25 jaan.

Uus hooaeg uued tuuled

Tere, armsad kolleegid ja õpilased. Teen hästi kiire, konkreetse uusaastatervituse ja annan nats aru, miks siin vaikus on valitsenud.

17. jaanuari 2017 sain omale uue parema põlve. Plaaniline. Paranen anomaalselt hästi nagu ikka, kuid aega võtab see sellegipoolest ja maalimise juurde ning töölaua taha ei pääse. Kuid plaanid on endiselt jõus ja kõik lubadused kehtivad.  Lustilist järjejuttu nagu eelmise põlveopi puhul sel korral ei kirjuta, keskendun võimlemisele, sest arstid annavad lootust, et see trauma tagajärg saab seda korda kontrolli alla võetud ning prognoosivad mulle valuvaba tulevikku, mis arvestades 6 aastat valu pea 24/7 on parim, mis võib olla ja selle nimel ma nüüd pingutangi. Mu arst, mind tundes, juba hoiatas mind: Ära jookse!!! Ära hantleid võta!! Parane ometi aeglaselt ja normaalselt. Ja tal on sulaõigus. Võtan teda kuulda ja tegutsen maksimaalse tähelepanu ja fookusega, aeglaselt, kuid kindlalt. Soovige mulle edu ja jaksu, sest seda läheb väga vaja.

Tavapärane õppetöö taastub siin leheküljel märtsis ehk… oleneb asjaoludest. Võimalusel ka varem.

Seniks toredat kooliaastat teile kõigile ja ikka edu ja inspiratsiooni!!! Suusatage! Minge võimalusel õue! Karastage keha ja hinge ning kevadel siis nuusutame õisi ja maalime õhkõrnu akvarelle:) Guaššimaali käsiraamatut kirjutan seni edasi oma peas kuni taas arvuti taga istuda tohin. Loodan, et mu mäluriiulid on endiselt perfektsed ja hoiavad kõik ideed kenasti ja süsteemselt alles kuniks saan need kas kirja panna või järgi proovida.

Parimat!

Nüüd võimlema, venitama, puhkama, võimlema, venitama, puhkama jne jne:)) Olgem positiivsed!

Mul on teile palve, kes siia lehele lugema satub, palun kirjutage sellele  loole 1 kommentaar. Mulle oleks see abiks. Piisab paarist sõnast. Aitah.

Tagasi üles

16 jaan.

U-turn ehk Tai 2 (pühendusega Janikale)

“We took a U-turn,” nagu Stu oli meid juhatanud ning möödusime tillukesest bensujaamast tänavanurgal. Teed ääristasid kümmekond toidukäru ja -letti. Kõik lõhnas õli, vürtside ning küüslaugu järgi. Lonkisime reipalt mööda kohalikust nn ‘heinamaast’ koos seal rõõmsalt hullavate-sehkendavate koertega. Peale uute hurtsikute-lettide oli teeääres veel üpris korralik restoran A Roy. Peale restorani leidsime paremale otse randa suunduva varjuka põiktänava. Põiktänav oli täiesti varjus ja meeldivalt jahe, ääristatud väikeste majakeste ning enamasti üpris korralikult hoolitsetud aiakestega. Aedades lilled, budakujukesed, tuulekellad, lillepotid, aiatoolid ja muud vidinad värvilistest lambikestest lipukesteni… sekka kogu sellele kirevusele üllatus-üllatus erinevat värvi kassid – olime ‘koerte alleelt’ keeranud ‘kasside põiktänavasse’ – ei ainsatki külge kratsivat peni. Tänava lõpus sillerdas ookean:) Rand oli tihedalt ääristatud rannatoolide rentijate, tillukeste söögikohtade-letikestega, pidevalt ringi sebivate kala- ja puuviljamüüjatega; mänguasjade, ehete ja muu sarnase nänniga kauplejatega. Sättisime end mõnusasti rohelise-sinisetriibulistele rannatoolidele, mis liivaribale, vahustele lainetele ja kaunile vaatele kõige lähemal. Tihedalt üksteise kõrvale maasse torgatud tumesinised päikesevarjud meie peade kohal hoidsid meeldivat jahedust. Vees hullasid ja kilkasid tõmmud lapsed. Veidi eemal lamamistoolis, otse liivaribal, lösutas halli habemega Hemingway tüüpi eakas härrasmees. Tundsime end igati mõnusasti.

