VÄRV
Muuda oma maailm värviliseks – lülita sisse kujutlusvõime.
Värv on üks kunstnike olulisemaid töövahendeid. Seda on ühel või teisel moel kasutatud juba u 30 000 aastat, et illustreerida oma mõtteid ja tundeid. Maalitud on kõike lilledest kuni sõdadeni. Kuid värv ise ei loo kunsti, vaid eelkõige on see vahend kunsti loomiseks.
Värve on mitut sorti, kuid enamasti sisaldavad nad nn värvipigmenti, liimainet ja paksendajaid.
Värvipigment on värvaine olulisem osa, mida valmistatakse väga erinevast toorainest – mullast kuni putukate ja lilleõiteni. Värvipigmendid peenestatakse pulbriks ning segatakse liimaine ja muude vajalike komponentidega.
Professionaalsetele kunstnikele mõeldud värvid kannavad enamasti värvipigmendtide nimetusi nagu näiteks kaadmiumkollane jt. Osa neist aga kannavad hoopis värvuste nimetusi nagu näiteks ultramariinsinine.
Algselt valmistati seda värvi poolväärsikivist lapis lazuli, mis pärines kaugest Egiptusest, mis omakorda asus kauge mere taga ladina keeles ultra marinus, värvi ennast aga hakati valmistama hoopis Itaalias.
Esimene värvipigment, mida kasutati oli süsi. Ülejäänud varasemad värvipigmendid olid maist päritolu st erinevad värvimullad nt sienna, millele omakorda lisati juurde kriiti toonide helendamiseks. Mitmed nendest värvitoonidest on tänaseni kasutusel nt Raw Sienna, Burnt Sienna jt.
Värvipigmentide valmistamiseks kasutatakse ka erinevaid mineraale – tina, titaani, koobaltit, kaadmiumi. Aniliinvärvide tulek põhjustas revolutsiooni trükitööstuses. Paljud tänapäevased värvid valmivad laboratooriumides, kuigi nende valmistamiseks kasutatakse ka naturaalseid tooraineid. Ultramariinsinine on üks selliseid värve, mida niimoodi valmistatakse.
Igal värvipigmendil on kindel võime värvitooni kontrollida, osa pigmente on tugevamad, osa nõrgemad. Sellest tuleneb ka värvidesegamisel vahel ette probleeme, mis on tingitud sellest, et värvipigment on nii tugev, et raske on võtta õige kogus värvi ning segatakse ja segatakse palju, enne kui toon muutub.
Erinev on ka värvipigmentide läbipaistvus. Paljud pigemendid on nii läbipaistvad kui ka läbipaistmatud, olenevalt sellest, milliste sideainetega neid segatakse. Läbipaistmatud värvid on kattevärvid nagu näiteks guaššvärvid, akrüülvärvid, õlivärvid. Kuid ka nende hulgas on erineva katvusega värvitoone.
Värvidel on tundlikkus valguse suhtes. Kõige tundlikumad toonid valguse suhtes on erinevad punased. Vaata nt kaua valguse käes olnud plakateid tänaval, punane on tihti üsna luitunud ja pleekinud, samas kui muud toonid võivad veel üpris erksad olla.
Akaatsiatest valmistatud taimne sideaine on kummiaraabik, seda kasutatakse eelkõige vesibaasil värvide segamisel, eriti akvarellides, kuid ka mõnede värvipliiatsite ja pastellide tootmise juures. Munakollas segati renessansiaegsetesse tempera värvidesse.
See oli hämmastavalt vastupidav. Kui oled kunagi püüdnud pesta kaua seisnud hommikusööginõusid, siis tead, millest jutt. sellega oli aga kõllaltki raske maalida, sest iga pintslilöök pidi olema õige, parandada oli tööd väga raske.
Tänapäevastes akrüülvärvides kasutatakse akrüülemulsiooni. Need värvid on tegelikult plastikud. Maalides segunevad plastikmolekulid jäädavalt ning värv muutub kuivades veekindlaks ning vastupidavaks.
Õlivärvid segatakse linaõli baasil. See kuivab kaua. Vananedes koltub ja praguneb. Samas on õlivärvid maalides väga dünaamilised ning kuulekad, seetõttu ka aastasadu kunstnike hulgas populaarsed.
Kaua kuivamine annab kunstnikele võimaluse oma töös parandusi teha. Tänapäeval on õlivärvide plastilusus ja töö ning toonikindluse kvaliteet tunduvalt paranenud.
On veel piimaproteiinide baasil loodavad kaseiinvärvid, mis oma olemuselt sarnanevad natuke temperale. On vahavärvid, mis vajavad kuumutamist. On freskovärvid, millega maalitakse märjale krohvitud pinnale.
Edu värvimaailmas.