27 veebr.

Fraktaalkunsti näitus tulekul

Tere armsad lugejad, sätin end tasapisi töölainele ikka paari tunni kaupa päevas, mis tundub mulle endale nii lõputult vähe. Palju on, mida teha tahaks. See on haiglas olekuga veelgi kogunenud ja ootab paisu taga oma aega. Tervisest pikemalt ei räägiks kui vaid seda, et paranen ja prognoosid on igati head:) Võimlen, võimlen, võimlen. Varsti olen tagasi oma jalgadel ja jalgrattal ja kõik saab korda.

Mul on üks sõber, õigemini teda ei ole enam meie hulgas nagu ka paljusid teisi andekaid ja toredaid inimesi, kelle elutee on ühel või teisel põhjusel katkenud. Selle sõbra nimi on Jan Kumpas ja ta on fraktaalkunstnik. Tema lapsed ja pere organiseerivad isa suurepärastest tööde näitust, mis avatakse lähiajal Narvas. Mul oli see au, selle näituse kataloogi väike looke kirjutada. Jagan seda ka teiega, sest Jani tööd väärivad vaatamist ja miks mitte ka koos kooliõpilastega.

Fraktaalkunsti müsteerium

Jan Kumpase looming

Meie kohalik kunstimaastik on kirev ja mitmekülgne, kuid fraktaalkunsti valdkond tundub enamikele kunstinautijatele täiesti tundmatu ja tume ala. See, et meie siin Eestis fraktaalkunstist suurt kuulnud ei ole, ei tähenda sugugi seda, et see oleks midagi uut ja hiljutist. Fraktaalkunst, fraktaalkunstnikud, nende stiilid ja erinevad lähenemised on maailmas kanda kinnitanud ja üllatanud nii teadlasi kui visuaalse matemaatika austajaid juba 30 aastat või enamgi. Kõik, mis frakataalkunstiga seondub, sai alguse Poola päritolu Prantsuse-Ameerika matemaatiku Benoit Mandelbroti 1970. aastal avaldatud tööst matemaatiliste teisenduste korduvuspiirkonnast komplekstasandil ehk nn Mandelbroti hulgast. Mis see Mandelbroti hulk siis on? See on miljon ja enam arvutatud punkti, mis moodustavad tasapinnal tohutuid vorme ja rütme. Kuidas need punktid sinna saavad? See on juba küsimus matemaatikutele. Antud näitusel esinev Eesti fraktaalkunstnik Jan Kumpas oligi eelkõige nende punktide arvutaja ja programmeerija, kes sattus endalegi ootamatult, kuid võib olla ka teadlikult, visuaalse matemaatika lõksu, täiuslikku ja kordumatusse võluriiki. Kes sinna võluriiki kord siseneb, see ei saa sealt enam sama lihtsalt välja astuda, sest sealsed võimalused on nii värvis kui ka vormis piiramatud.

Kus on fraktalite koht kunstis?

1904. aastal kirjutas kunstnik Paul Cézanne oma kirjas Emile Bernardile: „Looduses on kõik kujundatud kera, koonuse ja silindri järgi. Tuleb lihtsalt õppida maalima nende lihtsate vormide põhjal; seejärel suudad maalida mida iganes.“ See on mudel, mis on kunstnikke juba renessansi ajast kummitanud – püüd anda maailmale matemaatiliste vormide abil korrastatus ja kindel vorm. Kuid kas meie maailm on ikka nii korrastatud ja igav? Sugugi mitte.

Kontrastiks Cézanne’i mõtteviisile sai loov matemaatika fraktaalgeomeetria, milles matemaatik Benoit Mandelbrot võtab hoopis teise seisukoha: „Pilved ei ole kerakujulised, mäed pole lihtsalt koonused, rannajooned ei ole ringjooned ning puukoor pole ühtlaselt sile ja ega välkki liigu sirgjoones.“ Kõik maailmas ning looduses liigub küll rütmiliselt, kuid need rütmid on igas punktis muutuvad. Teataval moel saab seda nimetada korrastatud kaoseks. Kaos ei ole lihtsalt kaos, vaid selles valitseb see müstiline fraktaalne kord. Kõiges, nii puudes, pilvedes, mägedes, kivimites kui ka tähesüsteemides. See on inimkonna uus püüd anda maailmale vorm ja põhjendus. Leida üles universumi muster.

