Akvarell

Mõiste akvarell tuleb itaalia keelsest sõnast acquerello tähistades maalitehnikat, mille puhul vesivärvid kantakse läbipaistvate või sulatatud kihtidena (kuiv kuivale või märg märjale tehnikas) kas paberile, siidile või ka pärgamendile. Akvarell teises tähenduses  on akvarellvärvidega teostatud maal.

Akvarell, prantsuse keeles on aquarelle, peamise algkomponendi ehk vee (aqua) järgi, kus vees lahustatud pigmenti, millele on lisatud kummiaraabikut, kantakse pehme pintsli abil maalimismaterjalile – kas siidile või siis eelnevalt niisutatud paberile. Jälg, mille värvaine jätab, on läbipaistev ning sellest kumab läbi siidi või paberi tekstuur. Harvadel juhtudel kombineeritakse akvarelle valge guaššvärviga, mis sisaldab kas kriiti või tsink-oksiidi.

Akvarellitehnika kasutamine ulatub tagasi iidsetesse aegadesse ning on mitme erineva kultuuri osa üle maailma. Lääne kultuuriruumis, Euroopas kasutasid kunstnikud akvarellvärve, et kaunistada keskaegseid käsikirju ning maakaarte, renessansiajal looduse uurimiseks ja ülesvisandamiseks, miniatuurportreede maalimiseks jne. Kui lääne maailm õppis tootma suuremates kogustes paberit, siis avas see meedium terve uue loomingulise dimensiooni kunstis.

Akvarellvärvi eelisteks on selle kiire ja kerge kasutamine, nende läbipaistvus ja  värvide erksus ning kättesaadavus. Akvarellvärvi traditsioon ulatub kaugetesse aegadesse, mil primitiivne inimene kasutas veega segatud pigmente, et luua koopamaale. Ta  kandis värve koopa seintele kas sõrmede, pulgakeste või luutükikese abil. Muistsed Egiptlased kasutasid veel baseeruvaid värve, et dekoreerida templite ja haudade seinu ning luua esimesed teosed paberi eelkäijale – papüürusele.

Akvarellidega maalimine saavutas oma haripunkti hoopis kaugetes idamaades, kus tekkisid esimesed nn akvarellmaali koolkonnad, kelle isikupärane stiil ning töövõtted on tänapäeva inimesele ehk kõige enam mõistetavad. Hiina ning Jaapani meistrid maalisid siidile ning ka tollal väga haruldasele käsitsi valmistatud paberile. Nende tööd sisaldasid ka kalligraafilisi tekste, kuid enamasti oli tegemist maastikumotiivide kujutamisega. See kõik avaldas loomulikult oma mõju hilisematele lääne kultuuriruumi akvarellitraditsioonidele järgnevatel sajanditel. Indias ning Pärsias talletati läbipaistvate guaššidega religioosseid sündmusi, mis mõjutasid hilisemat Bütsantsikunsti ning kandusid käsikirjade kaudu ka mujale Euroopassse.

Keskajal kasutasid mungad hoopis temperavärve, et kaunistada tollaseid käsikirju. Need käsikirjad moodustavad omaette kunstiliigi vastandudes hilisemale tahvelmaalile. Üks kuulsamaid illustreeritud raamatuid tollal oli vendade Limbourgide (Paul, Herman ja Jean) kaunistatud kalender Les Tres Riches Heures du Duc de Berry, „Tundide raamat“,mis valmis umbes 1415. aasta paiku. Keskajal maaliti ka freskosid, kus veebaasil värve kanti niiskele krohvipinnale, et luua suuremõõtmelisi seina- ja laemaale. Sellega tegelesid nii Michelangelo kui ka Leonardo da Vinci. Kuulsaim neist Michelangelo maalitud Sixtuse kabel Vatikanis 1508-1512.  aastal.

Paberi kasutuselevõtt mängis olulist rolli ka akvarellmaali arengus. Hiina oli paberit valmistanud juba muistsetest aegadest alates kuni araablased omandasid nende saladused 8. sajandil ning paberit hakati Euroopasse vedama. Paberit toodi idamaadest kuni ehitati esimesed paberiveskid Itaalias 1276. aastal. Neile lisandusid siin seal Euroopas veel mõned kuni lõpuks jõudis paberitootmine Inglismaale, kuhu esimene paberiveski  rajati 1495. aastal. Samas kõrgekvaliteedilist paberit hakati Inglismaal valmistama alles 18. sajandil. Kuna paberit peeti luksuskaubaks, siis traditsiooniline Lääne akvarellmaal arenes väga aeglaselt. Peale 14. sajandit kasvama hakanud paberitootmine andis lõpuks võimaluse joonistamise ja maalimise, kui iseseisva loomingulise tegevuse arenguks. Tänapäeval on akvarellmaal populaarne nii idamaades Hiinas ja Jaapanis, kui ka Ameerikas ja ning igal pool Euroopas.

