27 veebr.

Fraktaalkunsti näitus tulekul

Tere armsad lugejad, sätin end tasapisi töölainele ikka paari tunni kaupa päevas, mis tundub mulle endale nii lõputult vähe. Palju on, mida teha tahaks. See on haiglas olekuga veelgi kogunenud ja ootab paisu taga oma aega. Tervisest pikemalt ei räägiks kui vaid seda, et paranen ja prognoosid on igati head:) Võimlen, võimlen, võimlen. Varsti olen tagasi oma jalgadel ja jalgrattal ja kõik saab korda.

Mul on üks sõber, õigemini teda ei ole enam meie hulgas nagu ka paljusid teisi andekaid ja toredaid inimesi, kelle elutee on ühel või teisel põhjusel katkenud. Selle sõbra nimi on Jan Kumpas ja ta on fraktaalkunstnik. Tema lapsed ja pere organiseerivad isa suurepärastest tööde näitust, mis avatakse lähiajal Narvas. Mul oli see au, selle näituse kataloogi väike looke kirjutada. Jagan seda ka teiega, sest Jani tööd väärivad vaatamist ja miks mitte ka koos kooliõpilastega.

Fraktaalkunsti müsteerium

Jan Kumpase looming

Meie kohalik kunstimaastik on kirev ja mitmekülgne, kuid fraktaalkunsti valdkond tundub enamikele kunstinautijatele täiesti tundmatu ja tume ala. See, et meie siin Eestis fraktaalkunstist suurt kuulnud ei ole, ei tähenda sugugi seda, et see oleks midagi uut ja hiljutist. Fraktaalkunst, fraktaalkunstnikud, nende stiilid ja erinevad lähenemised on maailmas kanda kinnitanud ja üllatanud nii teadlasi kui visuaalse matemaatika austajaid juba 30 aastat või enamgi. Kõik, mis frakataalkunstiga seondub, sai alguse Poola päritolu Prantsuse-Ameerika matemaatiku Benoit Mandelbroti 1970. aastal avaldatud tööst matemaatiliste teisenduste korduvuspiirkonnast komplekstasandil ehk nn Mandelbroti hulgast. Mis see Mandelbroti hulk siis on? See on miljon ja enam arvutatud punkti, mis moodustavad tasapinnal tohutuid vorme ja rütme. Kuidas need punktid sinna saavad? See on juba küsimus matemaatikutele. Antud näitusel esinev Eesti fraktaalkunstnik Jan Kumpas oligi eelkõige nende punktide arvutaja ja programmeerija, kes sattus endalegi ootamatult, kuid võib olla ka teadlikult, visuaalse matemaatika lõksu, täiuslikku ja kordumatusse võluriiki. Kes sinna võluriiki kord siseneb, see ei saa sealt enam sama lihtsalt välja astuda, sest sealsed võimalused on nii värvis kui ka vormis piiramatud.

Kus on fraktalite koht kunstis?

1904. aastal kirjutas kunstnik Paul Cézanne oma kirjas Emile Bernardile: „Looduses on kõik kujundatud kera, koonuse ja silindri järgi. Tuleb lihtsalt õppida maalima nende lihtsate vormide põhjal; seejärel suudad maalida mida iganes.“ See on mudel, mis on kunstnikke juba renessansi ajast kummitanud – püüd anda maailmale matemaatiliste vormide abil korrastatus ja kindel vorm. Kuid kas meie maailm on ikka nii korrastatud ja igav? Sugugi mitte.

Kontrastiks Cézanne’i mõtteviisile sai loov matemaatika fraktaalgeomeetria, milles matemaatik Benoit Mandelbrot võtab hoopis teise seisukoha: „Pilved ei ole kerakujulised, mäed pole lihtsalt koonused, rannajooned ei ole ringjooned ning puukoor pole ühtlaselt sile ja ega välkki liigu sirgjoones.“ Kõik maailmas ning looduses liigub küll rütmiliselt, kuid need rütmid on igas punktis muutuvad. Teataval moel saab seda nimetada korrastatud kaoseks. Kaos ei ole lihtsalt kaos, vaid selles valitseb see müstiline fraktaalne kord. Kõiges, nii puudes, pilvedes, mägedes, kivimites kui ka tähesüsteemides. See on inimkonna uus püüd anda maailmale vorm ja põhjendus. Leida üles universumi muster.