Nii juhtuski, et tippmatemaatik Mandelbrot otsis viise, kuidas asju täpsemalt kirjeldada ja luua siiani valitsenud abstraktsusesse mingigi harmoonia ja kord. Ta kirjeldas looduslike objektide konarlikkust 1967. aastal ajakirjas Science ilmunud artiklis „Kui pikk on Briti rannajoon?“. Mõiste fractal tõi ta avalikkuse ette aastal 1975, mis sisuliselt tähendab vaid seda, et mida lühema joonlaua võtad ning mida väiksematesse detailidesse laskud, seda pikemaks muutub mõõdetav rannajoon. Kõikidel tillukestel kivikestel ja liivateradel on selles rannajoones oma roll. Nii on ka fraktaalkunstis, kus iga punkt on absoluutselt omal kohal ja see muster algab lõpmatusest ning suundub taas lõpmatusse. Sel ei ole piire. Sel on omad astmed, fraktaalpunktid liiguvad sügavustesse, lõpmatuseni.

Kunstiajaloolane Samuel Edgerton on avaldanud arvamust, et tänapäeva kunst seisab taas suure muutuse lävel, et on saabunud ajajärk, kus kunst ja teadused on taas mõlema valdkonna vastastikuses huviorbiidis ning liiguvad läbi fraktaalsuse küberruumi avastamise suunas. Varem on kunstnikud olnud inspireeritud matemaatikast ja teadustest nii renessansiajastul perspektiiviõpetusse süvenedes kui ka modernismiajastul lihtsate geomeetriliste vormide puhtust imetledes. Tänapäeval on mitmed matemaatikud visuaalse kunsti loojateks.

Mõlemaid ajastuid on kunstiajaloos nimetatud revolutsiooniliseks. Kunstiajaloolane Rhonda Roland Shearer spekuleerib oma kirjutises uuest võimalusest, mil fraktaalgeomeetria võiks kaasa tuua uue kunstirevolutsiooni. Ta avaldab arvamust, et fraktaalgeomeetria on looduse uute ebaregulaarsuste keel, mis toob kaasa uue suhtumise sarnasuse ja sümmeetria teooriatesse ning on seetõttu kujunemas uueks kultuuriikooniks. (Shearer R. R. Chaos Theory and Fractal Geometry: their potencial impact on the future of art, Leonardo 25 1992 lk. 143-152).

Fraktaalkunstist rääkides küsitakse tihti: “On see maalimine numbrite järgi või midagi enamat?” Küsimus sügavam mõte on selles, kas tänapäevane arvutipõlvkonna poolt loodud fraktaalkunst vastab klassikalistele kujutava kunsti standarditele? Siin on mitmeid eriarvamusi, sest tavaliste programmeerijate poolt loodud fraktaalkunst võib olla suhteliselt tavaline ja mittemidagiütlev. Sarnaselt Mandelbroti hulgaga on tuhanded programmeerijad loonud hulganisti sellel fraktalil põhinevaid kujutisi, millest kõik ei oma esteetilist väärtust ei kunstnike ega ka matemaatikute silmis.

Kuidas fraktaalkunst sünnib ja mida võiks kunstiks nimetada? Kas Jan Kumpase kunst on fraktaalkunst?

Maailma fraktaalkunstnikel on ühendus. Selle ühenduse rajaja ja juhtfiguur fraktaalkunstnik Kerry Mitchell kirjutab fraktaalkunsti manifestis, et fraktaalkunst on kahemõõtmeline ehk kahedimensiooniline visuaalne kunst, mida luuakse elektrooniliselt keerukate programmide abil. Ent siiski ei ole fraktaalkunst pelgalt arvutipõhine kunst, millel puuduvad omad reeglid, mis on ettearvamatu ning mida võib luua ükskõik kes, kes arvuti taha pääseb. Fraktaalkunst on loov, see nõuab suurt süvenemist ning kunstniku nägemust ja pingutust ning tarkust suunata programme oma kunstilise idee teostamiseks. See on kunst, mida loovad fraktaalkunstnikud. Sellel kunstil on omad tehnikad ja meetodid, seal eksisteerivad peavool ja tabamatud äärealad. Fraktaalkunsti ei saa luua mõeldes, et arvuti teeb ära kogu töö. Tulles veidi aja pärast tagasi ning vaadates, kas arvuti on midagi uut loonud, on ekraan loomulikult samasugune, nagu sa selle jätsid, midagi ei ole toimunud. Sama on ju ka lõuendiga – valge lõuend molbertil ei muutu kunstiks iseenesest. Fraktaalkunst ei ole juhuslik, kogemata ei juhtu midagi. Fraktaalkunsti ei saa luua igaüks, kes arvuti taha pääseb, selleks on vajalik pidev areng ning meistritelt õppimine. Võib minna terve elu, et mõne protsessi üle kontrolli saavutada. Igaüks võib pintslit hoida ning värvi laiali ajada, kuid igaüks ei suuda maalida ja oma kujutlusi teoks teha ning vaatajat kõnetada. Igaüks, kes istub arvuti taha, võib luua fraktaalse kujundi, kuid igaüks, kes istub arvuti taha, ei suuda luua fraktaalkunsti.

