Vahel on hea kulgeda ka mälestustes, juuni rooside aeg… kõik need 9 juuni roosi on ammu leidnud omanikud ja leidnud omale ka uue kodu… hea on, kui on olnud mahti mõni maali seeria ka üles pildistada ja alles hoida, sest palju on läinud nii, et enam isegi ei mälete kellele ja kuhu ja millised. Kollased roosid on minu elus olulised, sest mu ema armastas neid väga. Ema armastan neid, sest mu isa tõi neid emale igal minu sünnipäeval. Isa tõi ka mulle kollaseid või siis kollakasroosasid roose igaks sünnipäevaks, mida ma mäletan koos isaga. Isa tõi meile emaga ikka kollaseid roose kuni ta veel elas. Minu isa oli minu elus väga lühikest aega – vaid 15 aastat, sest siis isa suri. Sellegipoolest jõudis isa mulle õpetada joonistamist-maalimist, ajalugu ja kirjandust, lugusid lugeda ja ja erinevatel teemadel huvitavaid asju jutustada. Me kõik mingil määral idealiseerime oma vanemaid, sest nad on meil ainsad ja õiged. Ma armastasin ja armastan oma vanemaid väga ja see vist ongi hea. Igatahes jagan ma seekord juuni roose ja unistan sellest, et kooli lõppedes oleks taas aega roose maalida…
Juuni – täna maalikoolis 92
