12 juuli

Järjejutt Volume 17

3. juuli, kolmapäev 8.päev peale oppi

Päevad pole vennad. Suht kehv öö on seljataga. See on tingitud sellest, et on kogunenud mitu magamata ja mitu poolikult magatud ööd. Täna tundsin end esimest korda oma memme “haldjavoodis” hästi ja magasin nagu mauk.

“Miks siis kehv öö?” Küsite teie. “Kus siin loogika on?”  No tõepoolest miks? Lugu selles, et režiim pole muutunud: uinak, WC-sse, klaas vett, jääkott põlvele, uinak WC-sse, klaas vett, jääkott põlvele… aga point ongi selles, et magasin nagu mauk, ärkasin ainult ilge häda sunnil ja loomulikult unus jääkott pikemaks kui vaja põlvele. Jääkott oli ärgates kuumakott ja tinaraske, totaal-tagurpidi efekt. Ja seda korduvalt. Läksin uuele katsele. Ma olen ju visa hing. Lubasin endale, et olen valvel ja viskan jääkoti õigel ajal ära.  Kuid keras oli nii hea ja uni nii sügav ning iga kord sama ämber: tinaraske kott põlvel. Selle tagajärjel ei juhtunud midagi muud, kui sain end lõpuks ometi korralikult välja magada. Sellest ma ju unistasingi. Seevastu põlve käivitamine hommikul oli pikema vinnaga, sain alles 12-ks jonksu.

Samas jõudsin täna juba teha väikese ametikäigu ja viia kaks suurt akvarelli raamimistöökotta. Transpordiminister oli tasemel ja kõik klappis. Vunderi trepist sain üles kut orav ja alla tulin aeglaselt ja keskendunult, kui olime maalijutud korda ajanud. Asjaajamisel toetasin end küll karkudele, et oleks turvaline seista ja saaksin keskenduda raamide ja pasportuu valimisele. Valisin kumera liistuga matid tumehallid metallraamid ja vanavalge klassikalise pasportuu. Ma olen kindel, see jääb super. Klaasi võtsin seekord kirka – kui juba klassika, siis klassika.

Lõunaks keetsime memmega kanasuppi. Magustoiduks pistsime oma aia maasikaid. Kõik on cool. Nafta ka kosub vaikselt. Hommikul oli tal hundiisu. Korraldatud sai ka operatsioon Nafta õue liivale. Kassil nüüd poole kergem olemine, julgeb süüa ja kui sööb, siis saab ka omad rohud ja terveneb. Vahepeal lonkasime kahekesi ettevaatlikult toas ringi. Ma saan juba rahulikult kummardada ja teda kõrva tagant sügada. Elame veel.

Ent nüüd, kell on neli pärastlõunal. Tulin just aiast jalutuskäigult (ilma abivahenditeta), lugesin üle tomatid (endiselt on 9), nuusutasin lilli, kuulasin kuidas kõik sumiseb. Jalutasin aeglaselt, keskendunult ja sirge seljaga tiiru ümber maja. Sirge seljaga tuleb käia, muidu jäädki kõveralt veidralt kõikuma. Minu haigla nö “tantsuõpetaja” ju rõhutas: kõnni pigem vähem, aga tee seda korrektselt, kui tahad omandada normaalset kõnnakut. Ära kappa karkudega kõveriti nagu hull, keskendu. Ma ei lonka enam üldse!!! Samas see on viimane koormus, mille täna jalale annan. Nüüd on puhkerežiim. Teile soovitan sama: puhake ja nautige suveilma:)

Järgneb….

Tagasi üles

11 juuli

Järjejutt Volume 16

1. juuli, esmaspäev, 5. päev peale oppi

Hakkame Naftaga tasapisi toibuma, ajame juba omavahel juttu. Naftal on tekkinud huvi söögi ja joogi vastu, mis on puhas rõõm. See huvi võimaldab meil teda üle kavaldada ning arsti poolt määratud valurohu tilgad talle märkamatult söögiga sisse anda. Nafta saab oma valurohtu söögi peale 4 tilka hommikul ja 4 tilka õhtul. Piisavalt kõigi nelja käpa jaoks + must karvane tagumik. Kõndides veab ta ikka veel tiba vasakule, ent üllatas meid diivanile ronimisega. Otsustasime, et kui ta sai ise üles, ju ta saab siis ka ise sealt alla ning jätsime ta rahus diivanile kurruma. Uni tundus hea ja Nafta põõnas seal keras terve päeva.

Mina saan ka hakkama, juba olen leidnud parima graafiku, kuidas neid ravumeid õigeaegselt sisse võtta ja neid omavahel mitte sassi ajada. Kõik omad söögivalmistamised, koristamised, voodi tegemised ja muud strateegilised käigud saan ise hakkama omal kahel jalal. Nii super. Tõuse või lendu. Vanaema “haldjavoodis” magamine mõjub ka hästi. Ikka juba õnnestub silm kinni lasta.