Nii juhtuski, et tippmatemaatik Mandelbrot otsis viise, kuidas asju täpsemalt kirjeldada ja luua siiani valitsenud abstraktsusesse mingigi harmoonia ja kord. Ta kirjeldas looduslike objektide konarlikkust 1967. aastal ajakirjas Science ilmunud artiklis „Kui pikk on Briti rannajoon?“. Mõiste fractal tõi ta avalikkuse ette aastal 1975, mis sisuliselt tähendab vaid seda, et mida lühema joonlaua võtad ning mida väiksematesse detailidesse laskud, seda pikemaks muutub mõõdetav rannajoon. Kõikidel tillukestel kivikestel ja liivateradel on selles rannajoones oma roll. Nii on ka fraktaalkunstis, kus iga punkt on absoluutselt omal kohal ja see muster algab lõpmatusest ning suundub taas lõpmatusse. Sel ei ole piire. Sel on omad astmed, fraktaalpunktid liiguvad sügavustesse, lõpmatuseni.

Kunstiajaloolane Samuel Edgerton on avaldanud arvamust, et tänapäeva kunst seisab taas suure muutuse lävel, et on saabunud ajajärk, kus kunst ja teadused on taas mõlema valdkonna vastastikuses huviorbiidis ning liiguvad läbi fraktaalsuse küberruumi avastamise suunas. Varem on kunstnikud olnud inspireeritud matemaatikast ja teadustest nii renessansiajastul perspektiiviõpetusse süvenedes kui ka modernismiajastul lihtsate geomeetriliste vormide puhtust imetledes. Tänapäeval on mitmed matemaatikud visuaalse kunsti loojateks.

Mõlemaid ajastuid on kunstiajaloos nimetatud revolutsiooniliseks. Kunstiajaloolane Rhonda Roland Shearer spekuleerib oma kirjutises uuest võimalusest, mil fraktaalgeomeetria võiks kaasa tuua uue kunstirevolutsiooni. Ta avaldab arvamust, et fraktaalgeomeetria on looduse uute ebaregulaarsuste keel, mis toob kaasa uue suhtumise sarnasuse ja sümmeetria teooriatesse ning on seetõttu kujunemas uueks kultuuriikooniks. (Shearer R. R. Chaos Theory and Fractal Geometry: their potencial impact on the future of art, Leonardo 25 1992 lk. 143-152).

Fraktaalkunstist rääkides küsitakse tihti: “On see maalimine numbrite järgi või midagi enamat?” Küsimus sügavam mõte on selles, kas tänapäevane arvutipõlvkonna poolt loodud fraktaalkunst vastab klassikalistele kujutava kunsti standarditele? Siin on mitmeid eriarvamusi, sest tavaliste programmeerijate poolt loodud fraktaalkunst võib olla suhteliselt tavaline ja mittemidagiütlev. Sarnaselt Mandelbroti hulgaga on tuhanded programmeerijad loonud hulganisti sellel fraktalil põhinevaid kujutisi, millest kõik ei oma esteetilist väärtust ei kunstnike ega ka matemaatikute silmis.

Kuidas fraktaalkunst sünnib ja mida võiks kunstiks nimetada? Kas Jan Kumpase kunst on fraktaalkunst?

