2.-4. aastased lapsed
Märksõnaks on kritseldamine nii sihitu- kui ka sihipärane kritseldamine, lapsed töötavad välja oma graafilise sõnavara ehk joonekeele. Jooni ja joonekombinatsioone korrates teevad lapsed seeriate viisi töid, millel korduvad samad kujundid, tasapisi antakse kujutatud asjadele nimed.
Jäljendav kritseldamine, milles jäljendatakse täiskasvanuid, vanemate kirjutamist, tähti kirjutatakse peegelpildis. Lokaliseeritud kritseldamine, kus laps teeb omad kindlad valikud ja tegeleb paigutusega, pilti kirjeldatakse kõneliselt.
4.aastane ja edasi
Kujutamine joontega täpsustub, esimene inimese kujutamine.
5.-6. aastased
Kirjeldav sümbolism kus iga objekti joonistamiseks kujuneb lapsel välja oma skeem,iga laps on oma skeemis kinni ja kordab seda lõputult.
Kirjeldav realism, kus ilmneb teatav loogika, laps joonistab mida ta teab ja tunneb, suhtleb oma joonistusega, jutustab ning lisanduvad väikesed detailid, joonistusi täiendatakse, lapse mälu ja fantaasia
Umbes 9.-10. aastased
Visuaalne realism, natuuri osatähtsus suureneb, oluliseks saab kuidas maailm paistab, kontuurid ja värvimine, joonistused lähevad konkreetsemaks, vormiga nähakse vaeva, kasutusele tuleb kustukumm, mõnedel lastel lisandub töödesse ka teatav ruumilisus: kuidas asjad talle paistavad
11.-14. aastased
Repressioon, tekib kriitilisus, enam ei taha joonistada, kordavad seda, mida on varem teinud, joonistavad ainult mingit kindlat asja: nägu, autot, grafitilaadseid tähti st ainult seda, mis enda meelest tuleb välja ja ei midagi muud, sisemine standard on tõusnud väga kõrgele ja oskused ei jõua järgi ning see on kõige rohkem õpetust ja abi ja juhendamist vajav iga
15. aastased ja edasi
Kunstiline taasärkamine, jutustavad tööd, poistel ja tüdrukutel võivad olla eraldi eelistused, hingestatus ja allegooria, sümbolid, maailmavalu ja mina ise.
Väikse lapse joonistuses on tulemuseks mingi kujund, selle variatsioonid ning seos kõnega. Oma graafilise keele otsinguil katsetab laps sarnaseid joone liikumisi, sarnaseid kompositsioone.
Jutustab oma piltide juurde, et kompenseerida käe saamatust, mis ei ole tahtlik vaid tingitud motoorikast ja last ennast see ei häiri. Kujutatud asjad on sarnased, siil on siil ja päike on päike, jänes on jänes ja need kõik võivad olla sarnaselt kujutatud, lihtsalt see kujund meeldib lapsele.
Täiskasvanute puhul lähtub äratuntav ainult välisest vormist, laste puhul on see vastupidine, sest lapse sisemine tunne ja arusaam loeb ning asjad ei pea olema sugugi realistlikult kujutatud.
Realism ei ole eesmärgiks!!!
Kujutava joonistamise eelduseks on kõne ning soov ümbritsevat mõista.Värvikasutuses pole värv varases lapseeas nii oluline kui täiskasvanud seda arvavad, värvitooni ignoreeritakse.
Värvi kasutatakse meeleldi, kuid värvi ja vormi seosed puuduvad, joonistuses domineerib joon ja vorm ning värvikasutus on juhuslik. Laps võtab esimese lähedamal asuva pliiatsi või siis kõige kirkama pliiatsi.
Lasteaias algab maailmale värvi andmine – muru on roheline, päike on kollane, taevas on sinine – kitsad ahelad, kus liiga palju piiratakse lapsi reaalsuse pealesurumisega. Sest varases lapseeas enamus lapsi joonistab ka värvidega.
Kujunevad välja kindlad moodused iga erineva objekti joonistamiseks. Iga elemendi jaoks leiab laps oma lihtsad võtted, mida ta varieerib. Laps joonistab sellise üldistuse tasemel nagu ta mõtleb.