2. juuli, teisipäev, 6. päev peale oppi

Peale parima sõbraga lobisemist eile õhtul, olin nii väsinud, et magasin suht hästi. Unepoosi otsimine võttis aega nagu ikka – säti oma põlve kord nii kord naa. Vastu hommikut avastasin, et olin pikalt maganud vasaku külje peal. Ehmatusega kohe kontrollisin, kas vasak jalg läheb ikka korrektselt sirgeks. Kõrvus kumisemas kummitus-instruktori hääl: “endroproteesitud põlve puhkeasend on sirge”. Õnneks ikka läks jalg sirgeks. Hingasin kergendatult – “Oh, õnneks läks seekord.” Tegelikult võib juba 4. või 5. päeval ettevaatlikult ühele või teisele küljele keerata, aga pikemalt olla ei maksa. Mina, kui kohalik kõhulimagamismeister olen ikka vaevas küll sellest selili magamisest. Aga ma pean vastu. Mediteerin, võimlen, hingan ja pean vastu.

Mida päev edasi, seda suuremaks gurmaaniks ma muutun. Hommikuvõileib peab olema nii ilus ja isuäratav kui võimalik. See vähene kogus, mida ma endale luban, see peab olema visuaalselt ja maitseliselt täiuslikult timmitud. Sest, ma söön ainult ÜHE võileiva. Aga millise siis? Ma olen suur rukkipala fänn. Mida krõbedam, seda parem. Niisiis võileiva valmistamiseks röstin ühe poole rukkipalast, võid ei pane, panen mahedat kohupiimalaadset juustu, siis laon sinna võib-olla tüki makrat, kirsstomateid, värsket basiilikat – võileib on ilus ja lõhnab hästi, mida sa hing veel ihkad. Kuna mul on need ravumid kallal, siis söön kõige väiksema kausi (mis köögis leida, väiksem veel kui alustass) putru, joon tassi värsket kohvi, kui meega, siis mustalt. Ja ongi nagu kõik – täiesti piisav:) Võileiva suhtes improviseerin, aga värsket kraami on laialt käes… basiilikut mitut sorti ja värvi – igavaks ei lähe. Tühja kõhu peale ei tohi ju neid kangeid-kergeid ravumeid võtta.

Kõik toimib, võimlen aias ja olen lootusrikas. Teen omad sammud. Käin mõned ringid nn “maratoni”  maja ees ringteel. Lehvitan naabritele:) Naljakas on. Aga ma ei lase end segada.

Mis toimub teisel korrusel minu maali töötoas, sellest pole mul juba päevi õrna aimugi. Uudishimust ajendatuna lähen trepiga rinda pistma. Kuna jalad lahti võimaldud saan teisele korrusele konkreetselt ja mugavalt astudes. “Pole paha,” pomisen endamisi, “Pole paha, edeneb”. Päike kütab töötuba sajaga, värvid on õnneks varjus. Midagi ei tundu vales kohas olevat, kõik nagu toimib. Pintslid on kenasti, markereid ei ole ka päikese kätte unustanud. Ruloo on poolenisti all ja kaitseb lauapinda ja pabereid. Okei, okei. Varsti tulen ja hakkan maalima. Ent täna veel mitte, komberdan alla tagasi ja viskan pikali. Võhm on otsas. Aga vaim on virge:)))

Õhtul viiakse kassimaja lemmiklooma kiirabisse tagasi ja konsulteeritakse Paveliga. Kirjeldatakse Nafta koduseid edusamme ja söögiisu. Pavel ütleb sama, mis öine abiandja: “Vigastus ei ole suur, suure tõenäosusega paraneb kass ise ära, aga see võtab aega. Olge kannatlikud.” Oleme tänulikud. Hea, et niigi läks. Kunagi pole olnd, et kudagi pole olnd. Alati on olnd, et miskit on olnd. Nafta SAAB ka terveks:)))

Järgneb….

Tagasi üles

09 juuli

Järjejutt Volume 15

Öö vastu pühapäeva – eriväljaanne jätkub

Tukastame kaootiliselt, aeg-ajalt kontrollime, kas Nafta ikka hingab. Iial ei tea, kui katki ta tegelikult olla võib.

Saabub kassimajake. Teada on, et Nafta sinna vabatahtlikult kunagi sisse pole läinud. Talle ei meeldi kinnises puuris. Alati on olnud kohutav kino, kui on teda vaja olnud transportida meie oma loomaarsti juurde. Arstijuures on ta end ikka hästi üleval pidanud ja arst on kiitnud: korras närvikavaga puhas kass. Seda oli ta enne. Ta ei olnud meil niisama väntsutatud ega ka liiga hellitatud. Ta oli siuke vahva vunts ja asjalik-rahulik pereliige, kelle missioon oli enamasti saata suure kollase kübaraga tillukese vanaema aiatöid ja tegemisi. Koju tulles ikka sai kontrollitud: kõik on korras – aias põõsa kohal on näha vanaema kollase kübara liikumist ja põõsa alt paistab Nafta must sabaots – rahu maapeal.

Vaat sulle nüüd seda korras närvikava! Selline nukker ja kõhn, sisisev olend. Poeg ütleb, tema küll Naftat ei tõsta, ta ei taha mingil juhul kassile rohkem haiget teha. Korraks tuleb kellelgi idee, aga viime kassi koos pesaga. Nu jah, ja alla aeda jõudes hüppab ta pesast välja ja kimab turtsuvana põõsastesse. Musta kassi ju öösel ei näe. Kes teda seal siis püüab ja taga ajab.