2013-12-03 14.33.15

Tegin värviliste pliiatsitega paar kiiret visandit, sõin mõned ampsud puuvilja – mangot ja arbuusi, maitsesin kaaslase tellitud teravat juurikasalatit, jalutasin vee ja maa piiril edasi-tagasi, silmitsedes liivas helendavaid teokarpe… hommikupoolik möödus täiesti märkamatult.

2013-12-03 14.32.56

Rannast tagasi kõndides panin tähele, et teeäärsed toiduvalmistajad olid oma road valmis saanud ja välja pannud… kõik auras ja lõhnas veelgi vürtsikamalt kui hommikul… erinevad juurviljad, krõbe kana, mereannid…

Õhtul kordasime U-turni, et minna A Roy-sse sööma. Söögilettide juures käis vilgas tegevus – rollerid peatusid ja lahkusid, hõigati ja hüüti, söögid vähenesid. Restoranist tagasitulles oli enamus lette juba kokku pakitud ja toidumäed peaaegu olematuks kahanenud.

A Roy restoran ise oli veider segu idast ja läänest – budakujukesed, lambid, tuulekellad, vidinad versus Tiffany stiilis kohati juugendlikud klaaslühtrid laes. Puust vilepilli puhuvad idamaised kujukesed astmetel. Seinade viisi kappkelli… you name it – kõik oli seal olemas. Noorukesed ettekandjad viksid ja viisakad toimetasid kärmesti, menüü ja jookidega. Vaikselt voogavad jazzi- ja bossarütmid tundusid ootamatult euroopalikud – kõik siin ikka farangide maitse ja harjumuste kohaselt. Menüüs hamburger, sink ja freekad ning hulganisti Tai roogi lisamärkusega – not spicy, taas farangide meele järgi olemiseks. Farang (Thai: ฝรั่ง [faràŋ]) is a generic Thai word for someone of European ancestry, no matter where they may come from. Edmund Roberts, US envoy in 1833, defined the term as “Frank (or European).” Meie tellisime muidugi Tom Jammi – vürtsikat kohalikku suppi… ja me ei pidanud pettuma:)

2013-12-03 19.31.04

2013-12-03 20.22.172013-12-11 20.00.44 2013-12-16 17.36.19

Tagasi üles

03 dets.

Künofoobikute mälumäng ehk Tai 1

Blue Lagoon 3. detsember 2013, teisipäev

2013-12-03 09.53.39

 

Teisipäeva hommik kella 9 paiku, baar on avatud, kohv on hää… Stu’l on korralik kohvimassin ning tema enda sõnul kulub tal hommikul kaks tassi kohvi, et luugid lahti saada. Täna hommikul on ta heas tujus (eilne quizz night tõi korraliku kassa), viipab rõõmsalt ja teatab: “Just another day in paradise:)))!!!”

Kusagil Eestis oli eile esimene advent, siin soojal maal toimus  iganädalane esmaspäevaõhtune kohalik mälumäng. Eilsete küsimuste autor oli üks nn tüüpiline peaaegu ‘kohalik’ britt. Viies 15 küsimusega küsimustevoorus oli küsimusi seinast seina: briti jalgpallist, maailma poliitikast ja geograafiast, briti popmuusikast ja millest iganes. Vastamise käigus sain teada, et Lou Reed oli 71, kui suri… ja palju muudki. Enne nn quizzi algust oli kaetud suur bufeelaud maja perenaise poolt kokatud hõrgutistega, mis umbes 50-ne mälumänguri poolt kõhklematult nahka pandi. Enamik nii öelda 70+ “briti poismehed” shortsides ja hõlmad valla särkides, tatoveeringutega ja ilma, sekka ka üks ZZ-Top habemik ja paar Hemingwayd, mõned austraallased, norrakad, itaallased, prantslane jt. Poissmehed olid toidujärjekorras lustilised, eriti viimased neist, kelle vahele ma sattusin viskasid rõõmsalt repliike a la: “There are always some leftovers from the kitchen!” Nende ees seistes võtsin erinevaid juurvilju, natuke kana ja riisi ning jätsin prisked ja mahlased lihakäntsakad rõõmsasti suud vesistavatele härrasmeestele. Kogu see toredus pluss mäng maksis 100 bahti per face, mis teeb umbes 2,5 euri.

