Vaatamise algus

Vaadates kunstniku silmadega – selleks tuleb vastata küsimusele – kuidas kujutada realistlikult?

Õpetada vaatamist nii nagu on vajalik joonistamiseks. Kuidas areneb laste joonistamine, mis on alguse saanud kritseldamisest. Kritseldatakse seni, kuni jooned midagi meenutavad ning tekivad seosed ja asjad saavad omale nimed. Asju viimistletakse ning nad lähevad järjest täpsemaks. Igaks sirgelduseks tekib oma skeem – kõige koeram koer joonistatakse just nii, maja on selline ja puu on selline. Igal lapsel on omad skeemid, mida nad kordavad, detailid täpsustuvad, aga skeemid jäävad samaks. See on nagu piltkiri. Otsitakse kõige iseloomulikumad vaatenurgad, millest vaadatuna, asjad või olendid on äratuntavad ka teiste jaoks. Koera joonistatakse tihti külgvaates, inimest aga otsevaates, sest nii tundub  lapsele lihtsam. Oluline on kujutatu olemuse esiletoomine, mitte reaalne välimus. Samas just need skeemid takistavadki reaalselt joonistamast, sest kujutatakse nii nagu me teame asju olevat, mitte aga nii nagu me neid vaadates näeme. Tekkinud sümbolid ja kujundid domineerivad ning vaatamine ja täpne nägemine jääb tahaplaanile. Lihtsa vormiga objekti ei pruugi olla sugugi lihtne kujutada – teadmine objektist ületab visuaalse tegelikkuse vastuvõtu. Pole sugugi kerge teha nii nagu silm näeb. Samas on vaatlemine parim ning sellega võib tegeleda alates kümnendast eluaastast, väikseimaid lapsi ei häiri nende kujutluse erinevus tegelikkusest.

Vaatamise areng on võrreldav kunsti ajaloo perioodidega, varastel aegadel nagu ka lapsepõlves käib kunstnik ringi, liigub ja vaatab igalt poolt, kujutab erinevalt poolt. Renessansi ajal istub maha ning vaatab ühest kohast kauem ja suurema tähelepanuga – murdeea kriitiline pilk. Käe osavuses ei ole küsimus – vaadake oma kätt, kuidas see liigub kui te kirjutate – käsi on ääretult osav! Küsimus on pigem julguses ja täpsemas vaatamises. Vaadates asju nii, et meid ei segaks see, mida me asjadest ja olenditest teame või arvame. Selle sundharjumuse kummutamiseks on Betty Edwardsil hea harjutus – võtta ette mingi lihtsam graafiline joonistus, ning keerata see enda ette tagurpidi ning seejärel kopeerida jooned nii täpselt kui suudad, keerata pilt taas õiget pidi ning võrrelda tulemust algse joonistusega. Siin on jällegi sama nõuanne – proovi ja tee harjutust mitmeid kordi, ainult lugemisest pole mitte mingisugust kasu. Joonista ja õpi teisiti täpsemalt vaatama ning usaldama oma silma ja käe koostööd.

Joonista praktiliselt!

Selle ülesande puhul on joonistamise aluseks suhestatud joon. Sa ei pea oma pead vaevama sellega, kuidas tunned objekti ära, kui see on sinu ees teistpidi. Kes või mis on pildil pole absoluutselt oluline. Pole vaja teada, kes või mis, on vaid vaja täpselt vaadata detaile ja jooni. Tööd joonistamise ajal keerata ei tohi. Joonistada tuleb rahulikus tempos joon-joone järgi. Joonte pikkus ja suhted on olulised , selliselt saadud kogemus ja vaatlemine salvestub. Tagurpidi joonistamist ja jooniste kontrollimist on ammu taibanud kasutada võltsijad – töö tuleb täpsem, kui ei mõelda, mida kujutatakse, vaid vaadatakse täpselt ja kujutatakse.