Korraga laksatab mul grand idee: “Pakime ta koos selle lambanahaga kassimajja. Tõstame ettevaatlikult kõik servad üles, siis ta ei saa kuskile pageda ja ta ka ei näe, kuhu teda pannakse.” Kaalume, kas see ime lambanahk mahuks majja sisse. Tundub, et mahuks. Maja on avar. Nüüd tuleb logistika paika panna, kes pakib kassi, kes hoiab maja paigal, et see kuhugi ei kalduks, kes paneb kaane kinni, kui kass on sisse tõstetud. Kell on juba pool kaks öösel. Poole tunni pärast peame juba loomakliinikus kohal olema. Minia ei ole ikka veel magama läinud ja elab kõigele aevastades kaasa. Mõtlen korraks: appi, ta peab ju kell viis ärkama ja tööle sõitma. Aeg saab otsustavaks faktoriks.

Loeme kolmeni ja hakkame pihta. Poeg hoiab kassimaja alumist poolt fookuses. Meie tõstame ettevaatlikult lambanaha servi üles ja hoiame neid omavahel koos. Nafta ei liigutagi. Magab edasi. Supsti tõstame ta majja. Ei läinud kahte minutitki. “Pagan võtaks,” kirub poeg, kui maja klambrite kallal pusib. Need ei taha kuidagi kinni minna. Sätime ettevaatlikult nahka, aga ruumi tundub lahedalt olevat. Kodukass Nafta pole kordagi iitsatanud. Läks õnneks, oleme kõik ühel nõul. Kass pakitud kantakse ta majakesega ettevaatlikult trepist alla autosse. Kassipass kaasa ja teele. Poeg läheb kaasa. Meie miniaga otsustame püüda  veidikenegi magada. Temal see õnnestubki.

Mina vähkren oma asemel nagu segane. No mis uni see on! Jalad huugavad, selg valutab. Unest ei maksa unistadagi. Komberdan WC-sse ja kirun mõttes treppi. Sikutan end käte jõul ülakorrusele tagasi. Tukastan korraks.

Kell neli saabub brigaad Naftaga kiirabist. Räägivad: Naftal rohud sees, jätsid ta alla korrusele koos pesaga klaveri alla magama. Harjumuspärane koht. Las puhkab. Uurin, mis siis arst arvas, mis ette võeti. No kõigepealt oli Nafta koos nahaga majakesest välja tõstetud. Siis oli arst kassi ikka korraks tuttu pannud, sest oli vaja valutult läbi vaadata ja röntgenülesvõte teha. Poeg demostreerib jutustades kätega vehkides, kuda Nafta läbipildistamiseks lauale siruli sätiti ja käpad kõik sirgu tõmmati. Ta ütles see oli omamoodi nukker-naljakas. Arst oli kassi korralikult läbi vaadanud ja pilti uurinud. Teinud siis vajalikud süstid. Kui kõik räägitud, siis ka kassi taas üles äratanud. Arst arvas, et suure tõenäosusega kass paraneb. Esmaspäeval tuleb tööle Pavel, kes on kassi luustike spetsialist, kui emsapäeval kassimaja tagasi viia, saab tema käest ekspertarvamuse. Kassi kiirabi ühe öö arve oli 89 raha ehk 89 eurot!  Kui võrrelda minu mega meditsiinilise abiga ja uue põlvega, mis maksis vastavalt 10 raha ehk 10 eurot. Saate isegi aru vahest:))))

Diagnoos järgmine: vaagnaluu väike nihestus löögi tagajärjel. See vasaku tagakäpa vigastus olla tekkinud teel koju. Selgus, et Naftal oli kulunud kogu see nädal, et roomates koju jõuda. Arst ültes veel: auto poolt tekitatud vigastus see ei ole, koerte poolt tekitatud vigastus see ei ole, teiste kasside poolt tekitatud vigastus see ei ole. See on ilmselt inimese tegu – keegi on kassile konkreetselt tugavasti jalaga tagumikku virutanud. Appi! Appi! Appi! Mis toimub????? Mingi väga hägune udune võimalus on veel, et kass jäi kuhugi kinni. Aga see on konkreetselt löök ja põrutus tagumikku. Nu vat. Ühel kahejalgsel mõtleval olendil on ilmselt musta kassi foobia… ja mustale kassile on vaja täiega virutada. Aga kuidas kass talle ette sai jääda? Nafta ei seltsi ju võõrastega.

Arutasime, mis me arutasime, välja me seda ei mõelnudki. Poeg arvas, et oli siin ju hirmus äike ja müristamine, ehk põgenes kuhugi puukuuri ja jäi sinna kerra magama, kuni vihm ja äike möödub. Hommikul tuli suva tüüp puude järgi, vaatas võõras kass ja virutas. Aga see on ka puhas oletus. Kes see ikka suvel kuuris puude järgi käib. Kuna Nafta rääkida ei oska, ei saa me kunagi teada, kes või mis talle niimoodi viga tegi.

Selline oli siis minu haiglast koju saamise õhtupoolik ning sellele järgnenud öö.