Maailma fraktaalkunstnikel on ühendus. Selle ühenduse rajaja ja juhtfiguur fraktaalkunstnik Kerry Mitchell kirjutab fraktaalkunsti manifestis, et fraktaalkunst on kahemõõtmeline ehk kahedimensiooniline visuaalne kunst, mida luuakse elektrooniliselt keerukate programmide abil. Ent siiski ei ole fraktaalkunst pelgalt arvutipõhine kunst, millel puuduvad omad reeglid, mis on ettearvamatu ning mida võib luua ükskõik kes, kes arvuti taha pääseb. Fraktaalkunst on loov, see nõuab suurt süvenemist ning kunstniku nägemust ja pingutust ning tarkust suunata programme oma kunstilise idee teostamiseks. See on kunst, mida loovad fraktaalkunstnikud. Sellel kunstil on omad tehnikad ja meetodid, seal eksisteerivad peavool ja tabamatud äärealad. Fraktaalkunsti ei saa luua mõeldes, et arvuti teeb ära kogu töö. Tulles veidi aja pärast tagasi ning vaadates, kas arvuti on midagi uut loonud, on ekraan loomulikult samasugune, nagu sa selle jätsid, midagi ei ole toimunud. Sama on ju ka lõuendiga – valge lõuend molbertil ei muutu kunstiks iseenesest. Fraktaalkunst ei ole juhuslik, kogemata ei juhtu midagi. Fraktaalkunsti ei saa luua igaüks, kes arvuti taha pääseb, selleks on vajalik pidev areng ning meistritelt õppimine. Võib minna terve elu, et mõne protsessi üle kontrolli saavutada. Igaüks võib pintslit hoida ning värvi laiali ajada, kuid igaüks ei suuda maalida ja oma kujutlusi teoks teha ning vaatajat kõnetada. Igaüks, kes istub arvuti taha, võib luua fraktaalse kujundi, kuid igaüks, kes istub arvuti taha, ei suuda luua fraktaalkunsti.

Fraktaalkunst on kujutav kunst, fraktaalkunstnikud valdavad oma meediume ja töövahendeid nii, nagu ka kõik teised kunstnikud. Fraktaalkunst on loov – lõplik fraktaalne kujund on loomisprotsessi tulemus, see ei ole lihtsalt abstraktne vorm, vaid sel on oma loomislugu. Fraktaalkunst algab samuti tühjalt ekraanilt, „lõuendilt“ kus fraktaalkunstnik sobitab kokku erinevad värvid ja kujundid, et saavutada just seda, mida ta oma kujutlustes on loonud ning asub seejärel arvutama ja värve valima.

Jan Kumpasel olid olemas kõik omadused olemaks fraktaalkunstnik – ta oli loov ja süvenenud, tal oli tarkust ning visiooni, tal oli ka lusti ja mängulisust teha üha uusi ja uusi katseid ning kui punktid asetusid sinna, kuhu ta lootis, et need asetuvad, oli ta siiralt rõõmus nagu laps. Ta käis ringi salapärase näoga ja pühendas paar head sõpra asjasse näidates uute katsete tulemusi. Need katsed ja arvutamised ja värvid läksid iga korraga võimsamaks. Minuga arutles ta tihti enamasti värvide üle, sest ta teadis, et mina mõtlen värvides. Tema looming üllatas mind kui kunstnikku. Üllatas on isegi vähe öeldud – see vapustas mind! Ja tegelikult on fraktaalkunsti uurimine ka minu ammune hobi ning kui me Janiga avastasime oma ühisosa, siis oli meil alati millest rääkida. Ma oleksin soovinud temalt veel nii palju küsida. Ta oli jõudmas oma loomingu kõrgpunkti, kui saatus ta meilt võttis.

Jan Kumpas oli ja on fraktaalkunstnik selle kõige sügavamas tähenduses.

Soovin kõigile näitusekülastajatele süvenemist ja nautimist ning mõnusat rändu Jani fraktaalmaastikel.

 

Anneli Laasi,  Jani sõber viimased 35 aastat ning  tema loomingu suur austaja.

30.jaanuar 2017, Tallinn Nõmme

19 aug.

Mandalad

Alljärgneva loo avaldan Mandalakunstniku Mari-Liis Laanemaa loal  saidilt www.telegramm.ee

Mis on mandalad? Kust need pärit on? Mida need tähendavad? Kas igaüks võib teha mandalat? Need küsimused kerkivad üles, kui kuuleme sõna mandala üha tihedamini. Juba mõnda aega võib raamatupoe lettidel märgata populaarsust koguvaid mandala värviraamatuid nii täiskasvanutele kui lastele. Eestiski on viimase kümnendi jooksul mandalakunstnikke järjest juurde tekkinud. See on rõõmustav trend, sest mandalate vaatamist ning nende tegemist peetakse inimpsüühhikat tasakaalustavaks ja maailmas harmooniat loovaks tegevuseks. Paarkümmend aastat tagasi kergitasid isegi raamatukogutöötajad nõutult kulmu kui neilt mandalate kohta aru päriti. Praeguseks on olukord hoopis teine, isegi väikesed lapsed teavad, et “see on selline ilus pilt, mis koosneb ringidest ja ruutudest, mille sees on ilusad mustrid,” nagu 11. aastane Karoliina mandalate kohta ütleb.