Kuidas laps mõtleb näiteks loomadest? Mille poolest ta neid eristab? Laps kordab oma joonistusi pidevalt, on olemas prototüübid kindlate loomade joonistamiseks näiteks: kõige koeram koer ja kõige kassim kass jne. Laste joonistused on mingil määral nagu piltkiri, millega lapsed suhtlevad.
Laps räägib oma joonistuste kaudu, see on tema graafiline kõne. Varem joonistasid lapsed ka nn röntgenpilte kus asja sees olid kõik tema sees olevad vajalikud asjad. Selline joonistamine on tänapäeval tunduvalt vähenenud, sest on olemas liiga palju valmis asju ja lapsel puudub vajadus ise probleemi lahendada.
Joonistamine on probleemi lahendamine – joonistamise eesmärk on suunata vaatlema, mõtlema, märkama värvi ja kuju, otsima uusi lahendusi. Lapsed peaksid ise lahendama probleemi.
Umbes kümne-üheteistaastaselt leiab laps, et tema joonistus on lapsik. Varem oli ta siiras nagu keskaegne kunstnik, nüüd vaatab ta oma pilte renessansiagse teadlase pilguga ja näeb, et ta ei suuda asju õigesti kujutada.
Ta on muutunud enesekriitiliseks ning sümboolne kujutamine teda enam ei rahulda. Sisemine standard on äkitselt nii kõrge – ta ei ole endaga rahul, ta vajab õpetust ja on valmis seda ka vastu võtma – vajalikud mõtestatud ülesanded, mitte lihtsalt jäljendamine.
Päevakorda tulevad perspektiiviküsimused, asjade kuju ja vorm, nende tahud ja küljed, valgus ja vari. Kui enne laps liikus ringi ning seda ka oma joonistustes, siis nüüd istub ta maha ja vaatab asju ühest punktist – kriitiliselt. Seosed forograafiaga – fragmentide kujutamine, see osa, mis pildist välja jääb.
Kompositsiooniküsimused jne. Kui on vaja kujutada asju ühest vaatepunktist – tuleb paika panna ruum.
Tsentraalperspektiiv on hästi teoreetiline, see ei ole lapse loogikaga kooskõlas. Mina- ja ruumitunnetus peab olema jõudnud nii kaugele, et suuta asju vaadelda väljaspool last ennast ning tajuda, et tema enda ja eseme vahele jääb tühi ruum.
Kuni seda ei ole veel juhtunud liidab laps asju ühte telge pidi – näiteks laua kujutamisel on neli jalga reas, sest laual on neli jalga, aga lauaplaat on endiselt kitsas kriips. Paralleelsus kujutamises püsib seni, kuni on saadud esimesed teadmised lineaar ehk joonperspektiivist ja on joonistatud esimene kuubik.
Kujundite suuruse muutumine kujutamises tuleb joonistustesse ettevaatlikult – algul kujutatakse seda väiksemana, mis on kaugemal. Siis jääb mõni asi osaliselt teise taha. Asjade koondumine kauguses tuleb kõige hiljem.
Iga asja õpetamiseks on oma aeg ning II klassis on kindlasti vara rääkida ruumilisest kujutamisest – see pole selles vanuses veel oluline. Olulised on lihtsad, mõtestatud ülesanded.
KÕIGILE MÕTLEMISEKS:
MILLISEID TEEMASID ME JOONISTAMISES LASTELE ANNAME?
Kuidas lapsed joonistavad? Mida joonistavad poisid ja mida joonistavad tüdrukud? Kas meie antud teemad rahuldavad mõlemate vajadusi?
Milline on teraapiline pool kunstis? Kuidas alustame tööd – kas detailist või tervikust? Kes alustab detailist mäletab hiljem detaili, kes alustab tervikust mäetab tervikut. Joonistamise teemasid valides peaksime püüdma toetada mõlemaid pooli.
PALJU LAPSED RÄÄGIVAD OMA JOONISTUSTEST?
Mõned räägivad rohkem, teised vähem. Rääkijate jaoks on lugu olulisem kui pilt, lugu liigub kiiresti edasi ning laps ise alustab ühest asjast ja jõuab välja hoopis teiseni. Ta võib samast pildist rääkida mitu erinevat lugu.
Sellise lapse jaoks ei ole pilt oluline – oluline on suhtlemine ümbritsevaga. Tegelased joonistatakse ritta seisma, sinna juurde käib pikk lugu sellest, mis tegelased teevad, samas tegevust ennast pole kujutatud.
