Erinevad joonistamisvahendid ja nende kasutamine
PLIIATS
Tina ning söe kombinatsioon, mida kasutati esimestes joonistuspulkades, vahetati ajajooksul välja grafiidi vastu lisades sideainena savi (u 17.sajandil). Nii sündis tänapäevane grafiidisüdamikuga meile tuntud harilik pliiats.
Savi sisaldus grafiidis määrab pliiatsi kõvaduse, mis märgitakse pliiatsile tähtede ja numberkoodidega. Pehme suure grafiidisisaldusega pliiatsi tähiseks on B ja kõva suure savisisaldusega pliiatsi tähiseks on H.
Eriti pehme pliiats on seega näiteks 8B või 6B, mis sobib kiireks visandamiseks.
Pliiatsid kõvadusega 5H – 7H sobivad pigem tehniliseks joonistamiseks.
Kirjutamiseks sobib tavaliselt kõige paremini pliiats HB ehk 2 ja 1/2.
Pliiatsite kõvadusmärgistus suunaga kõvematelt pehmemetele:
5H – 3H – 2H – H – F=3 – HB=2,5 – B=2 – 2B=1,5 – 3B=1 – 4B – 6B – 8B
Joonistamiseks on head mati pinnaga poolkaredad paberid aga ka vatmantüüpi siledamad paberid, mis võimaldavad täpsemat graafilisemat joonistusstiili. Kui joonistad pehme pliiatsiga (4B, 6B, 8B), siis on vaja joonistus ka fiksatiiviga kinnitada. Pehme pliiatsiga siledal paberil joonistades peab arvestama sellega, et grafiit läheb kergesti laiali. Karedamal paberil jääb grafiit paberi pooridesse pidama ja on vähem võimalusi määrdunud tööks.
Paberi valik sõltub sellest, mis on joonistuse eesmärk:
- kiiresti koltuvad paberisordid ei sobi kõrge kvaliteedi nõudega värvipliiatsijoonistustele, sest hilisem paberi koltumine võib tulemust kahjustada või koloriiti muuta
- paberi kvaliteet sõltub otseselt paberi liimisisaldusest, vähe liimi sisaldav paber imab kiiresti vett ning on katsudes pehme
- tulemus sõltub ka paberi krobelisusest, mis omakorda aitab joonistusele tekstuuri luua
SÜSI
Süsi on tõenäoliselt üks vanimaid joonistusvahendeid. Kaasajal valmistatakse see põletatud puidust, mitte luust nagu Cennini seda soovitas. Joonistussöe omadused sõltuvad puuliigist.
Eriti pehme süsi saadakse lepa ja paju noortest okstest ning kõva söe puud on sirel ja kask. Kokku pressitud ehk presssüsi on mustem ning hakkab paberile kergemini kui tavaline puusüsi. Seda valmistatakse eriti mustast söepulbrist ning seda hoiab koos taimne liim, mida enne pressimist lisatakse. Press-sütt müüakse kas söepulkadena või siis puuümbrises söepliiatsitena.
Süsi sobib maaliliseks ja vabakäeliseks joonistuslaadiks, vajab pehmet ja karedapinnalist paberit. Söega joonistatakse ka mitmesugustele toonpaberitele ning kartongidele, joonistatakse ka lõuendile enne maalimist jne.
Söejoonistus on abiks suuremõõtmeliste tööde juures, söejoonistust on kerge korrigeerida mahapühkimise teel – kasutades selleks kas seemisnahka või mõnda pehmet riidetükkki. Kaasajal on söepliiatsikomplektidele tavaliselt lisatud ka söekumm ning spetsiaalne teritaja.
Tavalise pliiatsiteritajaga söepliiatsite kallale ei minda ja kunstnikud ise teritavad hoopis kas skalpelli või noaga. Väga mugavad on söepliiatsid, mis on pakitud paberirullidesse, neid saab teritada lihtsalt paberit ära kerides. Söe laialihõõrumiseks kasutatakse ka hõõrelit, mis on väike paberi või seemisnaha rull. Hõõrelit saab ka ise valmistada õhukesest paberist kerides sellest tiheda rulli u 12 cm pika ning liimides kinni paberi pealmise serva.
Samas ei saa söega mitmeid kordi samale kohale joonistada – sest korduvkasutuse puhul süsi lihtsalt ei haaku enam paberi pinnaga. Söejoonistused kinnitatakse fiksatiiviga. Söega joonistatud pilti fikseeritakse aglaselt õhukeste kihtidena mitu korda järjest. Fiksatiiv muudab joonistuse tuhmimaks – seda peab joonistades arvestama.