30. juuni, pühapäev möödus valutades. Olin omale selgelt liiga teinud. Oigasime ja magsime Naftaga terve päeva. Lugu jätkub esmaspäevaga 1. juuliga:) Elame veel. Nüüd on meitel kodus alumisel korrusel suures tiibklaveri ja kaminaga toas palat kahele – meie Naftaga elame nüüd mõnda aega siin. Treppe me ei armasta. Õpime koos käima:))

Järgneb….

Tagasi üles

08 juuli

Järjejutt Volume 14 – musta kassi öösel ei näe

Ööl vastu 30. juunit, pühapäeva

Tukun vaikselt. Haigla voodi oli sada korda mugavam. Kaalun mõttes, palju võiks maksta uus madrats ja millise peaksin muretsema? Otsustan, niipea, kui jaksu on võtan ette retke madratsimaalima ja leian omale sobiva.

Minia ütleb üle ukse, et peab hommikul kell 5 tööle minema. Uurib, kas mul on kõik hästi ja sõnab: “Ma korraks aeda suitsu tegema (Vaat selles küsimuses ei ole mul mingit sõnaõigust) ja siis ka magama.”  Veidi aega hiljem hüüab ta alt korruselt:

“Ma leidsin Nafta üles, aga ta on vist väga viga saanud. Mis ma teen?”

“Too üles, minu tuppa, vaatame, mis temaga on,” hüüan ülevalt vastu.

Minia tuleb kass süles ja aevastades trepist üles (tal on päris korralik kassiallergia). “Nafi, Nafi, Nafi,” ütlen pehme häälega, “Kus sa ometi olid nii kaua? Me olime nii mures juba?”

Nafi ei vasta, tundub üpris oimetu. Minia paneb kassi käest mulle sülle, terve jala keeran enne konksu ja sätin teki nii, et Naftal oleks mugav. Haige vasak jalg on sirgu. Hetkel pole veel miskit hullu. Silitan ja uurin kassi, mingil hetkel ta sisiseb ja ajab hambad irevile ja karva turri. Saan aru, tal on väga valus. Minia seletab, kuidas ta aiast Nafta leidis. Räägib, et nafta oli kaebliku häält teinud ja tema poole roomanud ja tagumisi jalgu järgi lohistanud. Mul on Naftast nii kahju. Oma jalg unub sootuks. Tahaksin nutta, aga olen vapper ja panen pea tööle. Nii, mõtlen ma, meie naaber loomakliinik on täna kinni. Kliinik ei ole enam ka lemmiklooma kiirabi nagu ta vahepeal oli. Minia teab rääkida, et loomade kiirabi on Mustamäel. Helistame vanemale pojale linna, räägime ära kui kehvasti on meite kiizuga ja veename teda koju appi tulema. Poeg on pahur, aga nõustub. Ütleb, et umbes tunni pärast jõuab tagasi. Õnneks ei ole ta jõudnud veel sõpradega õlut võtta. Ajame autojuhi ka üles. Minia leiab vahepeal lemmiklooma kiirabi numbri.

Helistan ja räägin loomaarstiga, loomaarst õpetab telefoni teel, kuidas looma uurida ja katsuda ning vigastuse ulatus kindlaks teha. Lepime kokku, et helistan tagasi. Nafta on kogu toimingu ajal minu süles, minu voodis. Tunnen kuidas selg külmetab, vasak jalg krampi kisub ja ka parem hakkab otsi andma. Otsustame miniaga Nafta tema pessa ümber tõsta. Iga katse teda liigutada luhtub, Lõpuks otsustame ta minu voodile jätta. Ma tõmban ettevaatlikult oma jalad teki alt ära ja võtan endale teise teki ümber. Jalad on jummala kutud ja surisevad sajaga, aga õnneks annavad uues asendis veidi järele.

Sügan vahepeal uinunud kassi õrnalt kõrva tagant, katsun ettevaatlikult läbi mõlemad esikäpad. Kass ei tee teist nägugi. Kui jõuan kõhuni ja tagajalgadeni sisiseb ta metsikult ning keerab end raevukalt ringi. Näen, et tema vasak tagumine jalg on kuni kõõluseni katki, aga midagi tundub veel nihu olevat. Verd ja kriime ei ole kuskil näha. Helistan loomaarstile tagasi ning kirjeldan oma tegevust. Otsustame, et kass vajab vältimatut abi. Loomaarst räägib, et kohe-kohe jõuab kiirabisse üks koer, kellel on eluohtlikud vigastused ja meie Naftat ei saa ta enne kella kahte öösel ilmselt ette võtta. Ta lubab kohe tagasi helistada, kui teab, mis kell  täpselt see olema saab.

Kell on juba palju üle kesköö. Minia rahustab kassi ja aevastab, silmad tal juba kipitavad. Ta läheb ja võtab ühe allergia rohu. Vanem poeg jõuab koju. Ta on pahur. Tegi ta ju terve nädala ränka tööd ja nüüd nad tahtsid jalgratastega tuuritada ja koos sõpradega aega maha võtta. Aga pereliikmed on tähtsamad. Loomaarst helistab, et oleme oodatud kell kaks, varem ta kuidagi ei saa. Ta hakkab koeraga tegelema ja alustab operatsiooni.