Qiuzz tekitas parajalt hasarti ning oli mitmekülgne ja põnev. Meie “Blue Lagooni” nimeline võistkond peremees Stu toel jäi umbes seitsmendaks, aga punktide vahed viimase viie hulgas olid umbes poole punktised. ZZ-Topi sigareid tõmbav laudkond sai esimese koha. Võistkondi oli kümne ringis. Abivalmis nooruke baarmen nimega Num jooksis reipalt iga käeviipe peale ning vahetas tühje klaase uute jookide vastu. Ning õllemeestel pole miskit põhjust muretsemiseks: nii nagu meil põhjamaades on teekannu- ja munasoojendajad, on siin sellised toredad isoleerivad taskud õlleklaaside jahedana hoidmiseks – Stu’l endal veel kõige vingem siuke sebramustriline asjandus.

Vastasin õigesti ära enamuse muusikaküsimustest Phil Collinsist Fleetwood Macini….muuhulgas teadsin ma võiskonnas ainsana, mitu nuppu on ühel võistlejal Backgammonis laual… ja veel muudki… oli näiteks üks St Peterburi küsimus… filminäitlejaid jne. Stu teadis palju jalgpallist ja teised ka ajaloost, poliitikast kui spordist nii, et tulime esimesest katsumusest auga välja. Kuna Num sai minust veidi valesti aru, siis jõin ühe vodka-orange kokteili asemel kaks (kokku 3, 5 euri)… aga polnud hullu… korralik bufee ju alla vitsutatud.

Magasin superhästi… nüüd mõnus hommik kohvitassi taga (35 bahti  – umbes 80 senti) ja pliiatsitega:

2013-12-03 16.20.57

Kohv on korralik, noored itaallased, kes küll eile quizzi ei mänginud (keeleoskuse mure) jõid ka just kohvi ning suundusid alla randa… Esimene hommik on igati mõnus… ookeanilt puhuv briis jahutab… Mööduv coca-cola auto ajab korraks üles keset sõiduteed päikese käes peesitavad koerad. Auto läinud võtavad nad liivas uue poosi. Eilse quizzi põhjal põevad turistid Cha-Amis xynofoobiat… nagu eile öeldi… samas googeldasin just, et see sõna eesti keeles on künofoobia, mis tähendab hirmu koerte ees… aga nii see on … tänavakoeri on tohutult igas värvis ja mõõdus… enamasti küll lõunamaale omasena pigem väikesed ja kõhnad…. Stu peab ka ühte liivakarva isendit st annab talle aeg-ajalt süüa ja nii magab see sõber maja ees ja ei lase teisi koeri meie terassile:) Sellised lood.

Stu kohta veel niipalju, et Stu olnud aastaid Briti mereväes… nüüd kuldses keskeas siin tailannast abikaasaga maja pidamas…

Täna jõudisn ka randa, aga sellest hiljem:) joonistuse panen, loob meeleolu:)

2013-12-03 16.22.152013-12-03 14.36.41

07 okt.

Kukkumise maailmameister…

eh… ma olen ikka kukkumise maailmameister… lihtsalt lambist kadus tasakaal… kergelt nagu parema jalaga komistasin ka millegi taha.. kivike? ma ei tea… kukkusin nagu kaskadöör aeg luubis.. jõudsin vaid mõelda, et vasakule põlvele ei tohi ja end pooleldi õhus ringi keerates maandusin paremale küljele… see oli alles trikk… alguses olin suht shokis… aga no imede-ime vana kolleeg Sven oli just teel kooli (puhas juhus… nagu kaitseingel) ja ta aitas mind siis üles… ja tassis mu raamatukotti kuni rongi perroonini ja ma sain tema käsivarrele toetuda… mul oli see imetabane kokkupandav kepp ka igaks juhuks kotis kaasas… nu ja koolist tagasitulles oli mul seda vaja… kui selle Keilas perroonil Nõmme rongi oodates klõbinal kokku panin ja kotti pistsin – jäi kamp noori mind suu ammuli vahtima… naeratasin siis kenasti ja astusin rongi peale… koju tulin ettevaatlikult nagu tigu… nüüd on jääkotid põlvede peal… söön rosinaid ja mett (tänane kingitus õpilaste ja kolleegide poolt) ja toibun…. ma ei mõista… see on juba teine selline komistamine uue jalaga… ja ausõna, ma püüan olla ettevaatlik ja keskendunud… ei vahi pilvi ega oravaid…. vaatan ikka jalge ette… njah… ikka natsa valutab parem külg, käsi ja puus… ei tea kuidas homme on… öösel alles hakkab lõhkuma? olen natsa õnnetu, et minuga täna nii juhtus… aga  vaim on virge… ma saan hakkama, pean kuulda võtma oma lemmik taksojuhti Rudolfit, kes mulle kogu aeg kordab: “Aa, sa ära kiirusta, ära torma, ne spishii!!”