Kui ühed lapsed on “jutuloojad”, siis on ka “pildiloojaid”. Joonistatud on näiteks väga keeruline loss, detailne, palju erinevaid asju, aga lugu ei ole. Pildiga nähakse palju vaeva ja see on vaatamiseks, kui aru ei saada on see vaataja probleem.
Pildiloojad lapsed on koolis õnnetumad, sest kool on liiga verbaalne. Aga on ka ühendatud tüüpe, kes on nii “jutu-kui pildiloojad”. Neis on ühendatud mõlemad pooled.
Lastel on ka erinev töötempo – tihti on nii, et kiire arenguga andekad lapsed on ka head ja osavad joonistajad. Nad on iseseisvamad ning tugevad tihti ka teistes õppeainetes. Alati leidub ka erandlikke lapsi, kelle puhul mitte miski ei klapi, kuid neid ei ole üldjuhul palju ja asja rahulikult võttes on võimalik ka neile ülesanded kohandada.
Kuidas panna erinevad lapsed võrdselt tegutsema – seda saab teha vastates küsimusele “kuidas?” midagi värvida või joonistada, kuidas vaadata nii nagu on vajalik joonistamiseks, kuidas toone valida ja segada, kuidas kujutada realistlikult, milliseid nippe kunstnikud kasutavad, et midagi kujutada jne. Ning seda kõike õpetades erinevaid töövõtteid, näidates ka erinevate kunstnike töid.
ÕIGE TÖÖVAHENDI VALIK MÕJUTAB TULEMUST
Lapse käe- ja sõrmelihased on nõrgalt arenenud. Seepärast on olulise tähtsusega, et joonistus- ja kirjutusvahendid vastaksid töötingimustele, võimaldaksid välja arendada vajalikke harjumusi ega pingutaks arenemata lihaseid üle.
Seega on korralikel töövahenditel kvaliteedi juures otsustav tähtsus. Samasugue tähtsus on töövahendi ehk pliiatsi õige hoidmine – pliiats peab olema lapse parema (vasakukäelistel vasaku) käe pöidla ja kergelt kõverdatud nimetissõrme vahel ning selle ots näitab parema (vasakukäelistel vasaku) õla suunas.
Sõrmi ei tohiks liigselt kõverdada, sest kirjutama peab sõrmeliigutustega. Kui lapse sõrmed klammerduvad liiga kõvasti pliiatsi ümber, osutub joonistamine või kirjutamine võimalikuks ainult kogu käsivart liigutades.
Niisugune pliiatsihoid mõjub halvasti joone tõmbamise kiirusele ja joone välimusele, sest pliiats on paberil liiga püsti ja joone tõmbamisele kulub rohkem jõudu ja ka lapse käsi väsib rutem.
- Õiget pliiatsihoidu aitavad saavutada pliiatsihoidjad (pencil grip) või ergonoomilised pliiatsid, millel on spetsiaalne kinnihoidmise koht juba olemas. Tänu sellele väheneb sõrmede haarde tugevus ning laps võtab pliiatsi õigesti kätte. Ergonoomilised kirjutusvahendid arvestavad ka lapse käelisusega – need on eraldi parema- ja vasakukäelistele.
- Kõige sobilikumad joonistus- ja kirjutusvahendid on kolmetahulised, sest seda on lapsel mugav käes hoida. Veel on olemas ka kandilisi ja ümmargusi pliiatseid. Kandiline pliiats võimaldab küll stabiilset pliiatsihoidu, kuid väikesed lapsed suruvad sõrmed kõvasti pliiatsi vastu, nii et terav kant soonib sõrmelihasesse ja tekitab ebamugava tunde. Ümmarguse pliiatsi hoidmine on lapsele hõlpsam kui kandilise hoidmine, sest ta saab seda toetada sõrme jämedusele ja pikkusele sobivast kohast, kuid väiksele lapsele on siiski sobivaim kolmetahuline pliiats.
- Sobilikud on keskmise tugevusega pliiatsid, mida on mugav käes hoida. Liiga pehmed pliiatsid ei sobi, sest nad kuluvad ruttu, jätavad jämeda joone ning määrivad paberit ja käsi. Sobivaks pliiatsiks on keskmise kõvadusega joonistuspliiats B või HB , mis normaalse surve juures jätab küllalt selge ja paraja tugevusega joone.
