Sissejuhatuseks…

Valguse-varju joonistamises on väga palju erinevaid aspekte, kõik inimesed teevad seda väga erinevalt ja omamoodi. Tähtis on see, et valguse-valrju mäng toob esemete või olendite kuju nähtavale. Seda imet on kõige lihtsam vaadelda must-valgel skaalal, kus kõik tekib heledamate ja tumedamate pindade läbi – hele muutub tasapisi tumedamaks, valgus muutub varjuks – nende vahel pole piire, hele-tumeduse muutused on sujuvad.

Valguse ja varju abil kujutatud esemed on loomulikumad, joonega alustades saame ebareaalse tulemuse, sest leiame tumeda joone sealt, kus peaks olema täiesti hele-valge pind. Tööd on soovitav alustada heledamate pindadega ning järjest varje lisades tumedamaks minna. Varje lisades ja tumedamaks minnes ilmub paberile see ese või olend, mida või keda oleme joonistamas. Maalides on samamoodi kui joonistades – maalides värvi värvi kõrvale tekivad kujutised.

Alustada tuleks lihtsate pindade kujutamisest, et õppida tajuma hele-tumeduse skaalat ja selle nüansse.

Koolis õpilastega antud teemaga algust tehes (IV, V, VI, VII klass ja edasi) võib selleks tööks vabalt kasutada musta vahakriiti või musta-halli värvipliiatsit (“Lyra” color giant värvipliiatsid on väga head), sest tundes selles vanuses õpilasi ning teades kui energilised nad on, siis söega tavakoolis toimetada ei ole lihtne. Peagi näeks kunstiklass ja koolimaja välja nagu korstnapühkijate peastaap. Süsi kui materjal puruneb kergesti, kui maha kukub ning kui keegi juhtub kogemata peale astuma, kanduvad mustad jalajäljed koolimaja mööda laiali ning noored kunstnikud ise näevad välja kui korstnapühkijad. Aga head pliiatsid ja vahakriit toimivad sama hästi, et must-valge joonistuse ning varju-valguse maalima lastele tutvustada. Tähtis pole niivõrd töövahend, kui protsess ise.

Niisiis alustada tuleks ülesannetega, kus luuakse erinevaid sujuvaid üleminekuid heledast-tumedani ja vastupidi. Kui nn soojendusülesanded on tehtud, saab asjaga tõsisemalt edasi minna.

Näited hele-tumedusega töötamiseks: