PASTELL
Pastell on kuiv värvipigment, millest valmistatud pulka kasutatakse joonistamiseks. Pastellid jagunevad koostise, faktuuri ja värvitugevuse järgi kõvaks, pehmeks ja keskmise tugevusega pastelliks. (Nt õlipastell, kriitpastell jne.)
Pastell teises tähenduses on pastellmaal, mis on pastellidega teostatud töö. Pastellmaali hakati viljelema 15. sajandil Itaalias. Tuntumaid pastellide kasutajaid läbi aegade olid Maurice Quentin de La Tour, Rosalba Carriera, Jean Baptiste Simeon Chardin ja Edgar Degas. Eesti tuntumaid pastellmaali viljeleja oli kunstnik Ants Laikmaa.
Kunstnikud on kasutanud värve juba ammu enne värvipliiatsite leiutamist, et jäädvustada maailma kogu tema ilus ja värvikülluses. Värviliste tööde jaoks ei pea alati valima nn tuntud maalimisvahendeid. Üheks huvitavaks vahendiks on kriit, mitte see tavaline ja valge, mida on käes hoidnud iga koolilaps, aga just pastellkriit, mida valmistatakse väga erinevates värvitoonides. Pastellkriit on värvipliiatsi esiisa. Pastellidega joonistamist nimetatakse tihti ka kihiti maalimiseks ent maalitakse kuivade värvidega nendega kihiti joonistades.
Kui Itaallane Giovanni Paolo Lomazzo (1538-1600) kirjeldab oma maalimistraktaadis huvitavat joonistusliiki nimega “apastello”, siis 18. sajandiks on pastellidega töötamine juba iseseisev maalimis-joonistamisviis. 16. sajandil alguse saanud pastellitehnika areneb edasi ning kunstnikud tutvustavad seda üksteisele. Pastell ületab riigipiire ning jõuab Itaaliast Prantsusmaale, sealt Inglismaale ning haarab kaasa ka Madalmaade ja Saksamaa kunstnikud. 1574. aastal kirjutab Lyoni professor Grigorius teoreetilise uurimuse, milles sisaldub ka varaseim teadaolev kirja pandud pastellide valmistamise õpetus. Sealt saab lugeja teada, et kunstnikud valmistavad pastellipulki silindrikujulistena ja veeretavad neid kalaliimi, kummiaraabiku või viigipuumahla segus või veelgi parem hapupiima sees. Heledate värvisegude puhul kasutatigi piima.
18.sajandil lööb prantslaste südames leegitsema kirg pastellide vastu. Kui akvarellikunst puhkes õide Inglismaal, siis pastellikunsti tutvustajateks ja arendajateks peetakse prantslasi. Pastell seadis end Prantsuse kunstis kindlalt sisse 16.-17. sajandil. Suure töö selles vallas tegid kunstnikud Pierre (1540-1600) ja David Dumonstier ‘d (1574-1646). Kuni selle hetkeni oli pastellis võimutsenud joon, kuid nüüd pääses võidule maalilisus, värvkate pidi olema ühtlane ja sile. Oluline aasta pastelli ajaloos on aasta 1663, mil Prantsuse Akadeemiasse võeti vastu esimene kunstitudeng, keda ei nimetatud ei maalijaks, joonistajaks ega ka skulptoriks, vaid ta oli pastellist. Pastellist oli saanud ametlikult tunnustatud kunstivahend. Prantsuse pastellimeistrid on aegade jooksul olnud paljudele eeskujuks, nii ka Edgar Degas (1834-1917), kes leiutas nn märja pastellitehnika. See on tehnika, mille puhul peensusteni viimistletud pastelljoonistus “kastetakse” või ka “pihustatakse” üle vee või piimaga.
Selle tulemusel sulanduvad toonid omavahel kokku ning kogu töö tundub olevat maalitud. Degas looming oli suureks eeskujuks Prantsuse impressionistidele, kes niisutasid pastelle ka otse karbis ning maalisid seejärel näpuga toone hõõrudes.
Pastellidele on omane matt ja sametine pind ning värvitoonide kirkus. Pastell ei ole kunagi läbipaistev, kuna puuduvad vastavad sideained, mis läbipaistvust võimaldaksid. Sellepoolest ongi pastell ja akvarell omavahel täiesti vastandlikud kunstivahendid.
Pastelli valmistatakse ülipeenest värvipigmendist kokkupressitud pulkadena, mille ümber on paber. Vanasti tegi iga kunstnik tarvisminevad pastellipulgad ise. Tänapäeval ei vaevu kunstnikud enamasti tarvisminevate vahendite valmistamise peale aega kulutama ja õnneks on vabrikupastell piisavalt kvaliteetne, et rahuldada ka kõige nõudlikumaid nende hulgas.
Pastell võib sisaldada väga erinevaid sideaineid, kuid tihti liimainet üldse ei kasutatagi. Värvitoonide lahjendamise eesmärgil lisatakse kas kaoliini, kipsi, tsinkvalget, talki, mis ühtlasi värvipulbrit seob. Vastavalt sideaine hulgale jagatakse pastell pehmeks, keskmiseks ja kõvaks.
Paber võiks pastelli puhul olla krobelise pinnaga, kuid mitte liiga. Suuremõõtmelisi töid tehakse lõuendile, mis eelnevalt kaetakse spetsiaalse krundiga. Tihti segatakse krundi sisse peenestatud pimsskivi. Kuid igal juhul tuleb hoolega jälgida, et pinna karedus poleks liiga suur, seda lihtsalt põhjusel – sel juhul kulub liiga palju värvi. Väga sobiv on pastelliga töötamiseks eriline paberisort, mida nimetatakse sametpaberiks. Väga tihti võetakse pastellitööde jaoks toonitud paber.
On täheldatud, et pastellpilt reageerib kergesti niiskusele, õhule, gaasidele jne. Ka ei kannata pilt vähimatki põrutust, sest mikroskoopilised värviraasukesed pudenevad lihtsalt pildipinna küljest maha ning pilt hävineb sootuks.
Ometigi on pastell vaatamata oma haprusele hämmastavalt pikaealine. Kogemused näitavad, et kui näiteks õlimaal muutub aja jooksul kollakaks ja tumeneb, siis vanad pastellmaalid lausa üllatavad tänapäeva vaatajat oma värvide erksusega. Kuivpastelli annab krobelisel paberil laiali hõõruda, õlipastelli puhul on see keerukam, õlipastelliga on raskem paberit ühtlaselt katta ning väikseformaadilisel tööd on õlipastelliga väga raske detaile peenemalt välja joonistada.
Kõik siin maailmas muutub ja areneb. Nii on ka pastelliga. Olulise hüppe tegi pastell käesoleva sajandi 30-ndail aastail, kui Prantsusmaal muudeti pastelli koostisaineid, et muuta see vastupidavamaks ning fikseerimist mittevajavaks. Pastelli koostises olevad kerged liimid vahetati välja õli, vaha ja tärpentini vastu. Taolise pastelli pind jätab pisut märja ja vahaja mulje. Konservatiivsetele kaasaegsetele, kes olid harjunud, et pastell on alati matt, oli see liig mis liig. Nad ignoreerisid uut tüüpi pastelli kaua ja innukalt ning seetõttu ei olnud õlipastell kaua aega akadeemiliste pastellistide jaoks täisväärtuslik kunstivahend. Tänapäeval on õlipastell väga elujõuline ja levinud ning kuulub võrdsena kuivpastelli kõrval pastellmaali töövahendite hulka.