Joonistuste tähendus ja roll teiste kunstiliikide seas on viimasel ajal järsult kasvanud. Eriti Ameerika Ühendriikides on olukord pööratud ülekaalukalt joonistuse kasuks.
2004. aastal keskendusid nii Whitney kui Carnegie’ biennaal joonistustele. 2005. aasta sügisel korraldasid Humboldti ülikool ja Berliini kunstide akadeemia laiaulatusliku sümpoosioni “Topos. Raum”, kus kõneldi virtuaalsest pildiruumist ja mida saatsid joonistuste näitused.
Joonistamine sai hoogu juurde, kui sellised kunstnikud nagu Raymond Bettibon, Toba Khedoori ja Paul Noble valisid joonistamise oma põhimeediumiks.
Samal ajal tõid maalikunstnikud John Currin, Marlene Dumas ja Michael Borremans esile joonistamise tähtsuse oma loomingus. Keegi ei väitnud küll, et joonistamine on surnud, sest kunstnikud, kriitikud ja kuraatorid tegelesid maaliga. Joonistamise comeback tuli ilma kärata.
Võib-olla sellepärast, et joonistamisel on puudunud tugev teoreetiline alus, ongi see praegu nii suur avastus. Selle juured arvati olevat liiga arhailised ja ebausaldusväärsed, et luua sidet tänapäeva maailmaga/kunstiga. Nüüd on avastatud, et see pole nii. Niisiis on joonistus tagasi rahvusvahelisel areenil suveräänse meediumina, teist korda üldse kunstiajaloos pärast koopajoonistusi.
Milline on mõtlemise esimene nähtav jälg, mis tehnikas on esimene vihje või märk, kui kunstnik või ka laps joonistamisega alustab?
Üks tuntud arhitekt kirjeldab, et alustab sodimist jämeda grafiitpulgaga, see välistab detailid ja annab edasi kõige olulisema.
Mööblidisainer: võtab taskust pastaka ja visandab kohvikus sigaretipakile oma esimese visiooni kui tellijale erialasõnadest tiine jutt segaseks jääb.
Illustraator-kujundaja: joonistab digilaual kohe arvutisse, aga kui mõte on ikka väga toores, on (praegu veel) mugavam ja kiirem kasutada päris alguses paberit ja pliiatsit.
Noor arhitekt: temal olevat joonistusplokk alati kaasas, mitmes juba. Öösel, kui idee tuleb, võtvat voodi serva alt ploki ja pliiatsi ning mobiiltelefoni valgel, et voodikaaslast mitte äratada, joonistab kohe üles. Hommikul, ukse taga, võib juba hilja olla.
Ehtekunstnik, sepp, moedisainer, isegi tekstiilikunstnik – ikka algab kõik joonistamisest. Maalija joonistab värviga.’ (Tiit Pääsuke)
Joonistamine on kõige alus, joon on kujundliku mõtlemise instrument. Ja joon on ka esimene samm teel kunstini, sest tegelikkuses pole ju joont olemas, see on puhas abstraktsioon.
Kokkuvõtteks
Joonistamine on üks kunstitegemise tehnika või viis või liik. Joonistus ise võib olla kunstiteos. Aga joonistus võib olla ka kunstiteose loomise vahend, nii et ta ise teose sees või all nii peidus on, et teda nähagi pole.
Tänapäeva joonistaja on vaba ja suveräänne seikleja. Praeguse aja joonistus hindab privaatset ja subjektiivset, miksib ja sünteesib erinevaid tehnikaid ja meediume. On erakordselt mitmekesine ja analüütiline, eksperimenteeriv ja elus.
Joonistused saavad alguse mälust, fotograafiast, kunstiajaloost, elust ja üliaktiivsest kujutlusvõimest. Joonistamist kui meediumi mõistetakse väga laialt ning tunda on selle tähtsuse kasvu kaasaegses kunstis, see on kindel.
Joonistamine kui meedium püsib siis elus, kui seda laiendatakse, lakkamatult piire kombatakse. Joonistamises on tohutul hulgal potentsiaali rääkida suurtest asjadest, väikestest asjadest. Asjadest, mis lähevad meile korda täna, siin ja praegu. Vabalt joonistamise töövõtted sobivad ka arendamaks väikeste laste vaatlusoskust ning käelist osavust-motoorikat.
Edu ja inspiratsiooni!