Fraktaalkunst on kujutav kunst, fraktaalkunstnikud valdavad oma meediume ja töövahendeid nii, nagu ka kõik teised kunstnikud. Fraktaalkunst on loov – lõplik fraktaalne kujund on loomisprotsessi tulemus, see ei ole lihtsalt abstraktne vorm, vaid sel on oma loomislugu. Fraktaalkunst algab samuti tühjalt ekraanilt, „lõuendilt“ kus fraktaalkunstnik sobitab kokku erinevad värvid ja kujundid, et saavutada just seda, mida ta oma kujutlustes on loonud ning asub seejärel arvutama ja värve valima.

Jan Kumpasel olid olemas kõik omadused olemaks fraktaalkunstnik – ta oli loov ja süvenenud, tal oli tarkust ning visiooni, tal oli ka lusti ja mängulisust teha üha uusi ja uusi katseid ning kui punktid asetusid sinna, kuhu ta lootis, et need asetuvad, oli ta siiralt rõõmus nagu laps. Ta käis ringi salapärase näoga ja pühendas paar head sõpra asjasse näidates uute katsete tulemusi. Need katsed ja arvutamised ja värvid läksid iga korraga võimsamaks. Minuga arutles ta tihti enamasti värvide üle, sest ta teadis, et mina mõtlen värvides. Tema looming üllatas mind kui kunstnikku. Üllatas on isegi vähe öeldud – see vapustas mind! Ja tegelikult on fraktaalkunsti uurimine ka minu ammune hobi ning kui me Janiga avastasime oma ühisosa, siis oli meil alati millest rääkida. Ma oleksin soovinud temalt veel nii palju küsida. Ta oli jõudmas oma loomingu kõrgpunkti, kui saatus ta meilt võttis.

Jan Kumpas oli ja on fraktaalkunstnik selle kõige sügavamas tähenduses.

Soovin kõigile näitusekülastajatele süvenemist ja nautimist ning mõnusat rändu Jani fraktaalmaastikel.

 

Anneli Laasi,  Jani sõber viimased 35 aastat ning  tema loomingu suur austaja.

30.jaanuar 2017, Tallinn Nõmme

17 apr.

Iga kolmeaastane saab sellega hakkama…

Homme ootab mind koolitama üks tore rühm sõimeõpetajaid. Ja nii ma lugesingi ja mõtlesin, kuidas kolmeaastased lapsed kunsti loovad ja mida kujutavad-maalivad-joonistavad. Tundub, et sain selgust. Tegin kiire tõlke ühe noore isa poolt korraldatud eksperimendi kirjeldusest. Eksperiment ise toimus moodsa kunsti galeriis koos kolmeaastase mehikesega, kellel nimeks Puk.

Lugu ise oli laias laastus järgmine:

Moodne kunst – see on see kraam, mis paneb meid muigama. Ekseldes avarates galeriides ning püüdes end oma kohtingukaaslase silmis välja vabandada repliigiga: isegi mina suudaksin paremini, kui need tegelased siin. Just, see on see tavaline väljend, mis lendu läheb.  Ja te lisate selgituseks: “See kõik näeb välja nagu kolmeaastase soperdis.”  Miks just nimelt kolmeaastase ja mitte nelja või viieaastase poolt loodu? Kuid nii see fraas tavaliselt kõlab.