Mis on mandala?

Sõna “mandala“ tuleb sanskriti keelest tähendades “ringi“. Vana-India ja Tiibeti kultuurikontekstis tähendab see ka ”valgustumist saavutama” ja altarile kokku koguma”. Traditsiooniliselt mõeldakse mandalast kui kahe- või kolmedimensioonilisest ruutudest ja ringidest koosnevate erinevate tasandite ja sümbolitega kujutisest, millel on keskpunkt. Mandalaid kasutatakse traditsioonitarkuse edasiandmiseks, meditatsiooni abivahenditena, püha ruumi loomiseks ja jumalike kvaliteetidega samastumiseks.

Mandalat nimetatakse universumi mudeliks, kosmiliseks diagrammiks, inimese valgustumise teekonna kujutiseks ning elu terviklikkuse ja kaduvuse sümboliks. Kui mandala töötubades inimestelt küsida, mis nende meelest on mandala, siis võib saada väga tabavaid vastuseid nagu: korrastatud infokogum, maailma muster, inimese sisemaailma kujutis ja muud sellist.

Kõige suurem mandala ehk Maha-Mandala on kogu universum, kogu loodu, milles kõik olendid ja eluvormid on omavahel seotud harmoonia seaduspärade ja omavahelise sõltuvuse kaudu. Mandala kujundit võib leida kõikjalt meid ümbritsevast loodusest. Enamus õisi on mandalakujulise struktuuriga, iga puutüvi on läbilõikes kui omalaadne mandala, kus iga uus aastakäik moodustab uue ringi, ka vette visatud kivike moodustab veepinnale sümmeetrilisi kujundeid. Inimesed on ajast aega kujutanud neid mustreid kõikides põliskultuurides. Lisaks idamaadele võib sümmeetriliste mustritena loodud kosmogramme leida nii maiade kalendris, indiaanlaste ravirattas, kristlikes roosakendes kui ka eesti sõlgedes.

Mandala loomisel kujutatakse selle keskmes olemuslikku püha ruumi, kõige tähtsamat tähelepanu koondamise objekti. Inimese valgustumise teekonnal tähistab see liikumist välisest maailmast oma olemuse keskmesse, kus elab Looja – puhas teadvus, mis aitab näha kõiki oma kogemusi terviklikkuse perspektiivist.

Budistlikud mandalad

Kõige rohkem võib mandalaid leida Tiibeti ja Jaapani esoteerilises budismis, kus neid kasutatakse õpetuse kandjatena, rituaalsetel eesmärkidel ja meditatsiooni ning teadvustatud toimimise abivahenditena.Tänapäeval on hästi tuntud Tiibeti liivamandalad, mida on mitmetel kordadel meie õnneks ka Eestimaal tehtud.

Budistlikud mandalad on sümmeetrilise ülesehitusega, geomeetrilised või figuraalsed, peamisteks kujutamisobjektideks on budad, bodisattvad ja jumalikud olendid. Figuurid on mõnikord asendatud sanskriti tähtedega. Mandalad kujutavad universumi ja inimteadvuse erinevaid aspekte ja võivad olla uskumatult mitmekihilised, sisaldades salajast informatsiooni ja sügavaid tõdesid, mida suudavad paremini mõista selle õpetuse pühendunud praktiseerijad. Mandalate eesmärgiks on muuta inimese tavaline teadvuseseisund valgustunu omaks. Visualiseerides spetsiaalsete tehnikate abil oma teadvuses mandalal kujutatud valgustunud olendeid arvatakse võimalik olevat nendega samastuda ja omandada erinevaid võimeid, näiteks, kõikehõlmavat kaastunnet, ülimat tarkust ja muid kõrgemaid kvaliteete.

Esoteeriline budism väljendadab läbi mandalate visuaalselt inimese valgustumise teekonda, mille aluseks on traditsiooniline tekst, milles sisaldub õpetus ja juhend selle läbimiseks. Valgustumiseks peetakse iseenda ja kogu olemasoleva tõelise olemuse mõistmist. Mandala kompositsiooni eripära sõltub tekstist, millel mandala baseerub, kus igal detailil ja värvil on kindel tähendus ja kujutamisviis. Budistlikke mandalaid ei looda kunagi kunstilistel eesmärkidel. Need on  vaimse praktika lahutamatud osad, ilma milleta on teatud õpetuste edastamine praktiselt võimatu.

