Lugesin just ühe toreda inimese seinalt:
“Aga peamine – sa oled elus! Kiirustada on juba ohtlik, närveerida kahjulik, usaldada rumal, aga karta – hilja!!” Selle peale ütlen ma taas – inimesed on nii ilusad ja head. Ka see eakas sünnipäevalaps, kes seda mõttekäiku jagas, tänades kõiki teda õnnitlenud sõpru. Nii hea, et nii selgeid ja säravsilmseid inimesi veel on.
Väga Ivilikult hea mõttekäik, millega tuleb igati nõustuda. Iga päev on uut hingetõmmet väärt. Ja peamine – sa oled elus! Raske on, kui elad kauem kui su parimad sõbrad… ent elus olla on ikkagi väga huvitav, ja ka see on fakt, et elu läheb kähku. Ivi märkmeid lugedes naudin tema elujaatust. Ta on kirjutanud:” Kui inimene sureb, kõik jääb endiseks, see ei saagi teisiti olla. See ei saagi teisiti olla, et sina seda ei usu.” Seekord tsiteeris ta François Serpent ’i. François Serpent , “me tuleme laevadelt kirved on käes”. Kes teab, see teab. Ivi armastas Sirpi lugeda. Ta üldse luges väga palju ja luges iga päev, sestap oli temaga vestlemine puhas vaimne nauding. Ivit ei ole enam. Ta elab vaid minu mälestustes, ja seda seni, kuńi elan mina. Minu elu ripub ka aeg-ajalt õhkõrna niidikese küljes ja siis ma mõtlen taas Ivi peale. Ivi lemmiktsitaat oli: “See läks kähku, elu, ma mõtlen.” Selle tsitaadi kirjutas ta ka oma surmaaastal 2022 aasta kalendermärkmiku avalehele. See märkmik on nüüd minu käes… ainus ja vähene, mis väga heast sõbrast jäänud. Märtsikuu on Ivi surmakuu. Märtsikuu on Anti sünnipäevakuu… ka Antit ei ole enam. Elu lähebki kähku. Isegi väga. Sestap tuleb hoida teadvuses, et iga uus hommik on õnn. Igal päeval on kullahind.
Täna on vaikne reede. Sain Ukrainast, Odessast taas imelised uued värvitoonid. Suurepärane punane, nimega Pyrrole Red. Seda tooni ostsin ma viis tuubi. Sest oli selline sisetunne, et vajan punast ja palju.
Väike punane galerii reedeks…
