September kadus päikeses ja tuules kandes endas intensiivset koolitööd ja hingelillede maalimisi, mille inspiratsioon pärineb Kaire imelistelt fotodelt ja lilleseadetelt. Enamus nendest väikeseformaadilistest miniatuuridest on juba leidnud uued omanikud. Ka lilleseadjale saatsin kaks neist. Ja kuigi tunduvad sarnased, maalisin mõndagi motiivi neist mitmeid kordi, igal korral süvenedes üha enam imelisse koloriiti ja täpsustades toonide peeneid nüansse. Need õrnad roosad ja mõnusad sinakad-rohekad hallid, pehmed tumesinised ja lillad, soojad rohelised ja lõheroosad. Rikkalik ja imetabaselt nüansirikas. Peaks postkaarte trükkima. Need on just sellised postkaartide õied.
Lisaks hingelilledele tabas mind ka pihlakavaimustus. Kirkad oranžid ja kollased eresinise taeva taustal, mahlased marjakobarad alla rippumas kui põhjamaised viinamarjad. Keetsin isegi pihlakamoosi. Kaardistasin veel erinevaid koloriite, peas tiirlesid üha uued ja uued värvikombinatsioonid, mis aga kadusid inglisekeele tekstide ja luule rägastikku, parandasin poole ööni õpilaste töid, kuulasin vaheldumisi Pink Floydi ning tuulesahinat ja vihmakrabinat. Selline aeg lihtsalt.
Hing on vahel paelaga kaelas ja valu hiilib ligi, kuid olen veel elus ja sõidan oma punase jalgrattaga kodu ja kooli vahet. See rattasõit justkui hoiab hinge sees. Ja ka lapsed koolis hoiavad mind omal moel elusana. Väiksematega tegime ulme postkontori projekti, kirjutasime ja saatsime meie meie kuulsa Omnivaga üksteisele inglisekeelseid kirju, mõni kiri tuli kahe päevaga, teine oli üle kümne päeva teel ja seikles kuskil Eestimaa avarustes. Kirjade ootamine oli pikk aeg nii mulle kui ka lastele koolis. Tundus, et kirjad seiklesid kaua kaua. Vahel oli korraga postkastis kuus rõõmsat ümbrikku, teinekord pikkade päevade venides ei ainsatki. Nagu maailma lõpp. Tundsin, et oleme nagu viimased dinosaurused, päris ehtsate kirjade kirjutamine ning saatmine sureb lihtsalt välja…oleme viimased mohikaanlased… kurb ja pidulik.
Ja võib hetkeks mõelda, et miks Cambridge diary – juhtumisi on see minu uue vast alustatud sketchbooki tiitelleht, see sketchbook rändab minuga laupäeval Inglismaale Cambridge keelelaagrisse. Unistan muidugi sellest, et kuna kodutöid ei ole, siis ehk leian hetki maalimiseks. Kuid eks elu näitab, kas ja miks ja kuidas. Värvid ja paar pintslit pakin ka kaasa.
Kaunist sügist ja hingedeaja ootust, olge kõik ikka hoitud. Tulge vahel minu juurde maalima.