Nüüd algab meil tants ja trall, kuidas vigastatud kassi loomaarsti juurde saada. Autot juhtiv noormees on selge peaga ja teatab, et seni kuni meie siin kassi taga ajame, sõidab ta loomakiirabisse ja toob ühe kassi transportimise majakese. Oleme sellega päri ja ta kihutab minema.

Et mina saaksin vahepeal veidigi puhata otsustame Nafta tema pessa ümber kantida. Nafta saab pahaseks ja põgeneb mu voodi alla. Poeg ja minia roomavad põrandal ning meelitavad kass Naftat. Nafta ei tee kuulmagi. Elu keeb. Minia arvab, et Nafta pessa tuleb panna see valge lambanahk, mida Nafta armastab. Tal on õigus, kui pesale on pehme lambanahk asetatud, õnnestub minial Nafta sinna peale meelitada. Varsti Nafta nurrub omas pesas vaikselt keras. Otsustame kõik seni veidi puhata, kuni kassimaja saabub ja operatsioon “Õ” edasi läheb.  Kell on üks öösel.

Järgneb….

Tagasi üles

08 juuli

Järjejutt Volume 13

29. juuni, laupäev – täna saan ometi koju!

Laupäevahommik on haiglas rahulik. Kõik palatikaaslased magasid suht hästi ja on positiivsel lainel. Rutiin: kraadiklaasid, kommid, süstid, veri jne möödub märkamatult. Mina uurin vaikselt, mida  ja kuidas kokku pakkida. Olen täiega rõõmus, et mul nii vähe asju on – viie minutiga on kõik pakitud. Sätin end korda ja jään liikumisinstruktorit ootama. Ta tuleb kell 12 nagu kokku lepitud ja küsib: “Olete karkudega varem kõndinud?” Mina vastan: “Ei ole, mitte kunagi. Kuid ma lugesin juhendi läbi ja tahaksin küll kohe proovi teha.” Ta toob mu kargud, mis on teisel pool voodit, vaatab mind ja timmib need natuke lühemaks. Tõusen ja teen proovi. Kargud tunduvad jube lühikesed.

“Kas saate sirgelt seista?” –  “Ei saa.”

Pannakse veel ühed augud ülespoole.

“Kas nüüd saate sirgelt seista:” – “Ei saa.”

Sätitakse veel kord.

“Kas saate sirgelt seista?” – “Ei saa.”

Alles kolmandal-neljandal sättimisel tunnen end enam vähem sirgena. Liikumisinsener vaatab mind mõtlikul moel, ilmselt näeb ta mind esimest korda sirge seljaga seismas. Teen esimesed sammud rütmis: kargud-haige jalg-terve jalg, kargud-haige jalg-terve jalg. Tundub, et mul läheb libedasti. Arutame veel küsimusi, mis mul on lugemisvara põhjal tekkinud: trepp ja magamisasendid jne. Liikumisinsener lahkub ja mina kepsutan karkudega mööda palatit: “Jess, tüdrukud, ma oskan karkudega käia, see on nii lope.” Kuulen kuidas liikumisinsener koridoris turtsatab naerda – ta ei olnud veel kaugele jõudnud ja kuulis mu kilkamist. No vahva, mõtlen ma, karkudega saan ma vabalt toime. Enam pole hirmu, et kuidas ma haiglast tulles kodus hakkama saan kui mul seda ime kõndimisraami ei ole.

Peale lõunasööki panen end korralikult riidesse (võimaluste piires muidugi), värvin silmad pähe, teen musi roosaks ja olen valmis ning elevil. Autojuht saabub kokkulepitud ajal ratastooliga, viskab mu koti üle õla ja võtab kargud vabasse kätte. Lehvitan veel oma palatikaaslastele ja soovin neilegi head paranemist. Skautmasterile on vahepeal lapsed külla tulnud ja nad sätivad dushi alla minema. Kallistame. Ja algab ratastooliralli mööda koridori (teel teen kalli oma lemmik intensiivpalati õele, kes juhuslikult koridoris satub olema), jõuame lifti ja liftist õue auto juurde. Kõik sujub. Autosse istun nagu vana kala. Kojusõit võib alata.

Koduuksel on lapsed trepile rivistunud ja tormavad kõik mulle appi, jõuan tuppa nagu nipsti. Kodus, ohkan kergendatult. Nüüd algab logistika proov. Trepikäsipuud toimivad. Käin korraks üleval korrusel. Pole viga, saan alla ka. Pakin asjad lahti ja viskan vannituppa pessu. Minia teeb süüa ja käib aeg-ajalt üle ukse küsimas, kuidas midagi teha, et tuleks nö minu moodi. Ta tahab kangesti minu retsepti järgi kokata. Sööme, kõik on super hea. Süües hoian ikka oma eesmärki silme ees ja näksin natuke seda ja teist. Kiidan pidevalt miniat, siis ta ei kurvasta, et ma nii vähe söön. Logistika klapib, mul kõik tip-top. Lapsed suunduvad oma toimetuste juurde tagasi.