Siit moraal – rutta aeglaselt:)

14 juuli

Järjejutt Volume 19 – Lugu lõpeb siin:)

6. juuli, laupäev, 10. päev peale oppi – 14.juuli, pühapäev juba 18. päev peale oppi

Sujub, sujub, sujub. Sujub nii mul kui Naftal. Vanaema küll tiba muretseb, et Nafta jääb meitel veidike kõveraks kõndima, aga mina olen positiivne ja loodan, et küll ka tema end lahti võimleb. Igatahes teeme me Naftaga usinasti oma painutusi ja sirutusi, kõnnime jõudu mööda aias ja maja ümber. Võimleme, võimleme, võimleme. Ja edeneb.

Liikumine on elu allikas, sellest ON abi.

Mina saan juba hakkama kõigi majapidamistöödega. Kargud suht seisavd seina najal ja ei ole kasutuses. Hoian neid igaks juhuks veel veidi silma all. Kui on pikem teekond ees, siis väsin ja võib korraks tuge vai tasakaalu vaja minna. Käisin 11. juulil jalgsi juuksuris ära ja sain värske sinakaslilla tuka oma tumedasse soengusse. Ka lasin ma juuksed mõnusalt lühikeseks lõigata. Nüüd on hoopis uus olemine.

Mõtted liiguvad vaikselt tööde-tegemiste suunas. Puhkamisest on igatahes tüdimus peal. Sestap ei vaeva ma  teid enam aruannetega öövõimlemistest ning päevapingutustest, vaid lõpetan järjejutu siinkohal pidulikult ära:)))

Edaspidi ilmuvad tavauudised nagu varemalt rubriigis Värvimaailma argipäev. Kui sünnipäev peetud (16. juulil saan taas vanemaks-nooremaks-kurvemaks-rõõmsamaks), siis teen töötoa korda ja võtan värvid välja. Mul on vaja ühele väikesele erakoolile ka paar inglise keele õpperaamatut arvutisse kribada. Tööle-tööle-tööle!!! Workaholic on unest ärganud ja surnuist üles tõusnud:) Jees, jees.

Ma usun juuli lõpus tuleb paar maalimise töötuba kindlasti. Info ilmub lähiajal:) Niisiis tähelepanu: Janika, Jaanika ja Liivi – me hakkame akvarelltintidega maalima:)) Suure tõenäosusega on need päevad 29. ja 30. juuli, mil kohtume Kunstikambris Kiiks:)

Soovin teile kõigile ilusat suve, päikest südamesse ja soojust hinge. Tänan teid kõiki väga toetuse ja kaasaelamise eest. Parimad sõbrad, kes teavad, kuhu tulla on oodatud 16. juulil läbi astuma – on lahtiste uste päev:) Pidulaud om tagasihoidlik, aga peo teeved eelkõige toredad inimesed, eks ole?

Elame veel!

Lugu lõpeb siin:)))

Tagasi üles

13 juuli

Järjejutt Volume 18

4. juuli, neljapäev, 8. päev peale oppi  – Sleepless in Seattle / Unetus Seattles 

Vahel ma kahtlustan, et need minu valuvaigistid sisaldavad midagi hoopis muud. Ausalt, ma EI OLE doosi ületanud. Kord, kui oli parem, jätsin isegi lõunase ravumi võtmata. Kolm tillukest valget tabletti, pika toimega, nõrk valuvaigisti – seisab pakendil. Üks tablett 3 korda päevas peale sööki, kirjutas arst. No nii ma teengi. Nujah.