Puk 1

See on tavaline väljendusviis, mida kasutavad inimesed, kes kunsti lihtsalt kommenteerivad sellesse süvenemata.  Oli juba ammu aeg selle nn teooria testimiseks.  Niisiis võtsin ma kaasa ühe kolmeaastase tegelase nimega Puk, karbi värvilisi pastelle ja pabereid ning suundusin Amsterdami vast avatud Stedelijki Muuseumi, et koos Pukiga neid moodsaid töid lähemalt takseerida.

Puk 2 Puk 3

Puk alustas oma meistriklassi süvenedes Ellsworth Kelly töösse. Ellsworth Kelly on kunstnik, keda köidavad suured puhtad värvipinnad.  See tähendab lühidalt seda, et kunstnik valib mõned värvid ning asetab nad selgete puhaste pindadena lõuendile. Ning kuna Pukil oli seljas selgete laiade siniste ning roheliste triipudega pusa võis oletada, et sama kunstnik on kujundanud ka Puki tänase riietuse.

Maal kandis nime “Sinine, Roheline, Punane” ning oli õlivärvidega maalitud aastal 1964. “Kolm värvi”, nentis Puk, “see on kena.” Ja kui ma küsisin Pukilt, kas ta sooviks seda maali oma tuppa seinale, vastas ta kõhklematult: “Jah.” Ning nüüd pöidlad pihku – kohe on valmimas Puki version asjast “Puk a la Ellsworth”.

Üks muuseumitöötaja ligines ja selgitas: “Kui te pikemalt ja lähemalt vaatate, siis märkate veelgi rohkem värvitoone.” Ma noogutan nõusolevalt. Puk hõõrub kogu käega oma värvitriipe paberil laiali, võib olla soovib ta neid omavahel kokku sulatada, kuid ma pole selles päris kindel.  Ma arvan mitte keegi ei aima täpselt, mis kunstniku peas toimub, kui ta töötab.

Olles värvid laiali hõõrunud, kõlab noore meistri kommentaar: “Valmis.” Aga te ärge laske end petta noore autori kuldkala silmadest, ta teeb alati sellist nägu kui on mõne kelmusega, näiteks kunsti kopeerimisega,  hakkama saanud. Ärge olge tema järgmine ohver.

Tegin Pukile ettepaneku kopeerida ka järgmist tööd, kuid kahjuks osutus see tema meelest “koledaks” ja nii me liikusime saalis edasi.

Kole töö oli selline: Puk 4

Järgmine taies, mis köitis noore kunstniku tähelepanu jäägitult oli Wolfgang Tillmani “Politsei Helikopter” aastast 1995.  Tillmani kohta öeldakse, et fotograafina peegeldab ta tänapäeva ühiskonda, selle elustiili ning moodi, samas rõhutades mingit kindlat sotsiaalset või ka poliitilist sõnumit.  Mind pani imestama, et see foto Puki nii palju köitis. Ehk oli see helikopter ning vinge valgusvihk, mis talle seal meeldisid?

Puk 8

Mu oletus pidas paika: “Valguskiired taevas”, nentis Puk, “öö on veidikene õudne, aga ilus!” Ja nii see oligi. Ning kui te juhtute olema täielik tainapea, siis te muidugi ei mõista, et punased jooned paberil on loomulikult valgusvihud ning midagi on toimumas all lehe vasakus nurgas. Öö lisatakse töösse järskude ilmekate mustade joontega, mis ilmselgelt annavad edasi kogu öise kõheduse ning kontrasti päevaga. Teine võimalus: Puk lihtsalt oli tänaseks tüdinenud täpsemate koopiate valmistamisest. Peale öö tumedust ehitas Puk ka pastellidest mõned maja kujutised, tähistamaks linna.