Maalikoolis maalime me inglise päritolu paberile Cornwall 450g ning kasutame maalimiseks värvilahuseid kolmes põhivärvis, mis on valmistatud Stockmari akvarellidest. Kasutame kahte kollast – sidrunkollast (helekollane) ja kuldkollast (tumekollane), kahte punast – karmiinpunast (tumepunane) ja kadmiumpunast (helepunane) ning kahte sinist – ultramariinsinist (helesinine) ja preisisinist (tumesinine). Õigel segamisel on nendest kuuest värvitoonist võimalik kokku segada kõik toonid kõige heledamatest kõige tumedamateni, neist põhivärvitoonidest saab segada ka musta akvarelli. Proovime veel prantsuse päritolu akvarelltinte Pebeo.

AKVARELLIPABER

Akvarellipaberid jaotuvad kahte suuremasse kategooriasse:

  • Käsitsi valmistatud akvarellipaber (krobelise tekstuuriga, sisaldab rohkesti tekstiilikiude)
  • Masinatega valmistatud akvarellipaber (ühtlasema tekstuuriga)

Kuna käsitsi valmistatud paber on oma töömahukuse ja eripära tõttu väga kallis, siis enamasti maalitakse tööstuslikult valmistatud paberile, mita on samuti mitut erinevat sorti.

Masinatega valmistatud akvarellipaber:

  • Kuumpress paber (siledama tekstuuriga HP (hot press) – Smooth
  • Külmpresspaber (keskmise tekstuuriga) CP (cold press) – Not Paper
  • Külmpresspaber (karedama tekstuuriga) CP (cold press) – Rough

Paberilehe paksust ja tihedust väljendab tema kaal grammides 1 ruutmeetri kohta. Näiteks paber 80 g, 190 g, 270 g, 450 g, millest esimene on õhuke paber ning järjest paksemad, 450 g paber on kartongi sarnane. Õhukest akvarellipaberit peab niiskelt alusele kinnitama, sest ta hakkab maalimisel muidu lokkima. Paksule akvarellkartongile saab kohe maalida ja igas erinevas tehnikas. Akvarellipaberitel on ka erinev liimisisaldus – suurema liimisisaldusega paber kannatab rohkem erinevaid tehnikaid ja nn pesemisi ehk värvikihtide eemaldamisi.

AKVARELLIPINTSLID

Akvarellipintsleid on mitmeid erinevaid – maalitakse kas ümarpintslitega või lapikpintslitega. Enamik akvarellipintsleid on loomakarvadest – soobli-, orava- ja ponikarvadest. Tänapäeval on ka mitmeid sünteetiliste karvadega pintsleid. Nagu ka paberi puhul, mängib pintsli kvaliteedis ja hinnas rolli, kui palju tööd pintsli valmistamiseks on tehtud käsitsi ja kui palju masinaga.

Kvaliteetne pintsel on vetruv – st pintslikarvad on elastsed ja vetruvad tagasi sirgeks kui olete pintsliga paberile vajutanud ja pintsli taas üles tõstnud. Pintslikarvad võtavad endise asendi. Kvaliteetse pintsli otsaga saab tõmmata ühtlase peenikese joone, olenemata sellest kui suur või paks on pintsel. Akvarellipintsleid on juuspeeni ja väga jämedaid. Pintsli suurust näitab number pintsli varrel.

AKVARELLITEHNIKAD

Maalikooli tundides koostame albumi erinevatest akvarellitehnikatest tehes läbi kõik tehnika ja tööproovid ning kirjutades juurde ka sobivad kommentaarid. Kui album valmis, köidame selle kokku.

