Värv

Muuda oma maailm värviliseks – lülita sisse kujutlusvõime.

Värv on üks kunstnike olulisematest töövahenditest. Seda on ühel või teisel moel kasutatud rohkem kui 30 000 aastat, et illustreerida oma mõtteid ja tundeid. Maalitud on kõike lilledest kuni sõdadeni välja. Kuid värv ise ei loo kunsti, värv on ainult vahend kunsti loomiseks.

varv2

Värve on väga mitut sorti, kuid enamus värve sisaldavad värvipigmenti, liimainet ja paksendajat.

Värvipigment on värvaine olulisem osa, mida valmistatakse väga erinevast toorainest – mullast kuni lilleõiteni. Värvipigmendid peenestatakse pulbriks ning segatakse liimaine ja muude komponentidega. Professionaalsetele kunstnikele mõeldud värvid kannavad enamasti värvipigmentide nimetusi nagu näiteks kaadmiumkollane jt. Osad neist aga kannavad ka värvuste nimetusi nagu näiteks ultramariinsinine, millel on huvitav ajalugu. Algselt valmistati seda värvi pool vääriskivist lapis lazuli, mis pärines kaugest Egiptusest, mis asus mere taga lad. keeles ultra marinus, värvi ennast aga hakati valmistama Itaalias.

Esimene värvipigment, mida kasutati, oli süsi. Ülejäänud varasemad värvipigmendid olid maist päritolu st erinevad värvimullad (näiteks sienna), millele lisati kriiti toonide helendamiseks. Paljud nendest värvidest on tänaseni kasutusel.

Värvipigmentide valmistamiseks kasutatakse ka erinevaid mineraale – tina, titaani, koobaltit ja kaadmiumi. Aniliinvärvide tulek põhjustas revolutsiooni trükitööstuses. Paljud tänapäevased värvid valmivad laboratooriumides, kuigi nende valmistamiseks kasutatakse tihti ka naturaalseid tooraineid. Ultramariinsinine on üks selliseid värve, mida niimoodi valmistatakse.

Igal värvipigmendil on kindel võime värvitooni kontrollida, osa pigmente on tugevamad osa nõrgemad. Sellest tuleneb ka värvidesegamisel vahel probleem, värvipigment on nii tugev, et raske on võtta paras kogus värvi ja segatakse ning segatakse palju, enne kui saadakse uus toon. Erinev on ka värvipigmentide läbipaistvus. Paljud pigemendid on nii läbipaistvad kui ka läbipaistmatud olenevalt, milliste sideainetega neid segatakse. Läbipaistmatud värvid on kattevärvid nagu näiteks guaššvärvid, mida ka meie oma ülesannetes kasutame.

Värvidel on ka tundlikkus valguse suhtes. Kõige tundlikum valguse suhtes on punased toonid. Vaata kaua valguse käes olnud plakateid – punane on tihti üsna luitunud ja pleekinud.

Akaatsiatest valmistatud taimne sideaine on kummiaraabik, sedakasutatakse vesibaasil värvide segamisel, eriti akvarellide segamisel, kuid ka mõnede värvipliiatsite ja pastellide tootmise juures. Munakollast segati renessansi aegsetesse tempera värvidesse. See oli hämmastavalt vastupidav. Kui oled kunagi püüdnud pesta kaua seisnud hommikusööginõusid, siis tead, millest jutt. Sellega oli aga küllaltki raske maalida – iga pintslilöök pidi olema õige, parandada oli väga raske.

Akrüülemulsiooni kasutatakse tänapäevastes akrüülvärvides. Need värvid on tegelikult plastikud. Maalides segunevad plastikumolekulid jäädavalt ning värv muutub veekindlaks ja vastupidavaks.

Õlivärvid segatakse enamasti linaõli baasil. See kuivab kaua ent vananedes koltub ja praguneb. Samas on õlivärvid maalides väga dünaamilised ja kuulekad, seetõttu ka aastasadu nii populaarsed kunstnike hulgas. Kaua kuivamine annab kunstnikele palju võimalusi värviga töötamiseks.

On veel piimaproteiinide baasil loodavad kaseiinvärvid, mis oma olemuselt on sarnased temperale. On vahavärvid, mis vajavad kuumutamist ja freskovärvid, millega värvitakse märjale krohvitud pinnale.

varv1