Pühade tekstide kohaselt kiirgavad mandalad ümbruskonda positiivseid energiaid ning toovad õnnistusi nii nende tegijatele, kui neile, kes neid vaatavad. Vaid üks pilk mandalale, milles sisaldub õpetus ja selle nähtamatud tasandid, võib luua inimteadvuses nihke, mis võimaldab elu terviklikkust ühe hetkega haarata.

Valgustumise teekond on budistlikes tekstides kirjeldatav kaheksa põhiväärtusena:

  • Õige mõistmine – tea tõde!
  • Õige kõne – kõnele heast ja ära tee oma sõnadega liiga!
  • Õige eluviis – austa elu!
  • Õige keskendumine – harjuta mediteerimist!
  • Õige tähelepanelikkus – kontrolli oma mõtteid!
  • Õige pingutus – seisa vastu kurjale!
  • Õige tegutsemine – tee teiste heaks!
  • Õige kavatsus – hoia oma meel puhtana!

Liivamandala maagia

Liivamandala luuakse rituaalsel viisil värvilisest liivast, korrates selle protsessi käigus pühasid palveid ja mantraid. Kui mandala on valmis pühitakse see kokku, sümboliseerides kogu mateeria ja inimloomingu kaduvust, ning puistatakse voolavasse vette, et palved üle kogu maa kõikide olenditeni kanduksid. See rituaal on osa  budistlikust praktikast ja seda võivad läbi viia vaid aastate jooksul vastava väljaõppe saanud mungad.

Esimene avalik Tiibeti liivamandala tehti Dalai Laama palvel väljaspool kloostrit alles aastal 1988 New Yorgis Loodusajaloo muuseumis. Enne seda hoiti rituaali salajasena ja liivamandalaid tehti vaid kloostrites. Nüüdseks on rituaalseid liivamandalaid tehtud paljudel maadel ja erinevatel puhkudel. Mandalaid luuakse selleks, et õnnistada kohta, kuhu see tehakse ning tuua rahu ja kaastunnet inimeste südametesse. Usutakse, et mandala positiivne mõju ja õnnistus laieneb kogu maailmale, kogu olemasolevale. Liivamandala valmistamine on keeruline mitmeid päevi kestev toiming. Selle loomisel on kindel kord, kus pole midagi juhuslikku. Igal värvil ja kujundil on tähendus. Mandalad luuakse tekstide alusel, mis põhinevad Buddha õpetusel ja on need on püsinud muutumatuna sajandeid.

Liivamandalatest on tuntuimad Kaastunde Buda mandala, Ravibuda mandala, pikaealisuse mandala ja Kalachakra ehk Ajaratta mandala. Kuigi mandala on kujutatud tasapinnalisena, on see tegelikult kolmedimensiooniline. Kalachakra mandalat kirjeldatakse kui hiiglaslikku 5-korruselist paleed, mille iga korrus on erinev mandala, näiteks keha mandala, kõne mandala jne. Igal tasandil asub sadu jumalusi, kes sümboliseerivad teadvuse erinevaid aspekte. Kalachakra õpetuse praktiseerija eesmärgiks on olla võimeline visualiseerima oma teadvuses kogu mandalapaleed koos kõikide jumaluste ja detailidega. Selline praktika nõuab ülimat pühendumist ja keskendumisvõimet ja on kättesaadav vaid täielikult andunud õpilasele.

Mandalate ülesehitus võib olla erinev, kuid eesmärk on ikka sama – aidata kõiki elusolendeid edasi valgustumise teel, luua harmooniat, rahu ja korrastatust meie sisemises ja välises maailmas.

