Lugesin hommikul mõttetera – ‘Vaikus on kõige valjem karje’.
Olen vaikinud, maalinud ja vaikinud… ja tundub, vaikin veelgi. Ei jaga oma uusi katsetusi. Teen neid vaikides, teadmata, kas need kunagi näituseks formeeruvadki. Lootma peab, et ehk siiski.
Avastasin ühe huvitava kunstniku, kes just hiljuti on end püüdnud maailmale rohkem nähtavaks ja kuuldavaks teha. Ta on avanud FB lehe ja Instagrammikonto. Tänu millele minagi temani jõudsin. Ja sama palju, kui tema abstraktsed maalid, avaldavad mulle muljet tema mõtted elust, inimestest, loomisest ja kunstist. Mind köidab tema juures tema mõttekäikude soojus. Just see, et headust on vaja hoida, et kaasloojaid on vaja toetada ja tõsta, mitte madaldada ja hukka mõista, et ainult headus kannab. Sellise sõnumiga inimesi on jäänud väheseks, kuigi kunstitegemine levib laialdasemalt kui kunagi varem. Värvilaike jõuab meieni iga päev igast aknast ja uksepraost. Maailm on tohutult kirju ning mürarohke ja vaikusel on kullahind.
Vaikus on kõige valjem karje…
