Visuaalne mõtlemine – parem ajupoolkera 2

Visuaalse taju arendamine avab ukse vaatamiseks kunstniku silmadega. See on võrreldav maanteel sõitmisega, me ei lase silmadel lihtsalt üle libiseda, vaid me vaatame hoolega ja täpselt. Me oleme maanteel sõites tähelepanelikud.

Tähelepanelikumaks vaatamiseks joonistades tuleb luua-leida vastavad tingimused. Sa vaatad tähelepanelikult ja joonistad seda, mida sa näed. Ka kirjutama õppides sa vaatad tähelepanelikult joont ning tähe kuju ning sa kirjutad-joonistad seda, mida sa näed. Ei ole kedagi, kes ei oleks kirjutamist selgeks õppinud visuaalse vaatluse teel. Me kõik oskame kirjutada.

Tavamaailmas ja meie haridusmaastikul domineerib vasak ajupoolkera. Ta juhib, ta on seotud kõneoskusega – nii, nagu me teame asju olevat, me neid ka nimetame. Parem ajupoolkera vaatleb tähelepanelikumalt – nii, nagu me näeme asju olevat, nii me neid ka kujutame. Et leida taas tasakaal mõlema ajupoolkera vahel tuleb püüda aktiviseerida ka paremat poolt. Üks ajupoolkera on parem kui mitte midagi, ent kaks on veelgi parem. Harjutused, et aju jagaks oma ülesanded ümber.

Mille poolest vasak ja parem pool teineteisest erinevad? Mida ja kuidas me saame muuta?

L – MODE ehk vasak ajupoolkera – jõuline, otsene, kammitsetud

verbaalne – kasutab sõnu, et asju seletada, kirjeldab, defineerib, analüüsib

analüütiline – analüüsib, jagab osadeks, vaatleb osade kaupa, samm-sammult, osa-osalt

sümboolne – iga asja jaoks on oma kindel märk või sümbol (näiteks laste joonistustes on koera sümboliks “kõige koeram koer”)

abstraktne – eraldab osad tervikust, kasutab ainult väikest osa informatsioonist

ajaline – peab arvestust, asjad toimuvad kindlas järjestuses, enne üks, siis teine

ratsionaalne – argumendid, faktid, loogika, asjad seostuvad kindlate reeglite alusel

digitaalne – numbriline loetelu

loogiline – loogilised seosed ja kord, argumendid

lineaarne – järgmine tuleneb eelnevast, ideed on seotud, viivad järeldusteni Paindlik, liikuv, mänguline, vaba

R – MODE ehk parem ajupoolkera – paindlik, mänguline, liikuv, vaba

mitteverbaalne – läheneb asjadele uurivalt, sõnaline defineerimine ei ole esmatähtis

sünteetiline – paneb asju kokku ühtseks tervikuks

aktuaalne, tegelik – asjad on nii, nagu nad hetkel on, seos tegelikkusega

analoogiline – näeb sarnasusi asjade ja nähtuste vahel, visuaalsed seosed, kujundid ja metafoorid

püsiv, pidev – puudub ajataju, kaua millekski aega kulub, aeg on pidev ja katkematu tervik

irratsionaalne – ei langeta otsuseid, ei tsiteeri fakte

spatial – asjade suhtelisus, osad moodustavad terviku, kõik on omavahel seotud

intuitiivne, vaistlik – olukordi ja lahendusi taibatakse äkitselt, osa järgi tuletatakse tervik, kõik ei pea olema nähtav, et seoseid luua, taju, vaist, fantaasia ja tunded

holistiline – olukorra haaraminbe ainsa hetkega, terviku taju, “ahhaa” efekt

Üldiste mustrite ja seoste tajumine viib järeldusteni. Uued ideed ja nö “Ahhaa!” efekt tulevad paremast ajupoolkerast. Tänapäeva kool pakub maailma osadeks lahtivõetuna – küsimused – vastused – küsimused – vastused. Killud kildude järel, aga kes need killud taas tervikuks kokku paneb?

Kunst saab siin abiks olla. Kui kunstis teadlikult arendada ka paremat ajupoolkera, siis annab see kokkuvõttes ka positiivset tagasisidet teistes valdkondades – kes on tugevad visuaalses mõtlemises, on tavaliselt tugevamad ka teistes ainevaldkondades. Vasak ajupoolkera võrdleb varem kogetuga, ta nimetab ja paneb paika, ütleb – see on nii. Tegutsedes nii vähe kui võimalik – nii palju kui vajalik, aga mitte sammugi rohkem. Kui kujundit ära ei tunne, siis rohkem ei huvitu. Parem pool vaatab, milline asi on – uurib vormi ja vaatleb, jälgib ja süveneb. Lihtsa vormiga objekti ei pruugi sugugi olla lihtsam kujutada. Tavateadmine objektist ületab tunduvalt visuaalse tegelikkuse vastuvõtu. Pole sugugi lihtne teha jooni nagu silm neid näeb. Vormi vaatlemine, vormidega mängimine on parim igaühele igas vanuses – see on elav liikumine vormis ja vormides. Jälgi oma kätt, kuidas käsi joonistades liigub – käsi on ääretult osav. Vaata objekte ja jooni selliselt, et sind ei segaks see, mida sa varem arvasid. Vaata tähelepanelikult, kus algab kaar, kui sügav see on, mis nurga all joon jookseb, mis suunas joon keerab, millises punktis joone suund muutub, millal on joon täiesti sirge, millised kujundid tekivad jne jne – need kõik on relatiivsed ja võrdlevad küsimused. Need on parema ajupoolkera küsimused. Mingeid seisukohti ei esitata – vaid vaadeldakse, uuritakse ja katsetatakse. Sellest sünnivadki uued ideed ja saab tiivad fantaasia.