Energialaine tuli täna umbes kell 22 õhtul, enne olin ka juba unetu, tatsasin karkudel õue ja elasin kaasa kass Nafta esimestele ponnistustele õues kempsutoimetustega pusida.Ta ju ka nö invasportlane, kõht kinni, söömise-joomisega ettevaatlik. Samas on näha, et eluvaim hakkab sisse tulema. Enam ei magata päev otsa vaid longatakse mulle kenaste jalgu, pean täiega keskenduma, et me kokku ei põrkaks. Mõlemad oleme veel pisut ebalevad oma astumistes, aga selgelt inspireerime teineteist. Alumise korruse tuba on selline palat kahele:)  Mul on selgeid eeliseid, minna hakkasin ikka mõned päevad varem käima kui kass Nafta. Aga nu tema jälle on painduvam, plastilisem ja kergem.

Niisiis kogu pere, kes kodus, jälgib sosistades mõõdukal kaugusel Nafi toimetamisi garaaži viival liivasel teel. “Oh, ta saabki hakkama,” ohkame kõik kergendatult. Nafi võetakse sülle ja toimetatakse turvaliselt tuppa tagasi. Kaaskond vaatlejaid järgneb kassikandjale aupaklikult nagu õukond kuningale sobivas kauguses. Nüüd on Nafil saba püsti nagu lipp ja ta suundub lonkava, ent väga otsutava kõnnakuga otse kööki ja nõuab süüa. Me oleme kõik rõõmsad, kui sööb, siis järelikult  paraneb.

Nüüd on kell üks ÖÖSEL juba ja mina ikka unetu… seisin väljas terassil ja tegin oma väikeste hantlitega kõik seeriad, mida vähegi tean. Õlgadele, seljale, õlavartele jne. Igat seeriat 10 liigutust. Kehapöördeid hantlitega tegin koguni 40, põlvetõsteid toe najal koguni 30. Ja ikka ei ole väsinud ja und ei tule. Hallooo, ma tahan puhata, ütlen oma ajule. Lähen uuele katsele, võtan jääkompressid põlve jaoks kaasa ja üritan uuesti. Öösiti ikka magatakse, mitte ei võimelda nagu segane. Eks ole?

5. juuli, reede, 9. päev peale oppi

Reibas päev, kõnnin ringi nagu orav. Meel on rõõmus, elu edeneb. Oli küll hiline start eilse spordiöö tõttu, aga liigutamisest oli kasu ka… kõndimine ja kõik muu on palju kergem. Nafta teeb ka juba aias tagasihoidlikke tiire ja sööb hommikuti isukalt. Sööb isukalt sisse ka omad valurohud ja magab terve päeva oma pesas päikeselaigus. Võtab juba positiivseid käpad püsti poose. See annab lootust. Teen teda järele ja tõstan ka omad jalad taeva poole – mõjub igati virgutavalt-võrgutavalt ning hästi.

Järgneb….

Tagasi üles

 

12 juuli

Järjejutt – tänane vahepala:))

12. juuli, reede, 17. päev peale oppi

Elu on nagu lill – tõepoolest. Hommikul võimlesin aias. Siis puhkasin, hingasin ja vaatasin, kuda muru niidetakse. Maha sai võetud kogu impressionistlik “margareetanburg” (margareetasid täis muruväli) ja aiamaastik on taas kut arhitekti kijundatud: korraliku rohelise sileda muruväljakuga. Loomulikult mitte kauaks.

Enne, kui muru niitmiseks läks, patseeris kass Nafta koos sõbraga margateetade vahel ja mängis natuke uka-ukat ja seejärel “kassimalet”. Nafta sõber on selline kohev valge pika karvaga kass, kelle sabaots oo tumeda tutiga ning kellel on peas ka selline tumedakarvaline barett, mistõttu kannab ta hüüdnime “Mätas”. Niisiis madame Mätas ja härra Nafta mängisid natsa malet. Seekordne “kassimale” jäi ilmselgelt viiki. Mõlemad kassid olid rõõmsad. Seekordse malepartii, katkestas muruniiduki tulek. Nafta evakueerus tuppa oma pessa ja madame Mätas suundus ka kugugi põõsa varju:)

Tead sa ikka, mis “Kassimale” on?

Nu kassimale on selline mäng: vaatad… murul istuvad kassid, vaatavad kaugusesse… natukese aja pärast vaatad… ikka istuvad ja vaatavad kaugusesse, aga on vahepeal korraldanud väikese vangerduse st istuvad uutel kohtadel… seal, kus oli enne kirju kass, istub nüüd must kass… punane kass istub sootuks uuel kohal… vaat see on kohalik kassi malemäng:) Seda mängitakse meie aias pidevalt, aastaajale vaatamata:)