Ülevaade tehnilistest töövõtetest akvarellidega:

  1. Ühtlane värvipind (solid wash) – värvipind maalitakse ühtlase tugeva värvilahusega kuivale paberile.
  2. Hajutatud värvipind (graded wash) – värvipind hajutatakse peale esimesi tugeva värvilahusega tõmmatud pintslitõmbeid puhta vee abil, kastes pintslit enne igat järgmist pintslitõmmet puhtasse vette ja värvitooni niimoodi järjest lahjendades kuni täieliku heleduseni. Pintsel kastetakse puhtasse vette mitte ei loputata puhtaks – igal vette kastmisel värv hajub ning pintsel maalitakse tühjaks ja seejärel kastetakse uuesti vette ning pintsel maalitakse uuesti tühjaks.
  3. Märjalt märjale maalimine (wet on wet) – paberipind tehakse puhta veega ühtlaselt märjaks. Maalitakse eelnevalt niisutatud paberile.
  4. Laseerimine ehk klaasjas värvipind (glazing) – kuiv kuivale maalimine õhukeste läbipaistvate värvikihtidega. Igal värvikihil lastakse vahepeal täielikult kuivada!!
  5. Negatiivne maalimine (negative painting) – Maalipind kaetakse sobiva heleda värvitooniga ning lastakse vahepeal täielikult kuivada. Järgmiste (veidi tumedamate) värvikihtidega tuuakse heledast alusmaalist välja vajalikud kujundid või siluetid. Võimalik töötada kiht kihilt umedamaks minnes või tooni muutes (nagu laseerides).
  6. Vabalt maalimine (scumbling) – vabade pintslilöökidega pehmendatakse värvitooni või maalipinna servi, hajutatakse toone kasutades läbipaistvaid või poolläbipaistvaid toone, segatakse erinevaid värvitoone otse maalitaval pinnal luues juhuslikku tekstuuri.
  7. Värvi eemaldamine märjalt maalipinnalt (wipe out brush/ paper) – värv eemaldatakse koheselt maalimise käigus märjalt maalipinnalt kas puhta niiske pintsli, käsna, vatipulga või paberi abil.
  8. Värvi eemaldamine eelnevalt kuivanud maalipinnalt (lifh or feather out colours) – värvi eemaldamine eelnevalt täielikult kuivanud maalipinnalt, kas selgelt või pehmelt. Selleks niisutatakse eelnevalt kuivanud värvipind puhta veega, lastakse veidi seista jua kuivatatakse veepind. Teine võimalus värvi nn pehmelt eelmadamiseks on värvi maha pesemine niiske pintsliga ettevaatlikult hõõrudes, pintslit vahepeal loputades ja kuivatades korratakse protsessi tulemuse saavutamiseni. Pintslist kuivatatakse suur vesi, pintsel on pehme eemaldamise käigus õrnalt niiske.
  9. „Maagiline kustutaja“  („magic eraser“) – suurema täielikult kuivanud värvipinna pesemine. Pinna ümbrus teibitakse või kaetakse vedelkummi mastiksiga. Kui mastiks on täielikult kuivanud pestakse pind puhta veega käsna abil õrnalt puhtaks. Õige paberi ja värvi puhul on võimalik see koht pildil täiesti valgeks pesta.
  10. Värvi tilgutamine märjale värvipinnale (drop colour on wet colour) Maalipind kaetakse sobiva alusvärviga ning sinna tilgutatakse erinevaid värvitoone lisaks.
  11. Värvipigmendi pintslist välja surumine (pushing out pigment) – värvi pintslist välja surumine pintslit vajutades ja tõstes.
  12. Vee tilgutamine märjale maalipinnale (water splatter) – niiskele värvipinnale tilgutatakse kas erineva laiusega pintsli või pipetiga puhast vett, mis kuivades tekitab suuremaid mustreid