Puk 5 Puk 6

Mõned majad ka paberile ja voila – ongi valmis. See töö sai ka allkirjastatud – autor pühkis sinna puhtaks oma käed ja pluusivarrukad. Igatahes lõppes lugu pastellide laiali lennutamisega põrandal ning käte pühkimisega muuseumi valgel seinal. Muuseumitöötajad olid väga õnnetud juba niigi: “Vabandage härra, see põrand on parkett.” Kuigi Puk oli lihtsalt üks tavaline väikemees olid valvurid järjepidevad ning tungivalt nõudlikud, pannes kirja mu nime, aadressi ja telefoninumbri.  Valvurid mõjusid noorele ekspressionistile distsiplineerivalt ning Puk muutus taas korralikuks lapseks, kes klammerdus mu püksisiilu ning ei kippunud enam oma käsi muuseumi valgetele seintele puhtaks pühkima. Käisime käsi pesemas.  Ning siis läksime tagasi saali ja tegime viimase foto noorest meistrist. Mööduv daam ütles käejälgede kohta seinal: “Oo, kena töö”. Nii omandaski moodsa kunsti muuseum uue värske taiese. (Mis ripub seal seinte puhastuseni).

Puk 7

Ja nii ongi: kui keegi veel väidab, et moodne kunst näeb välja nagu oleks selle teinud kolmeaastane, siis sellest hetkest alates on neil tuline õigus seda väita.

http://www.vice.com/en_uk/read/a-three-year-old-can-do-that-modern-art-amsterdam

By Sander Roks / tõlge vabas vormis Anneli Laasi

Kuidas teile see lugu meeldis? Millised on teie muuseumikogemused väikeste lastega? Mida maalida-joonistada kolmeaastastega? Kellel on ideid – palun kirjutage mulle.

11 veebr.

Vaba liikuv joon veebruarikuus:)

Jaanika Peerna näitus

 

Näitus avatakse 19.veebruaril ning jääb avatuks kuni 2.märtsini. See aeg on lühike ja tähendab, et tuleb kohe võtta vastu otsus: minna! ning leida oma kiires kalendris selleks aeg ja võimalus.

Tore oleks ka õpilastega minna ning arutleda, kus asuvad tänapäevase joonistamise piirid – või ongi joonistusmaailm vaba ja piirideta? Ning kui joonistusmaailm on vaba, siis miks meil tihtilugu ei ole piisavalt julgust joonistamiseks? Joonistamiseks vabalt ja piiranguteta, lastes paberile valla oma sisemise joone ja fantaasia.

Mingem näitusele! Edu ja inspiratsiooni!

Jaanika Peerna

09 jaan.

Hullud päevad kunstihoones

Erki Kasemets
foto Tanel Meos, Eesti Päevaleht

Kunstihoones avati uus näitus – Hullud päevad / Spooky days kunstnik Erki Kasemetsa loomingust. Näitus haakub kooli kunstiõpetusega õpperaamatus Tähelepanu! Valmis olla! Kunst! – palju on rohkem kui üks – värvid värvid värvid – sajad värvilised nööbid ja maalitud piimapakendid.

Loe Erki Kasemetsa kohta

Näitus on avatud 09.01.2013 kuni 10.02.2013.

Soojalt soovitan õpilastega näitusele minna. Ilmub ajaleht “Kasemetsa Hääl”, võimalik on tellida ekskursioone kunstniku ja kuraatori juhatusel, toimub haridusprogramm lastele. Rohkem infot telefonil 53765552 ja 56156555

20 sept.

Esther Barend

Iga päev toob midagi uut. Kuna kunstimaailm on siiani olnud paljuski meestekeskne, siis millegipärast tunnen vajadust tutvustada uusi naiskunstnikke, noori, kes on suutnud mind hämmastada. Täna näiteks avastasin juhuslikult Warholiani leheküljelt sellise värvika noore Belgia maalikunstniku, kelle nimi on Esther Barend ning tema vastvalminud maali – mul on lihtsalt nõrkus värvide ja värvikülluse vastu, sinna ei ole midagi parata.

Lisan siia postitusse väikese värvika galerii Estherist ja tema töödest ning keda huvitab, mida noor daam ise oma maalimistest ja tegemistest kirjutab ka tema blogi aadressi http://estherbarend.blogspot.com/ – Esther Barend – Expressionista – väga sobilik, kas te ei arva?

Ja Estheri nõuanded kunstnikele:

  • Be original! (Ole originaalne!)
  • Don’t (try to) copy the style of another artist! (Äre kopeeri (püüa kopeerida) teise kunstniku stiili!)
  • Explore and Experiment! (Avasta ja Eksperimenteeri!)
  • Walk different paths! (Kõnni erinevatel radadel!)
  • Listen to your heart! (Kuula oma südant!)


Tagasi üles