Jaapani Shingon mandalad

Huvitavad ja meil vähem tuntud on kuulsad Jaapani Shingon koolkonna mandalad: Teemantmaailma mandala ja Emaüsa mandala. Need on mandalatepaar, mida esitatakse alati koos ja mis kujutavad kogu selle koolkonna õpetust sümboolsel kujul siidile maalituna. Mandalad on üsna suured. Nende pikem külg on 2,8 meetrit ja neil on kokku on kujutatud 1875 figuuri ja palju budistlikke sümboleid nagu lootosõis, kaheharuline teemantvälk ehk vajra, budad, bodisattvad ja muu sümboolika. Ka võib sealt leida hirmuäratavaid tegelasi, kelle eesmärgiks on peletada madalaid ihasid, pettekujutelmi ja nõmedust. Emaüsa mandala kujutab lõpmatut kaastunnet ja teemantmaailma mandala kõikehõlmavat tarkust. Pole ühte ilma teiseta. Mõlemad on äärmiselt vajalikud inimese käänulisel teel valgustumise suunas.

Mandala psühholoogia

Läänelikule mandalakäsitlusele andis tõuke Carl Gustav Jung, kes oma psühhoanalüütilises töös alateadvusega märkas, et erinevate meeleseisundite kirjeldamisel kunstilises vormis kerkis tihti spontaanselt esile ring, mille sisse ilmusid sümboolsed kujutised sisemaailmas toimuvast. Tema käsitluse kohaselt on nende niinimetatud mandalate ülesandeks aidata inimesel teadvustada ja taskaalu luua oma psüühhika erinevate osade vahel. Sellest tulenevalt on mandalate joonistamisest saanud ka üks teraapiavorme, mille käigus inimene loob sisemist korda ja annab vormi oma loovale potentsiaalile.

Loomulikult võib harmoonilisi mustreid joonistada ka kunstilisel eesmärgil. Mandalat võib luua igaüks just nii, nagu talle õige tundub. Seda võib teha üksi ja teistega koos. Nii nagu seda praktiseerivad traditsioonide järgijad võib igaüks oma mandalat teha mõtestatult ja anda sellele tähendusi. Iga mandala loomine on kordumatu ent alati võib selle protsessi juures täheldada üht – enamasti toob see kaasa puhta kohalolu, rahu ja rõõmu seisundi, mis on meie tõeline olemus. Tänapäeva kaootilises maailmas on mandalatel olulisem koht, kui kunagi varem. Need aitavad luua kaoses korda ja tajuda elu sügavamat tähendust.

autorid Mari-Liis Laanemaa ja Melinda Maarjalill

Tagasi üles

17 aug.

VIHIKUD ja joone kursus Tartus.

Tere armsad õpetajad, täidan oma lubaduse ja panen üles materjali, millega me jooneuuringute käigus koos tegelesime.  Niisiis, meil on kaks joonetüüpi – on vabakäejoon ja on suunatud joon. Vabakäejoon liigub vabalt, ning tema suunad ja pikkused ei ole ette määratud. Vabakäejoone harjutustega areneb sisemine vabadus, loovus ja julgus. Sellel on meie meeltele vabastav ja ajule puhkust pakkuv toime. See on nagu joonemeditatsioon… matemaatika on aju pühapäev ja samas ka meditatsiooni lasteaed ehk ‘kindregarten’. Niimoodi väljendus minu armas Norra päritolu geomeetriaõpetaja vanem härrasmees Erik Mastrander, kelle tundides ma sel suvel Vilniuses geomeetriat avastasin. Jooned ja nende liikumine on omamoodi matemaatiline vormiväljendus koos erinevate suundade ja rütmide, mustrite ja kordumiste, kaose elemendi ja korrastatusega. Kogu meid ümbritsev loodus on sellistes mustrites, milles kajastub korraga äärmine harmoonia ja ilu ning vabad fraktaalsed kaosemustrid. Need mustrid näivad kaootilised, ent sisaldavad endas samas ka korda, mida on esmapilgul raske märgata, kui visuaalne mõtlemine ja visuaalne keel ei ole omandatud. Nii vabakäejoon, kui ka suunatud joon on mõlevad loovad ja veidi ka visuaalse matemaatikaga seotud ning sarnased. Tänapäeva matemaatika on loov ja visuaalne.  Suunatud joone harjutused aga teiseltpoolt aitavad meis luua harmooniat ja sisemist tasakaalu ning kasvatavad tahtejõudu.  Iga suunamuutus joones ja käe liikumises, põhjustab suunamuutuse ka meie mõttetegevuses aktiveerides neid punkte ja salapaiku meie ajus, mis muidu seisavad jõude ning mille olemasolust meil aimugi ei ole. Liikumises on jõud:) on loovus! Käe  ja silma koostöö ning käemotoorika areng on vajalik ja kasulik nii suurtele kui väikestele joonistajatele ja mõtlejatele.