ERIEFEKTID

  1. Sool (salt) – sool raputatakse märjale värvipinnale kohe pärast maalimist kui värvipind veel läigib
  2. Liivapaber ja akvarellpliiats (sandpaper and watercolour pencil) – märjale maalipinnale riivitakse liivapaberi abil akvarellipliiatsit. Kui pind on kuivanud – puhutakse või pühitakse liigne kuivanud akvarellipliiatsipuru ettevaatlikult maalipinnalt ära.
  3. Must tušš ja akvarell (black indian ink) – must tušš liigub märjal akvarellipinnal väga kiiresti tehitades erinevaid mustreid. Akvarellile tilgutatud maalitud tušipindu parandada ei saa. Iga pintslilöök või tuššitilk tuleb eelnevalt läbi mõelda või leppida spontaanse tulemusega.
  4. Kaitsekile ja teip (masking fluid and tape) – kaitsekile ja teibi abil saab osa tööpinnast maalides valgeks jätta. Enne maalima asumist peab kaitsekile olema 100% kuivanud!!! Enne kaitsekile ja teibi eemaldamist peab olema värv 100 % kuiv!!! Kannatlikkus on siin võtmesõnaks. Kaitsekile kasutamise kohta loe täpsemalt rubriigis: Maalikool – protsess – masking fluid
  5. Tugevad ja pehmed ääred (hard and soft edges) – maalipinna ääri saab maalides kohe pehmendada niiske punhta pintsli abil, pinna ääri saab pehmendada ka kui töö on eelnevalt kuivanud kasutades erinevadi värvieemaldamise võtteid (washes). Pintslit tuleb protsessi ajal pidevalt puhtas vees loputada ja vesi enne pintslist välja vajutada-nõrutada veetopsi serval või käterätipaberil.
  6. Kraapimine märjalt ja kuivalt (scratching wet and dry) – märjal tööpinnal valgub kraapejälgedesse värv ning need jäävad tumedamad. Märjal pinnal saab tööd kraapida pintsli varre terava otsaga või puutikuga. Kui maalipind on täielikult kuivanud, siis saab kraapida mõne metallist terava otsaga töövahendiga – kraapenuga, naaskel, nõel. Kuiva tööpinda kraabitud jäljed jäävad valged. Kraapetehnika vajab suurema liimisisaldusega või ka vatman tüüpi paberit.
  7. Detailne maalimine (detail painting) – erineva laiusega pintslitega saab maalida erinevaid täpsemaid kujundeid ja siluette.
  8. Kuiv pintsel (dry brush) – kuiva pintsliga värvi maalipinnale hõõrudes saab juhusliku tekstuuriga pinna.
  9. Sponge (käsn) – käsna abil saab värvi maalipinnale tupsutada kas kuivemalt või märjemalt.
  10. Kattev ja läbipaistev (opague and transparent) – erineva konsentratsiooniga akvarell võib olla kas läbipaistev või kattev. Kattev akvarell on kangem, kui kanget värvilahust lahjendada saame erineva läbipaistvusega toone. Värvitoone helendatakse vee abil.

MAALIMINE

  1. Astmelised värvilahused – sama värvitooni vaheldumine heledast tumedani. Värvilahuse tooni muutumine toimub puhta vee abil. Maalida saab nii kuivale kui ka eelnevalt puhta veega niisutatud maalipinnale.
  2. Värvitoonide sulandumised ja segunemised – iga värvipinna või joone tümbamiseks tehke ainult üks pintslitõmme, nii tekivad kirkad värvipinnad. Mida rohkem erinevaid pintslitõmbeid erinevate toonide sulatamisel (scumbling), seda porisemat tooni jäävad maalipinnad. Harjutamine annab kogemuse ning teadmise, millal ja kui palju erinevaid värvitoone lisada.

AKVARELLI JA SOOLA TÖÖD:

Vajalikud vahendid: vahakriidid või pastellid, akvarellvärvid, maalipaber, maalriteip, lauasool, akvarellipintslid, vesi.

Töö käik:

  • Kinnita maalipaber krobelisem pool ülevalpool servadest maalriteibiga oma tööpinnale (umbes 0,5 cm paberi äärest).
  • Kujunda rõõmsavärvilise vahakriidi või õlipastelliga oma töö kompositsioon – kas lihtne maastik, puud ja põõsad, vahtralehed. Joonista vabalt ja julgelt, ei ole vaja midagi ette joonistada, usalda oma silmamõõtu.
  • Kui oled otsustanud maastikumotiivi või suuremate puude põõsaste kasuks, siis jaga suuremad pinnad vabakäejoonega väiksemateks sektoriteks (see annab võimaluse väikeste pindade haaval värvide segamist katsetada). Vahakriidijooned peavad olema tugevad ja tihedad, et akvarellvärv püsiks kujundi piires, sama kehtib ka õlipastellijoonega.
  • Nüüd akvarelli maastiku taevaosa – kasuta selleks näiteks ultramariinsinist akvarelli lahjendades seda sulle sobivalt veega.
  • Kui soovid akvarellida suuremat maastikuosa, siis võid seda teha järgmiselt – võttes maalipintslisse piisavalt heledamat akvarellvärvi (kollast, tumekollast, oranži) tõmba piki maastikumotiivi serva tugev värvijoon, pese pintsel puhtaks ning võta tumedamat värvi (sinist, rohelist) ning tõmba rohke värviga täpselt eelmise värvitriibu kõrvale lastes värvidel teineteise sisse valguda ja seguneda. Seejärel riputa märjale värvipinnale ettevaatlikult soola, raputa õrnalt nagu paneksid soola oma võileivale. Sool reageerib värvipinnaga hästi, kui värvipind on värske ning pinnale peale vaadates alles veest läigib. Kui värvipind on jõudnud tuhmuda ja kuivada, siis jääb sool lihtsalt värvipinnale pidama ega tekita huvitavaid mustreid.