Olen end elutuppa mõnusalt sisse sättinud, kui saabub mu lemmik “Cheerleaderite team”: minu koolitusboss ning üks mu kaaslektoritest, toiduaineteaduse professor. Nad lõhnavad suurepäraselt nagu alati, on super heas tujus  nagu alati ja viskavad nalja nagu alati. Mulle tuuakse 5 hiigelsuurte õitega roosat roosi, suur puuviljakorv ning tohutu bukett erinevaid maitsetaimi, mis nende endi poolt rõdukastis kasvatatud. Vahetame muljeid ja kõkutame naerda. Vahepeal naerame lausa nii, et rinnus pistab. Tohutult positiivsed külalised need minu lemmik “cheerleaderid”. Tundub, neil on ka hea meel, et mul nii hästi läks, et ruttu koju sain ja end hästi tunnen. Minia serveerib meile nn isetehtud ämbritorti st maasikad-kiivid-kohupiim ja kõik muu on mahlane ja segamini – ei saa korrektse tordiviiluna vormistada vaid saab taldrikule kuhja tõsta. Naudime. See on mu esimene magustoit üle pika aja. Loodetavasti tuleb sellises maiustamises taas pikem paus. Õnneks ei ole ma magusa ega kommi sõltlane kunagi olnud. Mind rahuldab täiesti roheline kraam, oliivid ja muud toredad krõmpsuvad asjad. Aga no selliste külaliste ja pidulike sündmuse puhul ikka peab nautima. Tunnike lendab nalja ja naeru saatel. Tunnistan ausalt, vist umbes kuu pole ma niimoodi naerda saanud. Pojad vaatavad mind kahtlustavalt ja noorem küsib: “Em, kle, ega sulle ei ole seal xanaxit antud, oled ikka laksu all, mis laksu all.” Ausalt öeldes mul puudub aim, ilmselt ikka ei ole.

Külalised teevad mulle reipalt soojat tugevad kallid, kiidan neid: “Mulle lihtsalt meeldivad puhtad ja hästi lõhnavad mehed”. Lepime kokku, et hoian neid kursis ja loodame kõik koos, et olen augustis toimuvateks koolitusteks enam-vähem loenguvormis.

Külaliste lahkudes sean end koju sisse, pesen jalgu jne. Olla on NORMAALNE. Umbes kell kümme õhtul kurrun oma magamistoas, omas voodis. Vanem poeg uurib ukse vahelt, kas mul on kõik tip-top ja kas ta võib sõpradega linnapeale minna. Muidugi võib, ma tunnen, et saan vabalt hakkama siin iseendaga. Uinun.

Ent magamisest ei tule midagi välja. Häire on juba umbes vähem kui tunni pärast, mil oma kaugelt seikluselt saabub raskelt vigastatuna koju meie lemmikloom must kass Nafta. Mis ja kuidas selgub järgmises osas.

Järgneb….

Tagasi üles

07 juuli

Järjejutt Volume 12

28. juuni, reede – arsti visiit, saan loa koju minna!!!

Juubelid peetud, öö enam-vähem veedetud. Saabub reede. Tunneme end kõik neli hommikul kenasti ja lootusrikkalt. Päev algab tavaliselt: kraadimine, kommid, veri ja protseduurid.

Kaheksa paiku arstide visiidid. Ja oo imet – tuleb  reipal kõnnakul ka minu arst (ta mõned päevad ei käinud üldse, kiikas vaid üle ükse ja mühatas: “Olete õhku täis, jah” – mille peale mina olin totaal-hämmingus, sest mul oli jalal üks haavavill ja ma  tahtisn selle kohta uurida-küsida. Hiljem õed dešifreerisid minu arsti kõnepruuki: “õhku täis” ei tähenda, et keegi oleks ülbe ja ennast täis, see tähendab, et patsiendil on hing sees ja paraneb plaanipäraselt ja patsient on nagu surnuist üles tõusnud, patsiendiga on kõik okei). Niisiis tuli minu arst ja küsis, kuidas mul läheb. Mina vastasin, et minu arvates läheb mul kenasti, võimlen püüdlikult ja kõnnin. Tõusin, võtsin kõndimisraami ja demonstreerisin oma kõnnakut – püüdsin extra sirgelt ja sujuvalt kõndida. Näis, et arst jäi minu ponnistustega rahule.

“Koju tahaksite minna?” , küsis ta.

“Tahaksin muidugi”, vastasin mina, “aga kas juba saab?”

“Saab küll. Ma teen teie paberid korda ning tulen siia tagasi, ” vastas arst.

Selgitasin veel, et ma ei saa koju minna enne laupäeva pärastlõunat, sest pojad on tööl ka laupäeval. Alles laupäeval peale tööd saavad nad mu koju viia. Arst ütles, et see on täiesti okei. Sisemiselt hüppasin rõõmust:) MA SAAN JUBA KOJU!!!! Ma ei oleks seda iialgi uskunud, ausalt.