Me tegime oma toredad jooneharjutused sellistesse vahvatesse siniste kaantega vihikutesse, mis on justkui loodud vastavate harjutuste jaoks. Me kasutasime suure joonevahega nn kirjatehnika vihikut formaadis A4. Sarnaseid harjutusi saab teha ju ka veelgi peenemalt ja täpsemalt väiksema joonevahega kirjatehnikavihikus A4, mis on peenematriibulise sinise kaanega. Väikeses formaadis vihikud A5 on nii suurema, kui ka väiksema joonevahega kirjatehnikavihikud ning lisaks ka väike noodivihik, millel pooled leheküljed on ruudulised.

Pildid on veidi udused, hämar ilm ja minu telefon ei võimalda hetkel paremat kvaliteeti. Huvi korral ja küsimuste tekkides kirjutage mulle palun e-mailile – info@maalikool.ee

Lisan ka väikese galerii oma vihiku lehekülgedest. Loodan see inspireerib ja toetab. Toredat ja loomingulist ja rõõmsat uut kooliaastat teile kõiglige ja suur aitäh minuga kaasa mõtlemast ning joonistamast. Pildid laste vihikutest on alati oodatud, kui keegi hiljem jagada raatsib, siis ma oleksin väga rõõmus neid näha saades. Edu ja inspiratsiooni!

 

Tagasi üles

27 veebr.

Matemaatikale ja kunstile mõeldes

Inimene õpib kuni elab. Tänases Eesti Ekspressis ilmus Aapo Puki kirjutis: Äradisainitud akadeemia, mille siinkohal ära toon puhuks, kui keegi teist Eesti Ekspressi lugejate hulka ei kuulu. Katkend artiklist on siia kopeeritud Aapo Puki loal.

Aapo Pukk “Äradisainitud akadeemia” Eesti Ekspress 27.02.2014.Joonistuskateeder kaotatakse ära.
Sisseastumiseksamiteks on vestlused.
Ajalooline hoone lammutatakse maha.Endine ERKI graafikakateedri juhataja ja praegune EKA graafikameister Aarne Mesikäpp seisab 150aastase pressi kõrval. Tuleb üliõpilane, käes traadipundar,
ja ütleb: “Trüki see ära!”
Meister: “Milleks, see on ju mõttetus!”
Üliõpilane: “Eve Kask ütles, et võiks proovida!”
Meister kaasatundvalt: “Riputa see traadipundar niisama hindamisele üles, pane valge pind taha, on paremini näha.” Üliõpilane lahkub.

Kaasaegset kunsti ongi raske hinnata. Nagu akadeemik Mart Kalm tabavalt ütleb, et ta ise ka ei tea, kas ta saab laksu või ei saa (ETV, “OP” 14.1.2014).

Lugu tervikuna saad lugeda siit: Aapo Pukk koduleht

Samas, seoses selle groteskse traadipuntra looga sattusin juhuslikult sellisele leheküljele, mis käsitleb Jaapani kunsti, disaini ja kultuuri, ka seal on joon ja traat saanud uue olemuse Daigo Fukava visandid, mis muutusid mööbliks. Niisiis joon, kui traadipundar pole midagi uut. Lapsed, kes saavad esmakordselt kätte pliiatsi joonistavad ikka alguses paberile ringe ja joone sasipuntraid ning on võlutud pliiatsi jäljest paberil. Selliseid jooneharjutusi on ju ka täiskasvanutel väga tore teha… kui palju harjutada, siis joonistab käe lahti ja ringile lisanduvad üha uued ja uued jooned ja üha uued ja uued kujundid.
Teine asi, mis mind sellel Jaapani kultuuri ja kunsti käsitlevas blogis hämmastas on see, et ka traditsiooniline Jaapani nn tušimaal on kolinud arvutiprogrammidesse üleskutsega maaligem Microsoft Excelis Värskelt lõppenud taliolümpiamängud maalituna Microsoft Excelis. Pole paha? Või mis? Mina eelistan siiski akvarellipaberit ja tintide-tuššide-vee taltsutamist reaalis, pintsli ja paberi koostöös. Õpin iga kord midagi uut.
Mida teie arvate? Ootan kommentaare.
Kuid sellel lehel on siiski palju huvitavat lugemist ja uurimist. Kes teab minu kirge kunsti ja matemaatika puutepunktide vastu see saab lugeda siit ka selle teemavaldkonna kohta Theory of everything – the mathematical art of Yasuo Nomura, kusjuures juba Benoit Mandelbrot oli hämmingus Jaapani kunstniku Katsushika Hokusai ( 1760-1849) kujutatud suurest lainest The Great Wave of Kangawa ning selle fraktaalsusest – suurem laine koosnes paljudest samasugustest väikestest lainetest, mis kordusid üha uuesti ja uuesti. Benoit Mandelbroti selgitusi antud teemal vaata filmist Suur laine – selgitab Benoit Mandelbroth, selle osa leiad filmi 10 mänguminutil. Illustreerimaks lisan postituse lõppu teema võrdluseks Hokusai suure laine:)

