapäeval teeb piisavalt selle keele õpetamiseks ja mõistmiseks? See on poliitiline küsimus ja poliitikute veenmine kunsti vajalikkuses on keerukas. Selleks ei piisa tavalisest väitest: kunst on ilus. Kunst ei ole lihtsalt ilus, kunst ei ole individuaalne ega üksikisikut puudutav. Kunst on globaalne nähtus, kunst on üks väheseid võimalusi liikuda demokraatia suunas. Kunst on vahend vastastikkuse mõistmise ning demokraatia tugevdamiseks. Mittedemokraatlikus režiimis on kunst vaid vahend propaganda teenimiseks, erinevused surutakse alla.

Millised võiksid siis olla olulised argumendid kunstiõpetuse tähtsuse rõhutamiseks?

Kunst annab väljendusvabaduse ja eneseväärtustamise selle kaudu. Kunsti kaudu tuleb ka kooli väärtustamine, kunst aitab lapsel paremini aksepteerida koolikeskkonda ja sinna sulanduda, kunst toetab õpilast andes talle võimaluse arenguks, isiksuse arenguks. Kunstis on võimalusi isiksuse arenguks võimaldades lapsel mõista ennast ning teda ümbritsevat maailma. Näiteks Prantsusmaal võib samal ajal ühes klassiruumis õppida lapsi 20 erinevast rahvusest, nad ei räägi koduselt sama keelt, kunst on nende jaoks ainuke keel, kus nad saavad suhelda spontaanselt ning piirideta.  Väikeste laste joonistused on sarnased, need väljendavad samu emotsioone ja kujutavad näiteks inimest universaalselt – laste joonistused emast ja isast on üle maalima sarnased, erinevused neis tulevad vaid erinevustest kultuuris – riietuse kujutamise ja ümbruse kujutamise näol.  Prantsusmaal on 3 suuremat rahvuskategooriat ja 3 suurt religiooni. Need on katoliiklased ja protestandid, moslemid ning israeliidid ehk juudid. Koolis on oluline rääkida kultuuri ja religiooni ajaloost, rääkida kõigist kolmest – neis on palju sarnasusi. Need kultuuriruumid ei erine nii palju kui poliitikud seda väidavad. Neil kultuuridel on omad pühakojad, mille funktsioonid on samad – liikumine maast taeva poole – vertikaalsus ja kõrgustesse püüdlemine. Kunsti roll on konflikti ja teravuste vähendamine erinevate kultuuride ja usundite vahel, kunsti roll on rahu ja tasakaalu loomine. Kunst ja jumalad, kunst ja võim, kunst ja elu. Kunstid ja üksikisikud – isiklikud lood kunstiga kohtumisel. Kõigil peab olema juurdepääs kultuurile, seda võib pakkuda kool ja kooli kunstitund.

Kunsti alla kuuluvad erinevad visuaalsed ja praktilised kunstid. Kunst annab võimaluse jutustada pildi- või helikeeles. Kui anda õpilastele ülesanne kujutada midagi vabas valikus pildi keeles, siis üle ühe kahe korra see neile rohkem huvi ei paku. Selline ülesanne kunstis on varsti liiga titekas ning ei huvita lapsi absoluutselt. Koolilastel on palju suuremad huvid, maalim on tohutult suurem ja huvitavam kui ema-isa. Nad tahavad seda maailma kujutada ning katastroof on selles, et nad ei suuda kujutada ruumi, nad ei oska seda. Kui paluda õpilastel kujutada seda, mis paistab aknast, siis tabab lapsi hirm – see on neile üle jõu käiv ülesanne. Nad vajavad abi. Laps vajab abi ka kujutlusvõimega mängimiseks nagu seda on ka nn vaba teema. Siit saab alguse kunstiõpetuse põhiküsimus: KUIDAS? Kuidas midagi kujutada? Oluliseks muutuvad ka paberi ja pliiatsite valik ning võimalused. Pliiatsitest ei ole mingit kasu, kui sa ei tunne nende töövahendite erinevaid võimalusi. Ainult joonte tõmbamisest ei piisa. Ka parspektiiv huvitab lapsi – kuidas kujutada teed kaugusesse kadumas? See on nn esimene perspektiiv. Näiteks esiplaanil on poisi isa volkswagen ja kaugemalt tuleb teine auto, mis paistab väiksem. Oluline on – kui lapsel on küsimus, siis õpetaja peab alati olema suuteline sellele vastama. Kunstipraktika ja praktiliste ülesannete kaudu siseneb kunstitundidesse ka kultuurimõiste. Google on selles suhtes tore – sealt võib leida hulganisti kujutava kunsti teoseid, kus tee sarnaselt poisi pildiga kaugusesse kaob. Alustades 19. sajandi impressionistidega, kes läksid ateljeest välja rohelusse maalima ning jõudsid üldkokkuvõttes samadele tulemustele kui rensessansimeistrid oma ateljeedes laua ja molberti taga. “Miks kunstnikud varem õue ei läinud?”, küsivad lapsed. Ja mida me sellele siis vastame. Miks nad seda varem ei teinud? Ja vastus on tegelikult väga loogiline ja lihtne – seda põhjustas tehniline revolutsioon – värv pandi tinatuubidesse ja selle sai kaasa võtta! varem segasid meistrid ju värve oma ateljeedes uhmerdades ning vajalikke aineid lisades oli see aega nõudev ja keerukas protsess. Väljas aga puhub tuul, tibutab vihma. Teekond on sama mis klassis kunstitunnis – teekond kultuuri juurde toimub läbi praktilise protsessi, läbi tehniliste oskuste omandamise.  Oluliseim on: TEGEVUSE KÄIGUS ÕPPIMINE! Ei tohi mingil juhul jätta õpilastele muljet, et teha on tore ja õppida niru. Klassis on ju alati erinevaid lapsi, osa neist arvavad, et teavad kõike ning teine pool on alati entusiastlik ja valmis uusi asju õppima. Õpetamine seab reeglid paika – see on vabadus areneda, aga juhitud vabadus. Osa asju on kindlad, kindlad ka kunstiõppes. Õppimisel on kindlad kriteeriumid, reeglid on selleks, et toimuks areng ning õpilane jõuaks soovitud tulemusteni. Õpetamiseks pole kunagi liiga vara, kui lapsed küsivad, siis tuleb neile vastata ja neid õpetada – kuidas midagi teha. Alles murdeeas on aeg need piirangud ja õpetused vabaks lasta. Anda õpilastele võimalus luua – seal on jõudmine kunstiõpetusest kultuuri. Õpetada tuleb õigel ajal ning vastates küsimusele kuidas.

Igas kunstiepohhis on kunstnikke, kes kalduvad kõrvale vastava epohhi keskvoolust ja kutsuvad ellu muutused. Need piirangud, mis õigel ajal kunstitunnis pannakse viivad vabaduseni. Traditsioonid, mida järgida ei ole igavesed. Traditsioon võib olla ka anarhia, ta võib olla ka nagu ajupesu. Kunstide eesmärgiks on mässata halbade, kurjade ja ebainimlike traditsioonide vastu. Kunsti eesmärgiks on areng ja demokraatia.

(järgneb)

Konspekt on refereeritud emeriitprofessor Pierre Baqué ettekande põhjal 12. juunil 2012 Tallinnas, Tallinna Ülikooli Täiendõppekeskuse koolitusel.