Kuni arst mu pabereid korda tegi mässasin mina veel oma kummitus-instruktoriga, kes andis mulle pataka kokku klammerdatud tähtsaid pabereid. Seal oli kirjas kõik, mida ja kuidas ma kodus teha võin või ei või. Ütles veel, et tuleb homme st laupäeval kell 12 ja õpetab mind karkudega käima. Soovitas kogu paberimajanduse läbi lugeda, siis saan homme tema käest üle küsida, kui leian midagi arusaamatut. Leppisime kokku, et teengi nii ja kohtume homme. Jäin oma arsti ootama.

Arst tuli üpris varsti tagasi. Ma olin juba õppust võtnud. Ei seletanud ega pärinud tühja, kuulasin vaikselt ja tähelepanelikult, mida ta rääkis. Ta näitas pilte minu vasakust jalast ja põlvest. Enne oppi, milline opiplaan tehti ning milline on tulemus pärast oppi eilse rõntgeni järgi. Imestasin silmad suured – nii sirge jalg! “Teie jalg on nüüd täiesti sirge.” rääkis ka arst. Tundsin sellist tänutunnet. “See läheb teile maksma 10 raha, ” ütles arst ja ulatas arve. Vaatasin: 10 eurot! Ma ei uskunud oma silmi ja kogu seda maailmaimet, mis just minuga juhtunud oli. 10 raha maksis 4 päeva haiglas, see oli vooditasu. Küsisin, kas tohin teda kätt pidi tänada. Arst naeratas ja ülatas oma käe. Seda ei unusta me eales, milline on sellise proff kirurgi käsi. See oli eriline tunne. Ma veel pomisesin miskit: ” Ma ei oska teid kuidagi tänada selle abi eest. Kogu teie haigla ja osakond on nagu inglid.” Arst vastas; “Tänada võite mind muidugi. Aga tehke seda, kas täis kõrtsis või tühjas kirikus, siis nagunii keegi ei kuule. ” (Kui sellest hiljem kodus oma emale rääksin, siis ema ütles, et minu isa oli ka ikka nii öelnud, kui keegi teda tänada püüdis – kummaline kokkusattumus).

Arst naeratas ja lisas: “Veerev kivi ei sammaldu.” Ja juba oligi läinud, Istusin oma voodil ja seedisin seda imet, mis minuga juhtunud oli. Ma olin nii TÄNULIK:)))

Selle minu arsti viimase lause kirjutan ma suurte tähtedega ja riputan oma kirjutuslaua kohale üles. Mitte, et ma seda varem kuulnud ei oleks. Sellel oli nüüd minu njaoks hoopis eriline tähendus. Ma soovin, et see mul eluaeg meeles seisaks ja fookuses püsiks. Tegelikult tunnen ma suurt rõõmu, et saan taas ometi liikuma. Ma saan tagasi tantsima ja trenni, millest olen viimased 2 aastat longates vaid unistanud. Nüüd saan ma selle kõik teoks teha. Kes liigub, see elab, see on fakt. Ma armastan liikuda, ta tahan liikuda ja nüüd ma saan liikuda. Selge rõõm ja õnn:))) MA OLEN NII ÕNNELIK!!!!

Homme on kojusaamispäev, milles sisaldub kargukõnni õppetund, koju saabumine ja logistika paikapanek ja siis extreem kuubis: musta kassi öösel ei näe!! Ning ka kõik muu, mis samal päeval ja ka öösel meie peres aset leiab.

Teadmatutele selgituseks: meie peres elab lemmikloom, süsimust kass, nimega Nafta. Nafta on nii must kui öö, tal on isegi vurrud mustad.  Nafta läks kodunt kaduma sama päeva õhtul, kui mina läksin haiglasse operatsioonile. Nafta on kogu selle nädala kadunud olenud. kogu meie pere on murest murtud. Ema haiglas, kass kadunud… ahastuse tipp.

Jääge kuuldele st jääge lugemisele:)

Soojad kallid kõigile.

Järgneb….

Tagasi üles

06 juuli

Järjejutt Volume 11

27. juuni, neljapäev – noored palatinaabrid saavad koju! /uued kolivad sisse

Tavaline palatielu: kraadimised, pesu ja muu, ravumid, võimlemised, kaevulkäigud jne. BJ ka paraneb ja liigub raami toel tasapisi. Palatis valitseb üksmeel ja rahu maa peal. Hommikusöök möödub viperusteta. Õla paika saanuna, on mu parempoolne naaber rõõmus ja reibas, ta kingib igaühele tomati ja pakib asju. Varsti saavad nad blondi haldjaga mõlemad koju. Nende arst käis hommikul ja rääkis asjad lahti, tegi paberid korda. Õla paika saanud naine asub iseseisvalt Hiiumaa poole teele, üks käsi küll veel ohutuse mõttes kaela seotud, aga hing laulab ja valu ei ole. Meel rõõmus kallistame kõik ja lehvitame talle järele. Vaikne ennelõunane aeg, kes tukub, kes vaatab niisama lakke. Mingil hetkel märkan: haldjas istub voodiserval ja tihub vaikselt nutta, pühib vargsi pisaraid. Oh, mis siis nüüd. Tasakesi ettevaatlikult uurin, mis vaevab. Selgub: diagnoos on hirmus, lood on hullud ja ta ei usugi, et saab veel kunagi terveks. OH. Ütlen, võta oma paberimajandus kaasa ja uurime koos, mis seal hirmsat kirjas on. Haldjas tuleb oma paberitega minu voodi juurde – uurin, puurin. Järsku laksab mulle, tema hirmud on kogenematusest, esimest korda haiglas, keegi ei selgita asju, arst räägib lakooniliselt ja kaob oma toimetuste juurde tagasi. Reaalis on loomulik: kirurgid ongi sellised, nad vuristavad ette oma töö lühikirjelduse, tulemuse, soovitused taastusraviks ja suunavad meid ju edasi. Nende töö on hetkel tehtud.