The Great Wave

Inimene õpib kuni elab. See on fakt. Õpin rõõmuga iga päev midagi uut. Soovin seda ka teile.
27 okt.

Kunst ja matemaatika… SONA – liivale tehtud joonistused Aafrikast

Matemaatiline osa: Lusona joonised pärinevad Aafrikast – Zambiast, Zairist ning Angoolast. Nad sisaldavad endas samaaegselt nii mängu, kunsti kui ka matemaatikat. Traditsiooniliselt pärandati Sona joonistamisoskust põlvest põlve isalt pojale ning iga Sona juurde kuulus ka kindel lugu kas loomadest või lindudest või ka jahimehest. Sona joon moodustatakse ümber sümmeetriliselt asetatud punktide. Traditsiooniliselt joonistati neid kujundeid liivale. Vaata Sona jooniseid, esmasel pilgul on nad väga sarnased. Ent üks neist on tehtud ühe ja teine hoopis kahe joonega. Sümmeetrias võib sisalduda väga palju mängulisust, mis ei välista täpset matemaatikat ja loogikat. Matemaatik Paulus Gerdes, kes kuulub etnomatemaatikute rahvusvahelisse uurimisrühma, on antud teemal kirjutanud mitmeid raamatuid. Matemaatikud on Sonasid nimetanud ka aafrika fraktaalideks.
sona 1

1940 – 50 -ndatel aastatel kogusid etnograafid sadu ja sadu Lusona jooniseid, et päästa neid unustuse hõlma vajumast. Kogutud joonistest 54% olid tehtud kasutades ühte ainsat joont, ning 77% sisaldasid endas mingit sorti sümmeetriat. Enamasti oli kasutusel peegelsümmeetria, mis muutus teisel pool telge, kuid oli kasutatud ka rotaarset ehk ringis ümber keskpunkti liikuvat sümmeetriat.

Motivos_Tchokwe

Kunstiline osa:  Mäng sümmeetriaga.

  • Valmista omale 9 või ka enam (12, 16 jne) ruutu 6×6 cm või 8×8 cm.
  • Joonista ühele ruudule vabakäeline muster 3-4 joonest, korda mustrit kas kopeerpaberi või kalka abil täpselt igas oma ruudus.
  • Värvi ruudud – kasutades sulle sobivat toonide segamise loogikat.
  • Kui ruudud on valmis, paiguta nad kokku üheks tasapinnaks leides oma tööle sobiv sümmeetria.
18 aug.

Looduse esimene muster

Universum on tervik. Universumis on omad mustrid ja kujundid. Ühte neist – Elulilleks nimetatud geomeetrilist kujundit on nimetatud looduse esimeseks mustriks ehk mustriks, millel põhineb kõik elav universumis. Selliseid omal moel täiuslikke alusvorme on nimetatud ka pühaks geomeetriaks, mis väljebdab täiuslikku vormi, mis on olemas kõige olemasoleva ülesehituses. See müstiline kord valitseb nähtamatust aatomist hiiglaslike tähdedeni. See on olemas kõiges elavas. Elulille geomeetriline kujund ongi nagu tähekristall.

Lugemiseks veel: Püha geomeetria

Tagasi üles