Loen haldjale tema paberitest. Kliiniline diagnoos: see on möödas, see oli sinu mure, kui haiglasse tulid, selgitan.  Anamnees ja diagnoosi põhjendus: need on arstidele – mis tehtud, mis soovitatud, miks siia sattusid. Operatsioonid: see on kirurgi töö kirjeldus, see on keerukas ja kubiseb sõnadest nagu epiduraalanesteesia, mediaal, trabekulaar(need sõnad on suvalised, ega pärine reaalis ühestki haigusloost, nad oo näiteks kui keerukas see arstide salakeel on) jne jne – üks keerukam kui teine. See on küll ka sulle teadmiseks, mis moodi sind siin aidati, aga eelkõige on see su taastusravi arstile, perearstile jne infoks, selgitan kurvale haldjale kannatlikult. Mina ka ei saa oma tähtsa paberi sellest osast pooltest sõnadest aru.

Siis tuleb kokkuvõte tehtust: õnnestunud jne + selgitused – see on ju hea, see on ju lihtsalt super, ütlen haldjale. “Ja nüüd, armas laps, tuleb see kõikse tähtsam lause, mis on sulle mõeldud: Seisund haiglast välja kirjutamisel: paranenud!!! Vaat see on ainuke lause, mis on sulle oluline ja sellele sa nüüd keskendugi, eks ole,” lohutan ma haldjat, kuidas oskan. Edasi on taastusravi jne jne… “Seda kõike õpetas sulle see vaikse häälega naine, see sinu tantsuõpetaja, õigemini küll sõrmetantsuõpetaja:)” Juba muigame mõlemad. Kallistan haldjat soojalt: “Kõik on ju superhästi. Kuu aja pärast võetakse kips ära. Ranne on ju nii peen koht, seal palju tillukesi luid ja mutreid, see peabki kipsis paranema:)”. Räägin veel, et nädala pärast on ta kipskäega manööverdamises meister ja kui lõpuks kips maas, siis mõtleb:kus kurat see minu armas kips sai?!? Naerame mõlemad. Ütlen talle veel, et tema südame rahustuseks võin helistada ja küsida oma raviarstilt (sellelt, kellele olen oma elu võlgu ja kellest on saanud mu tugi kõik need aastad ja võib öelda isegi hea sõber juba tänaseks). Valin oma arsti numbri, loen kogu selle ladinakeelse joru ette nii hästi kui suudan. Ja mu arst ütleb kohe: see on tühine asi, paraneb ja saab korda. Ütlen haldjale edasi. Tundub, et nüüd on kõik ometi hästi.

Vahepeal oleme saanud tervenenud õlaga noore naise asemel uue naabri. Olime nii keskendunud keerukate paberite uurimisse, et ei pannud tema saabumist tähelegi. Ütleme tere ja vahetame tavapärased uudised: põlv? puus? ranne? op? Kõik on kõige paremas korras. Uus naaber on vaimukas, põneva isikupärase hääletämbriga sümpaatne naine, kolme lapse ema. Skautide ja gaidide juht – vägev naine:) Kuulan teda ja imestan. Mul on veel nii palju õppida.

Saadame haldja kallistustega koduteele. Vahetame telefoninumbreid ja lubame ühendust hoida. (Hoiamegi, tal on kõik hästi ja käsi paraneb kenasti).

Tavaline haiglarutiin. Imestan siiralt Gaidmaster tuli just intensiivist, puusaliigesevahetus ja ei midagi – liigub raamiga omal jalal kõik strateegilised käigud. Ei oiga, ei hädalda. Eeskujulik. Imetlen teda siiralt. Ja aitan teda tagasi tulles, ulatan padja, mis maha kukkus ja sätin tekki. Imelised inimesed, mõtlen endamisi.

Elu edeneb, võimleme, toimetame, tegutseme. Haldja asemel tuleb uus eakas daam. Tema on ka tubliduse musternäidis: ta läks puuasopile oma 75 sünnipäeval. Just, lugesite õigesti. tal oli juubelisünnipäev, aga tema läks ja pani ekstreemi ja lasi koogisöömise asemel omale uue puusaliigese sättida. Eestimaa on imelisi inimesi täis! Ta vabandab meie ees ja selgitab, et juubeli tõttu, tullakse teda täna külastusajal vaatama. Külalisi ja lilli voorib, meiegi saame maasikaid. Elu on ilus. Juubel ikkagi.

Homme on uus päev, oleme kõik lootusrikkad. Mid võib olla lubatakse varsti koju, sest ma võimlen kut hull ja abistavad jõud leiavad, et paranen üle ootuste hästi.

Järgneb….

Tagasi üles